Margus Kuuli artikli esimeseks miinuseks on see, et tõsiusklikke inimesi ei eristata terroristidest ega tehta vahet äärmusorganisatsioonide propagandal ning käegakatsutavatel põhjustel, miks astutatakse terroristlikesse rühmitustesse või äärmusorganisatsioonidesse.

Autor, kelle mõttelõng algab ekstremistlikust ässitustööst, siirdub poliitilise islamini (mis alati pole vägivaldne), sealt edasi üldisemalt moslemite ja rändekriisini. Viimaks läheb ta oma arutlusega sassi, nagu Kört-Pärtli särk kallil pühapäeva hommikul, sest ta jõuab küsitava väärtusega kontseptsiooni - tsivilisatsioonide kokkupõrkeni.

Lugejale tehakse üsna kategooriliselt selgeks, et islamiusu ettekirjutuste tõttu on moslemite kavatsused demokraatiaga lepitamatus vastuolus ning Euroopa seisab silmitsi enneolematult koletu reaalsusega.

Sellises käsitluses vajab paljugi täpsustamist. Esiteks räägib autor ajaloolistest nähtustest, nagu need oleks islamiusulise elanikkonnaga riikides tuhmumatult aktuaalsed, ning kirjeldab - üsna kaheldavate väidete põhjal - terroristide vaateid, pannes kahjuks nendega samasse patta valdava enamuse maailma moslemitest, kes niigi kannatavad terrori tõttu palju enam, kui kogu ülejäänud maailm kokku.

Autor keskendub Lähis-Idale, meile geopoliitiliselt tähtsale regioonile. Kuivõrd regiooni mõistmine tõepoolest aitab kaasa meie riigikaitse tõhustamisele, jätkaksin Kuuli väidete üle arutlemist selles raamistikus. Kuid lugeja väärib meeldetuletamist, et maailma suurimad islamikogukonnad asuvad hoopis Indoneesias, Pakistanis ja Indias.

Üleüldse elab Lähis-Idas vaid 20 protsenti maailma moslemitest. Seega, kui islamit ja moslemeid analüüsides ei minda Lähis-Idast kaugemale, jäävad üldistused puudulikuks- nii ka siin.

Igasugune äärmuslus, olgu usuline, parem- või vasakpoolne, on ühiskondlik ilming, mis ei puuduta ainult moslemeid. Minu vahetu kogemus, aga ka kiretu statistika kinnitavad, et islamiekstremistid moodustavad selle usu kahest miljardist järgijast marginaalse osa.

Seetõttu ongi artiklis esinev lähenemine lubamatult rohmakas, eriti kui spekuleeritakse "rändekriisi" vältel Euroopas varjupaika saanud pagulaste sidemete üle ekstremismiga. Autor ei näi hoolivat, et taolise lähenemisega külvab ta lugejasse ka tarbetuid eelarvamusi meie enda kodumaal elavate moslemite suhtes.

Terrorismi tekkepõhjuste analüüsimine on äärmiselt oluline. Mina ei jääks pidama äärmuslaste religioonitõlgenduse juures, sest praktikas osutuvad olulisemaks ühiskondlikud aspektid. Kahjuks pole Kuuli artiklis nendeni üldse jõutud, nii et lugejal võib võrsuda mulje, nagu vägivaldsuse põhjus oleks pelgalt usk ise. Siinkohal soovin lugejale vahendada veidi elulähedasemaid kogemusi.

Džihaad pole "ravim"

Kõigepealt mõistetest. Kuul selgitab, mida džihaadi mõiste tähendab ekstremistidele, kuid ei esita, mida see tähendab laiemale moslemiavalikkusele. Džihaad (jihaad) tähendab püüdlemist, mitte sõda (harb), tapmist (katl), relvi (silaah)¹. Džihaadi on kahte sorti: suurem džihaad on heitlus iseendaga, see on võitlus laiskuse ja halbade harjumustega, enesetäiustamine ja Jumala nimel edasi püüdlemine jms. Ümbritsevaga suhestub alles väike džihaad.

Annan sõna küberkaitses magistrikraadi omandavale IT-spetsialistile, moslemile Aivar Allikale²:

"Väike džihaad jaguneb osadeks. See on kõigepealt südames - palutakse Jumalalt, et teised end paremaks muudaks, lõpetataks halvad teod jne. See on teiste eest palvetamine. Järgmine on sõnaga: keelitatakse halbu tegusid mitte tegema ja astutakse välja õigluse eest. Järgmine on tegudega - takistatakse halbu tegusid ja tehakse ise head. Kõige väiksem osa on tõesti sõjaväeline džihaad, kuid juhul, kui mitte midagi muud eelmainitust ei aita. Ja ka siis ainult kaitseks, mitte rünnakuks, sest Jumal keelab edasi võidelda, kui vaenupool soovib rahu (Koraan 4:90)."

Niisiis me näeme, et see on inimese enda teha, millise džihaadi ta valib. Ühiskond, poliitika ja rahvusvahelised suhted üksnes suunavad valikutele.

Kuuli väide, et kõik patud andestatakse sellele, kes sureb (relvastatud) džihaadis, sest nad saavad märtriteks, on lihtsalt terroristlik propaganda, mitte üldlevinud käsitlus. Allik selgitab:

"Džihaad, ükskõik milline, eemaldab küll suure osa pattusid, aga ei garanteeri paradiisi pääsemist. Oma teiste pattude eest peab ikkagi aru andma. Ei ole nii, et sarimõrtsukas tapab tuhandeid inimesi ja siis otsustab, et võiks nüüd minna lahingusse ja Jumala nimel surra, et nii puhtaks saada. Ei saa. Tuleb ka muude tegude eest viimsel kohtupäeval aru anda. Võib väga hästi juhtuda, et inimene peab ikkagi Põrgus aega veetma, enne kui ta sealt välja lubatakse, aga kasvõi üks sekund Põrgus on hullem kui terve meie siinne elu. Ühes hadithis Jumal saatis ühe patuse mehe ajutiselt põrgusse. See mees oli siinses elus elanud väga õnnelikku ja toredat elu. Kui Jumal ta põrgutulest välja võttis ja küsis, kas ta mäletab midagigi positiivset siinsest elust, siis mees ei mäletanud midagi head. Piin tules ühe sekundi vältel oli hullem, kui terve tema maine mõnus elu."

Kuul väidab ka, et märtrid saavad kokku prohvetitega, kuid üldist käsitlust mööda saavad prohvetitega paradiisis kokku ka tavainimesed ning tänu avaldatakse ka teistele, kes sinna pääsevad, näiteks arstidele, õpetlastele, sünnitusel surnud naistele, ühesõnaga kõigile, kes on õilsa eesmärgi nimel hukkunud jne. Meil jääb üle arutleda vaid küsimuse üle, mis põhjustab inimeste valikuid.

Kaheldav on autori väide, nagu 1411. aastal Ibn Nuhaasi poolt kirjutatud "Džihaadi raamatut" oleks moslemite tarvis terves maailmas trükitud. Otsing Türgi kirjastuste lehtedel ning järelepärimised tuttavatele moslemitele näitavad, et sellisest raamatust pole keegi neist kuulnud.

Alles Kriitiliste Lähis-Ida Uuringute grupist saan araabia keele kõnelejatelt vastuse: tegemist pole mingi bestselleriga, vaid teosega, mida äärmuslased levitavad kandidaatide üleskütmiseks.

"See raamat on kuulus vaid džihadistide hulgas, peavoolumoslemid ei tea ei selle autorit ega raamatut ennast. Seda teost bestselleriks kutsuda on ilmne liialdus. Seda pole avaldatud, vaid teksti saab alla laadida teatud veebilehtedelt. Kuid isegi džihadistidele on Abd al-Salam Faraj ja Sayyid Qutbi raamatud olulisemad," ütleb Egiptuse päritolu kirjanik El Fiky.

Sama kinnitab Allik: "12 aasta jooksul, mil olen olnud moslem, uurinud ja õppinud, käinud Egiptuses ja Malaisias õpingutel ja suvaliste moslemitega suhelnud, kuulen ma esimest korda sellisest raamatust nagu Džihaad. Mingi suvaline mittepraktiseeriv harimatu moslem ma ei ole. Ma loen Koraani, hadithikogumikke ja artikleid. "Laialdaselt üle maailma" on liialdus."

Dhimmid on jäämas ajalukku

Nüüd aga dhimmi-teema juurde, mida saab vaadelda ainult kui oma ajas kehtinud süsteemi. Dhimmid ei pidanud minema sõjaväeteenistusse, neile kehtis nende enda õigussüsteem. Nad maksid maksu, nagu moslemid zakati.

Kuid lähtuvalt vajadusest sõjaväkke üha enam mehi värvata ning moderniseerumissurve tõttu kaotati XIX sajandi keskel ja teises pooles dhimmi-raamistik Osmanite impeeriumis ja hiljem Pärsias. Vaid riikides, nagu Maroko ja Jeemen, milles olid suured juudikogukonnad, kehtisid 'Umari kokkuleppe reeglid 20. sajandi keskpaigani, kuni enamus juute Iisraeli emigreerus. Pärast koloniaalperioodi lõppu piirati islamiseaduste kehtivust privaatsfääriga.

Mõnes islamiusuliste ülekaaluga riigis on täna islamiseadused õigussüsteemi üks inspiratsiooniallikaid, mõnes valdavad euroopalikud põhimõtted. Šariia kehtib tänapäeval ainult mõnes Laheriigis, kuid tõsi on see, et radikaalsele ülalt-alla sekulariseerimisele puhkes mitmes riigis islamistlik vastureaktsioon.

Aeg-ajalt nõutakse tõepoolest dhimmi-raamistiku taaskehtestamist - ultrakonservatiivsetes piirkondades nagu Talibani kontrollitavatel aladel Pakistanis või lähiminevikus terroriorganisatsiooni Daesh vallutatud aladel, näiteks Mosulis ja kristlastega asustatud aladel Süürias.

Laias laastus aga on see kontseptsioon tänapäeval aktuaalsuse minetanud. Isegi kui peavoolumoslemid sellest vahetevahel juttu teevad, siis fakt on, et usuvähemuste esindajatel on õigus öelda (ja kasvõi Kuuli mainitud Iraagis toetab seda põhiseadus), et nad on täieõiguslikud kodanikud. Ei tohiks unustada, et arvukatel tänapäevastel islamiõpetlastel on dhimmi-kontseptsioonile pakkuda alternatiiv: vähemuste kaitset saab ühendada inimõiguste kaitsega laiemalt.

Kristlastest Iraagis

Alustan assüüria rahvus- ja usuvähemuse tagakiusamisest Iraagis. Olen Põhja-Iraagis palju käinud ning mul on au olla sõber mitme selle kogukonna hea ja nimeka inimesega. Olen assüürlaste teemat Eesti meediaski käsitlenud³.

Kogukonnas tuleb ette palju vastakaid arvamusi selle kohta, mis alates 2003. aastal toimunud USA sissetungist Iraaki on juhtunud selle rahvakilluga, mis jaguneb mitme kiriku vahel ja paraku peab omaenda ridades vihast võimuvõitlust.

Ühelt poolt jääb assüürlastel, nagu ka nende naabritel kurdidel, puudu ühtsusest kogukonna sees – usujuhid tõstavad igaüks esile kiriku tähtsust, assüüria rahvuslased hellitavad unistusi poliitilisest autonoomiast ning konformistid teevad koostööd kas erinevate kurdi jõudude või Iraagi keskvõimuga. Lugu meenutab valmi luigest, haugist ja vähist.

Teisalt vallandas USA sissetung raevuka vastureaktsiooni, mis võttis kuju kõigepealt al-Qaeda kannakinnitamisena Iraagis ja hiljem Daeshi jpt relvastatud rühmituste tekkimisena. Need ekstremistlikud ilmingud tähendasid riigi materiaalset kokkuvarisemist ja õiguslikku vaakumit, milles kõige valusamini kannatasid vähemused.

Nüüdseks on Daesh sõjaliselt peaaegu seljatatud ega märgista enam ei kristlaste ega šiiitide maju. Kuid Mosulisse naasta on raske mitte niivõrd usufanaatikute ja dhimmi-süsteemi nõudjate süül, vaid julgeoleku, poliitiliste lahenduste ning lepituse puudumise pärast, mille all kannatavad vähemalt sama palju peavoolumoslemid ise.

Õnneks on viimastel aastatel umbes 30-40 protsenti kristlastest leidnud tagasitee oma asulatesse, mida Daesh on lagastanud ja lõhkunud, ning rahvusvahelise üldsuse tugi lubab neil oma kodusid taastada. Viimased pildid Batnayast, kus viibisin lühidalt peale selle vabastamist Daeshi käest, on täitsa erinevad koletust laastamistööst, mis avanes seal 2017. aastal.

Iraagis ja Süürias usuvähemustelt lisamakse ei koguta. Murekohad on inimõiguste kaitse tervikuna, (õigus)institutsioonide elujõulisus, demokraatiaprotsess ning eneseväljenduse ja -teostuse vabadus. Vaevalt on asi ainult valitsevas usus, sest viimasel ajal on samade probleemidega kimpus mõnedki valdavalt kristlikud Euroopa riigid, rääkimata tervest hulgast Aafrika või Ladina-Ameerika riikidest.

Olgem allikatega ettevaatlikud

Mis aga puudutab Russia Today kasutamist, siis see on tagasihoidlikult väljendudes problemaatiline. Ühest küljest võib Kremli ruuporile antud intervjuud võtta siirast murena õigeusukiriku ja selle koguduse käekäigu pärast Iraagis, kuid laiemas vaates on RT ja Sputnik võtnud endale missiooniks kajastada kristlaste tagakiusamist, kusjuures tagakiusajatena näidatakse ikka ja jälle sunniite kui homogeenset tervikut.

Toon näiteks Sputniku⁴ intervjuu, mis puudutas kristlaste tagakiusamist "araabia keelt kõnelevate inimeste" poolt Rootsis, viidates justkui "islamiseeruvale" Rootsi riigile, kes ei jaksa enam oma elanikkonda kaitsta. Sotsiaalmeedias võis täheldada assüüria kogukonna sügavaid pahameeleavaldusi.

Teemasse kaevudes leidsin aga tolle RT loo algallika olevat Rootsi immigratsioonivastase väljaande Samhällsnytt, mille tegijad juhinduvad paremäärmuslikust agendast. Olen teemat nii pikalt jälginud, et mul on alust väita, et Venemaa harrastab sunniitidega hirmutamist regulaarselt, eesmärgiks rahvusvahelise üldsuse arvamusi ühes suunas kallutada, et legitimeerida Süürias ja Iraanis maksvat režiimi ning luua ideoloogilist tuge omaenda geopoliitilistele huvidele.

Isegi kui säärased artiklid ja reportaažid kajastavad tõeseid asjaolusid, annab neile värvingu strateegiline eesmärk kujundada meie teadvust. Kuivõrd Venemaa ise ei austa vähemuste ja inimõigusi, rõhutatakse RT ja Sputniku lugudes alati just usulist tagakiusamist. Nii õhutatakse tahtlikult Lähis-Idas (ja mujal) sektantlikke pingeid ega astuta välja assüürlaste kui Iraagi põlisrahva eest.

Võin öelda samuti otsestele allikatele tuginedes, et Venemaa peab au sees vanu koloniaalriikide võtteid, milleks on ühiskondlike gruppide üksteise vastu ässitamine, millega käib käsikäes nende relvastamine, kui peaks tekkima tarvidus neid liitlastena ära kasutada.

Muide, mis puudutab välisabi suunamist Iraagis jm. Lähis-Idas esmajoones usuvähemustele, siis see on libe tee. Sekulaarse riigina peaksime Iraagis kõiki inimesi võrdväärselt abistama, sest nagu ilmneb 2019. aasta sügisel laia ulatuse võtnud meeleavaldustest, on ususektide ülene poliitika potentsiaalselt elujõuline ning islamiste usaldadakse vähem kui eales varem.

Nagu üks Assüüria Demokraatliku Liikumise toetaja Dohukist mulle kunagi tabavalt ütles:

"Me ei taha, et meile saadetav abi kanaliseeritakse usuorganisatsioonidesse ja kirikute ehitamisse. Kui meid aidatakse koolide ehitamisel, infrastruktuuri taastamisel ning turvalisuse tagamisel, siis on meie kogukond piisavalt tugev, et vajaduse korral ise kirikuid püstitada."

Mis puutub Kuuli viidatud RT intervjuusse Mosuli peapiiskopi Nicodemus Dawudiga, siis taustaks peaks märkima, et assüüria kogukonna sees süüdistatakse Dawudi ja mitmeid teisi usujuhte näiteks USA välisabi kõrvalesuunamises, endale kiriku, uhkete peosaalide ja villade ehitamises ning endale kallite autode soetamises.

Väljaspool Niinive tasandikku ja Mosulit, nimelt Iraagi Kurdistanis, valmistab assüüria kristlastele peavalu hoopis see, kuidas kurdi hõimud neid taga kiusavad: võttes assüürlastelt maid ära nii legaalsete kui ka illegaalsete võtetega. Iraagi Kurdistani aladel väljendab assüürlaste kogukond suurt muret mitte niivõrd usulise tagakiusamise, vaid kurdifitseerimise ja assüüria kultuuripärandi hävitamise üle.

Äärmusluse sotsiaalsed allikad

Varemkirjutatut kokku võttes soovitaksin ma hoida äärmuslust analüüsides terroriorganisatsioonide kõnepruugi ja üksikisikute kannatused eraldi, selle asemel et kogu ummah'le üldistusi teha. Teretulnud oleks keskendumine suuremale pildile ja relvakonfliktide juurpõhjustele, mis võimendavad äärmuslikke ilminguid igas uskkonnas. Kogu narratiiv peaks olema vähem võitlushimulisem.⁵

Daesh kui võigas fenomen tekkis protsesside tulemusena, millest vanimad ulatuvad vähemalt neljakümne aasta kaugusele. Külm sõda, mida kaks superriiki pidasid verisena ka moslemimaades; Iraani islamirevolutsioonist alguse saanud varisõda Iraani ja Saudi Araabia vahel, millele kohe järgnes Nõukogude Liidu sissetung Afganistani, mis omakorda kutsus esile sealsete äärmuslaste relvastamise.

Nende rahvusvaheliste arengute taustaks olid ühiskondlike lõhede süvenemine ja vaesuse levik kogu regioonis, pingete õhutamine usuliste rühmituste vahel, et neid oleks võimalik sõjaliselt mobiliseerida, kohalike, mitteriiklike identiteetide prevaleerimine ning keskvalitsuste nõrkus ja korruptsioon.

Uus sajand tõi kaasa USA sissetungi Iraaki, araabia ülestõusudest ja varisõdadest sigineva võimuvaakumi⁶, sõjaväelise ühtsuse puudumise Iraagis ja konkureerivate relvarühmituste vohamise. Ühtlasi on Euroopas pead tõstmas vihased ja marginaliseeritud grupid. See nukraviisiline oratoorium ongi eelmäng Daeshi sünnile. Daesh ei sündinud islamiusu süül, vaid grupp inimesi langetas isiklikke valikuid, kuidas islamit kasutada.

Geopoliitiline võitlus, mille sisuks nüüd on multipolaarne konkurents Hiina, Venemaa ja USA vahel, jätkab lumepalliefekti, mis ei lase ühelgi neist osapooltest Lähis-Idast lahkuda. Paraku pole ühegi osapoole arsenalist välja jäänud usulise vaenu õhutamine ega terrorism.

Võitlus käib gigantide vahel, ent meie Euroopas kogeme tagajärgi oma nahal. Just sellepärast on meie riikides ühiskonna ühtsena hoidmine hädavajalik. Deradikaliseerimine on aga pikk ja raske teekond, mille jaoks on kõigepealt vaja üldse teadvustada, miks üksikisikud terrorivõrgustikega kaasa lähevad.

Lähtugem teadusest, mitte spekulatsioonidest

Heidi Maiberg, Royal Holloway Londoni Ülikooli doktorant, kes uurib deradikaliseerimismeetodeid, selgitab:

"Äärmuslusest ja selle põhjustest kõneldes tuleb hoida meeles, et radikaliseerumine ja äärmusorganisatsiooniga liitumine on kaks keerulist maailmavaate-ülest protsessi, mis võivad, aga ei pruugi toimuda samal ajal. Inimesel võivad olla äärmuslikud vaated, ent see ei taga tema liitumist mõne organisatsiooniga või vägivaldseid tegusid. Vastupidiselt võib indiviid kuuluda mõnda organisatsiooni, aga mitte jagada organisatsiooni üldist ideoloogiat."

Maibergi uuringu käigus toonitasid igapäevaselt nii islamistide kui ka paremäärmuslastega töötavad spetsialistid, et terrorism on eelkõige sotsiaalne probleem ja religioon või ideoloogia üldjuhul ei kuulu peamiste põhjuste hulka, miks inimene radikaliseerub ja/või liitub organisatsiooniga.

Radikaliseerumis- ja/või liitumispõhjustena mainiti ränki isiklikke üleelamisi (nt vägivaldne perekond või trauma), indiviidi tunnet, et ta ei sobi praegusesse ühiskonda, kättemaksu ajaloolise ebaõigluse eest, ühiskondliku ebavõrdsuse tajumist, polariseerivate narratiivide omaksvõttu (nt Lääs vihkab moslemeid; pagulased võtavad meie töökohad) ja oskamatust suunata soov muuta maailma vägivallatutesse kanalitesse.⁷

Äärmuslusse jõudmise puhul on oluline eristada, mida äärmuslased isekeskis kõnelevad, ning kuidas näevad asja kõrvalseisjad. Vaja on eristada värbamismeetodeid (sh inimestele jagatavaid lubadusi), tegelikest põhjustest, miks inimesed kaasa lähevad.

Otsuse taga saada "märtriks" ei pruugi olla soov minna paradiisi, vaid näiteks isiklik võitlus ebaõigluse ja praeguse riigikorra vastu või seltskonna eest, mille eesmärkide õilsusse usutakse või kuhu tahetakse kuuluda.

Hooletud üldistused tekitavadki ebaõiglustunnet

Pole mingi saladus, et Eestis kogevad moslemid - olgu nad eestlased või teistest rahvustest – tööturul diskrimineerimist, neil on raske üürikorterit leida ning eriti naisi tabavad pearäti kandmise tõttu solvangud.

Tihti diskrimineeritakse neid topelt, sest osal on teine nahavärv. Eriti teravalt kogevad nad seda ajast, mil Euroopas vallandus niinimetatud rändekriis ning kandepinda said juurde poliitilised parteid, kes kogusid toetust (sarnaselt islamistlike äärmusorganisatsioonidega) vastandava kõnepruugi varal.

Äärmusparteide islamikriitikale oli eelkäijaks USA neokonservatiivide seisukohad, kes ise olid varjamatult küünilised ja seda usku ei tunnistanud, kuid asusid jutlustama islami reformimise ja kaasajastamise vajadusest, ilma milleta kooseksisteerimine on eos välistatud- ise samas korrutades ikka ja jälle just ekstremistide, mitte progressiivsete islamiusuliste vaateid.

Paraku aitavad moslemeid tõrjuda ja vaenata ka Kuuli artiklis esinevad hoiakud. Ilmselt on autori kavatsused head, aga lugejais võib vastuoksa sugeneda tunne, et kõik moslemid on oma usu tõttu potentsiaalsed ohuallikad.

Ka antud arutlus tekitas moslemites, kelle arvamust küsisin, heitumust ja nördimust, sest lugejale tekitati mulje, nagu moslemid oleks homogeenne ja ülejäänud maailmale vastanduv mass, keda ei või usaldada. Lisaks tekitavad nördimust väärad väited, näiteks et Koraan käsib naisel niqaabi kanda või et rahu nimel läbirääkimised pole lubatud. Uudisena võib tulla, et Eestis on täitsa saadaval halal-toit (halal ei hõlma üksnes loomade tapmise reegleid).

Kes küll tahaks, et kõiki tema usukaaslasi kujutataks olemuslikult tagurlike, vägivaldsete ning irratsionaalsetena? Olen Lähis-Idas pikalt töötanud ja elanud ning tunnetan omal nahal nende ühiskondade tõsiseid puudujääke ja nõrku kohti, mille parandamine võtab põlvkondi.

Kui neid kogukondi miski ühendab, siis on see sügav usaldamatus üksteise suhtes. Mõtteavaldused, mis panevad ühte patta kurjategijad ja terroristid ning rahuliku elanikkonna pelgalt usukuuluvuse alusel, õhutavad meilgi sotsiaalseid pingeid. Ühiskondlike lõhede süvendamisest on mõistlik targu hoiduda, kuna need ongi ekstremismi tegelik läte.

Võtaksin oma mõttekäigud kokku Aivar Allika kommentaariga:

"Ei tasu spekuleerida subjektiivse arvamuse najal, et need moslemid, kes Eestis lõimuda üritavad, peaks muutuma siin radikaalideks. Kui soovitakse rääkida sellest, mis on islam, peab tooma oma väidete kinnituseks viiteid Koraanist ja hadithitest. Kui soovitakse rääkida sellest, mida teevad ekstremistid, siis räägitagu neist, aga omavahel ei tasu neid kaht asja siduda. See, mis on kirjas pühatekstides, ja see, mida tehakse, on kaks eri asja."

Usunditevahelise dialoogi järele pole iial olnud karjuvamat vajadust. Loodan, et edaspidi saavad ajakirjas "Kaitse Kodu!" sõna ka Eesti moslemid, sest nad on meie ühiskonnast väärtuslik osa, nagu kõik teisedki. Lisaks on nende panus äärmusluse mõistmisse võtmetähtsusega. Neilt õppida saab aga vaid ilma eelarvamusi omamata.