Tervise Arengu Instituudi surmapõhjuste registri järgi suri eelmisel aastal COVID-19 tõttu 203 inimest, tänavu poole aastaga esialgsetel andmetel 1020. Kas see kokku 1200+ koroonasurnut on kogu tõde?

Kindlasti ei ole. Igapäevased ametlikud arvud, ka n-ö koroonasurmad, võivad tegelikku pilti nii üle hinnata kui ka alahinnata. Kui koroonapositiivne, kellel on ka mõned koroonasümptomid, läheb haiglasse ja kui ta peaks surema, siis surma põhjuseks võib minna koroona. Aga võib-olla ta lahkub koroonaosakonnast täitsa elusana, kuid tal on väga tõsised tervisekahjustused, kopsud tugevalt kahjustada saanud ja enam õieti ei funktsioneerigi, olen kuulnud ka paljudest muudest probleemidest… Ja kui see inimene kahjuks kaua ei ela, siis tema surm läheb juba hoopis muu põhjusega kirja, kuigi on tingitud siiski sellesama koroonaviiruse poolt.

Üks hiljutine teadusartikkel võrdles erinevate maade liigsuremust, et kui palju suri inimesi võrreldes tavapärasega rohkem, et hinnata, kui palju tõi pandeemia tegelikult lisasurmasid. Nemad hindasid, et Eestis oli juuni seisuga liigsurmade arv – alates 2020. aasta algusest – 1800 ja Eestis ametlikult raporteeritud koroonasurmad alahindasid tegelikkust 1,4 korda.

Ka teie olete oletanud, et koroonasurmade arv võib olla suurem, sest lisada tuleks need, kes põdesid haiguse läbi, olid otsekui terved, ent varasemast haprama ja nõrgema tervisega, ning kuumalaine murdis nad.

Võis ka nii olla. Kõik see tahab veel sügavamat uurimist. Tartu Ülikoolis on praegu pooleli uurimisprojekt, kus katsumegi neid surmade andmeid analüüsida, et vaadata, kui palju ja kui pikalt mõjutab koroona põdemine või nakatumine suremuse riski, nii vahetult pärast nakatumist kui ka järgmise poole aasta või isegi järgmise aasta jooksul.

Kas te olete mõelnud, miks osa inimesi ei usu koroona ohtlikkust?

Eks sellest võib mõneti ju aru saada… Et midagi uskuda, tahaksid inimesed isiklikku kogemust ja väga paljud nooremad siiski ei ole õnneks puutunud kokku koroona väga raske vormiga. Isegi kui nemad või nende samaealised tuttavad on nakatunud, põeti kergelt ja on ka asümptomaatilisi, kellel ei tekigi sümptomeid. Samuti on palju olukordi, kus isegi sama pere liikmed elavad koos väikses ruumis, üks põeb üsna raskelt ja teine millegipärast ei nakatu. Ongi omapärane viirus.

Samas on teistpidi lood, kus näiteks laulukoor teeb proovi või sünnipäevapeol on 30 inimest ja pärast on neist 20 haiged. See ongi natuke teistmoodi viirus.

Kui aga inimesed ei ole ise kokku puutunud [koroonaga], on kaudsed kuulujutud tuttava tuttavate kohta, kes olid koroonas, siis nendele nad otsivad teisi seletusi, et – näiteks – oli vana inimene, kehv tervis. Võib tekkida tunne, et nagu ikka ei usu [koroona ohtlikkust], et mine sa tea neid teadlaste või ametliku statistika arve ja fakte.

Mõneti saan aru sellest mõtteviisist, kuigi on raske mõista seda lõpuni. Et kui nendega rääkida, argumenteerida, tuua meie oma Eesti teadlaste andmeid, mis näitavad selliseid ja selliseid asju, kuidas nad siis ikka saavad eitada.

President Toomas Hendrik Ilvese arvates on nii, et mida edukamad on vaktsineerimisvastased, seda rohkem inimesi sureb. Osa inimesi ei karda surma või ei oska selle võimalikkust märgata?

Paraku nii on, et kui praegu vaatame andmeid, uurime seoseid, vaktsineerituse ja haiglasse sattumise, vaktsineerituse ja suremuse vahel, siis need vahed on väga selged ja väga suured. Alla 80-aastaste seas on vahe 10-30-kordne, olenevalt vanusest, et milline on tõenäosus haiglasse sattuda, kui oled vaktsineeritud, võrreldes sellega, kui oled vaktsineerimata. Üle 80-aastaste seas on need vahed natuke väiksemad, aga siiski selgelt väga mitmekordselt olemas.

Ja ometi on inimesi, kes pelgavad vaktsineerimist. See on natuke mõistetav, sest haigestumise kohta võib lõputult loota, et äkki see ei jõua minuni, kuid vaktsineerimise süst tuleb nüüd kohe ära teha ja sellest on mul võib-olla homme näiteks palavik. Loomulikult, kui kõvasti võimendatakse jutte ja ka oletusi, kuidas vaktsiin toob kaasa raskemaid kõrvalmõjusid, siis inimesel tekibki tunne, et vaata, ka tema võib just selle saada.

Kes on teie jaoks vaktsineerimisvastased?

Väga kirju seltskond. On inimesi, kes on olnud vaktsineerimisvastased juba ammu, nad on riikliku programmiga lastele tehtavate vaktsiinide vastu ja loomulikult gripivaktsiini vastu ja muidugi ka koroonavaktsiini vastu. Nad ongi veendunud, et vaktsiinidega seotud riskid ja ohud on suuremad, kui risk ja oht, mis tuleneb sellest haigusest, mida vaktsiin aitab vältida.

Üle maailma on võrgustik, kes on produtseerinud kõvasti materjali, kõige rohkem just Youtube'i videoid, kus räägitakse koledatest lugudest, mis on inimestega väidetavalt juhtunud pärast vaktsineerimist…

Aga see ongi kole, kui keegi räägib kuskil voodis vaevukuuldavalt, kuidas sai vaktsiini ja nüüd vist homset ei näe.

Tõepoolest on kole sellist asja näha. Aga siin ongi küsimus, et kus on andmed? Saame igasuguseid huvitavaid videoid lavastada, ka mängufilmid jooksevad kinos, aga me ju teame, et see, mida "Tenetis" näidati, ei juhtunud päriselt siin, Tallinnas. (Turtsatab)

Lihtsalt nad (vaktsiinivastased, toim) oskavad olla veenvad, võib-olla meie teadlastena alati ei oska olla emotsionaalsed ja veenvad. Meie armastame ikka kuivade arvude ja faktide keelt: analüüsin andmeid, näitan tulemust, võin jagada nii andmeid kui ka matemaatilisi detaile, kuidas ma analüüsi teen, minu jaoks on kõik veenev. Aga seda emotsiooni või tunnetust, et vaat see on nüüd päris, sealt ei tule.

Erinevate riikide uuringud näitavad, et kuni 20 protsenti inimesi on kategooriliselt koroonavaktsineerimise vastu ja 20–30 protsenti kõhklevad, peamiselt suure hulga vastukäiva informatsiooni tõttu. Kuidas neid 20-30 protsenti ümber veenda?

Nendega tuleb rääkida, isiklikult suhelda. Olen ka ise suhelnud üks-ühele ja arvan, et see võib õnnestuda. Ega see lihtne igakord ole. Inimene kuulab ühte inimest, kes räägib talle ühte juttu, siis kuulab väga aktiivset vaktsiinivastast, kes räägib teist juttu ja ta tõesti ei tea, kust tõde tuleb. Tänapäeva infouputuses ongi väga raske orienteeruda.

Siiski arvan, et kõik, kelle sõprade seas on selliseid kõhklejad ja kes ise on aru saanud teaduspõhisest infost, võiksid proovida oma sõpradega rahulikult rääkida.

Ehk peab rääkima nii otsekoheselt nagu sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa Eesti Ekspressis:  "Võib-olla vanainimene ütleb, et mis nüüd mina, las nooremad vaktsineerivad, mina suren niigi, aga surra võib ka muul moel, ei pea koroonasse lämbuma."

Just, räägitakse küll, et koroonasse surnutest on suur osa olnud väga eakad, aga meil kõigil on eakaid tuttavaid-sõpru, sugulasi ja ei ole nii, et 85-aastase inimese puhul ongi täiesti normaalne, et ta lähema aasta jooksul siit ilmast lahkub. Kui vaatame oodatavat eluiga, siis  85-90-aastase kohta ütleb statistikaamet, et tal on keskmiselt veel viis aastat. Kui inimene on juba nii kaua elanud, siis ta võib elada ka 100-ni ja isegi kui ta tervis on kehv, ei ole koroonasurm midagi loomupärast, mis peakski tema puhul tulema.

See on piinarikas surm.

Jah, kui inimene enam hingata ei saa ja selle tõttu ta elu lõpeb, oleks see üsna kole.

Sotsiaalmeedias küsis üks naine riigikogu esimehelt Jüri Rataselt: "Mis loll jutt on, et vaktsineerimata nakatab rohkem. Tean paljusid, kes on vaktsineeritud ja nakatavad samuti." Mida teie Ratase asemel vastaksite?

Mina statistikuna vastaksin ikka andmete põhjal, et kui vaatan praegust nakatumise taset vaktsineeritute seas ja vaktsineerimata inimeste seas, siis vahe on enam kui kolmekordne. Igal juhul vaktsineerimata inimesed nakatuvad selgelt kergemini ja kui lugeda teadusartikleid, siis on teada, et vaktsineeritud inimesel, isegi kui ta nakatub, on viiruse kogus väiksem ja kõrge kogusega periood kestab väga lühikest aega, seega on tema nakkusohtlik periood ka oluliselt lühem.

Nii et tõepoolest, vaktsineeritud inimeste nakkusohtlikkus on selgelt väiksem.

Miks on nii, et maskide kandmise või vaktsiinide osas ei ole sageli väga selgeid vastuseid, mis hingele rahu annaks? Teadlaste vastused on tihti ujuvamad kui skeptikute küsimused.

See on vist igipõline probleem, et skeptikutel, vastastel ja alternatiivsete mõtteviiside pooldajatel on palju rohkem kindlat kõneviisi, sest nad väga usuvad sellesse. Aga teadlased on igavesed kõhklejad ja kahtlejad.

Meie otsime tõde. Võtan kokku kõik tänased andmed, analüüsin, saan ühe vastuse, siis teen sama analüüsi võib-olla kuu aja pärast ja see vastus on natukene muutunud, sest mingid olud on muutunud, kasvõi seesama vaktsiiniteema, et meie hulka tekib juurde inimesi, kellel on kahest doosist rohkem aega mööda läinud ja me teame, et vaktsiini efektiivsus kahaneb. On mõned asjad, millest ühel hetkel arvame ühtemoodi, aga siis tulevad peale andmed, mis näitavad, et päris nii see ei ole. Nii olen ma juba treenitud vältima kindlat kõneviisi, aga tihti ei ole see hea avalikus kommunikatsioonis.

Kas koroona puhul on paratamatu, et lõplikke ja ammendavaid vastuseid ei olegi, või on neid vähe?

Neid on vähe, jah, sest maailma mastaabis on tegu üsna uue viirusega. Me teame, mis on juhtunud veidi enam kui pooleteise aasta jooksul, aga me ei teagi, mis siin pikemas perspektiivis juhtub ja juhtuma hakkab. Mingeid asju oleme hinnanud teatud täpsusega, aga täpsustame neid hinnanguid kogu aeg. Nii see on, teadmisi tuleb juurde ja eks kümne aasta pärast oleme kindlasti palju targemad, kui me praegu oleme. (Turtsatab)

Millistele küsimustele teil endal lõplikke vastuseid pole, aga mis teid seoses koroonaga tõesti huvitavad?

Üks teema, millele tahaks vastust saada, on seesama suremuse teema. Siin on olnud mõnes mõttes alahindamist, mõnes mõttes ülehindamist ja loodan, et juba varsti saame selgemaid vastuseid, kui palju ikkagi see nakatumine toob kaasa otseselt suremuse riski.

Teine asi, millest räägitakse vähem ja on vähem teadust tehtud, et mis siis, kui inimene seda haigust küll raskelt ei põe, aga on siiski mitu nädalat kodus haige ja töölt kõrvale jäänud – kui palju seda on, kui suur koormus on see ühiskonnale, see on küsimus.

Ja siis räägitakse nn pikast COVID-ist, kus inimesed veel pool aastat pärast nakatumist ei tunne maitset ja lõhna, kurdavad erinevate hädade üle, küll on nõrkus, väsimus, ka südame rütmihäired. Neid on vähem uuritud. Ka maailma teadlaste hulgast tuleb artikleid, mis ei räägi kõik ühte keelt. On inglaste uuring, mis räägib 10 kuni 20 protsendist sellest pikast COVID-ist, on uuringuid, mis räägivad, et neid on ainult mõni protsent.

Loodan, et see teadmine ka saabub, sest aitab paremini otsustada, kas saame ühiskonnas aktsepteerida näiteks olukorda ja sellega koos elada, kui suudame vaktsineerimisega küll saavutada, et haiglasse jõuavad üsna vähesed, suremus on väike, aga samas nakkus levib väga jõudsalt.

Sellele ei ole veel lõplikku vastust, aga see on väga oluline.

Ida-Virumaa oli Eesti koroonakaardil enne punane, aga nüüd on roheline, ometi on seal vaktsineerimise tase Eesti madalamate seas. Miks on Ida-Viru roheline?

See küsimus huvitab meid, sest eelkõige tahaks teada, kas on lootust, et see jääbki roheliseks või peaksime muretsema, et äkki kõik muutub.

Üks, mis eristab Ida-Virumaad, on [COVID-i] läbipõdenute, seniste nakatunute selgelt suurem protsent kui mujal Eestis. Just keskealiste seas – 40-50-aastased ja veidi vanemad-nooremad – on seal nakatunuid 18 protsenti, ehk umbes iga viies, kes on saanud vähemalt positiivse koroonatesti. Lisaks võime arvata, et on omajagu ka neid, kes on küll nakatunud, kuid ei põdenud raskelt või olid ka ilma sümptomiteta. Seega võib arvata, et põdenute hulk on suur.

Me teame, et läbipõdemine annab ka üsna hea immuunsuse, vähemalt mõneks ajaks. Kui selle liidame juurde vaktsineeritusele, ei saa me küll kokku nii head protsenti, et seal oleks nn karjaimmuunsus saavutatud, aga me ei tea ka täpselt, kui suur on läbipõdenute hulk. Nii et see on ka teema, mida tuleks rohkem uurida ja jälgida, kuidas Ida-Virumaa edasi toime tuleb.

Riigikogu liige Priit Sibul tsiteerib Tartu Ülikooli seireuuringut, mille järgi levitab enamasti enese teadmata nakkust iga 200. vaktsineeritud täiseealine ehk kokku üle 3000 inimese, kes käivad "nakkusohutuna" kinos, teatris, festivalil ja loomaaias. Parlamendiliikme sõnul loob see absurdse olukorra, kus vaktsineerimata ja testitud inimesed on nakkusohutumad kui nakkusohutuks kuulutatud vaktsineeritud inimesed, kes testima ei pea ning koroonapass on praegusel kujul kaotanud igasuguse mõtte. Kas teie arvates on koroonapasse vaja?

Kui vaatan seda meie nüüd muudetud riskimaatriksit ning vaatan eraldi neid, kes on kahe doosiga vaktsineeritud ja neid, kes on vaktsineerimata, siis vaktsineeritud inimeste riskitase on kuskil nö kollase-rohelise piirimail, seega üsna madal. Vaktsineerimata inimeste riskitase on pigem oranži-punase piirimail või ikkagi väga selgelt kõrge riskiga. See, et nendele kahele rühmale kehtivad natuke erinevad piirangud, on põhjendatud ja mulle tundub praegu küll, et koroonapasside nõudmine on õigustatud.

Nüüd, kas seireuuringust saab sellist asja järeldada, on hoopis iseküsimus.

Seireuuringuga on kõigepealt võib-olla see probleem, et seal on testitud veidi enam kui 2000 inimest, kes olid sellega nõus. See ei ole enam juhuvalim rahvastikust. Kuigi algselt valiti välja juhuslikult enam kui 10 000 aadressi või telefoninumbrit, siis nende hulgast leiti märksa väiksem hulk inimesi, kes olid lõpuks nõus uuringus osalema ja testi tegema.

Nii ei saa ka igat protsenti kohe ilma reservatsioonideta üldistada ja me ei tea ka, et kui inimene ikkagi oli PCR positiivne, siis kui nakkusohtlik ta on, kui pikaks ajaks, ka see on natuke küsimärk. Nii et päris sellist väidet nagu nimetatud riigikogulane ütles, mina sealt (seireuuringust, toim) välja ei loeks.

Miks inimesed ei tahtnud uuringus osaleda?

Põhjus on päris inimlik. Keegi helistab ja kutsub, et vaja oleks teha PCR test, kus torgatakse pulk ninna ja lisaks veel antikehade test, kus võetakse veenist verd, päris paljud inimesed ütlevad juba oma mugavuse pärast, et nad ei taha. Sellest on küll kahju, aga see on inimestega tehtavate uuringute paratamatus, et me ei saa eetiliselt teha mitte midagi muud, kui teha ettepanek osalemiseks ja aktsepteerida, kui inimene ei taha.

Kuidas te üldse suhtute koroonaaja piirangutesse?

Need, mis on olnud, on olnud ju möödapääsmatud. Eestis on tehtud mõistlikke valikuid, mõnikord on võib-olla natuke hiljaks jäädud.

Me ju teame, et see haigus on ohtlik, toob kaasa märkimisväärselt raskeid juhtusid. Kui haiglates läinuks patsientide arv veel suuremaks, kui märtsis-aprillis maksimumaegadel oli, niigi üle 700, siis oleks Eesti ehk pidanud naaberriikidelt abi paluma meditsiinipersonali osas või oma patsiente sinna viima. Loomulikult oli vaja midagi teha, et nakatumisele piir peale panna.

Koroonaga on kokku olnud haiglas 9500 inimest. Kui nad oleks jõudnud sinna lühikese aja jooksul kõik korraga, siis olnuks katastroof ja arvan, et suremus oleks palju suurem olnud, sest meie meedikud poleks inimesi aidata jõudnud. Seda, et piirangud töötasid, näitavad ka andmed – niipea kui need võeti tõsisemalt ette, läksid nakatumised alla.

On teie arvates õige, kui kaitseväest, kiirabist, meditsiinisüsteemist laiemalt peavad lahkuma need, kes ei taha lasta end vaktsineerida?

Sellised otsused on täiesti mõistetavad. Sest tõesti, vaktsineerimine on kõige tõhusam meetod, mis kaitseb nakatumise eest ja väldib, et inimene muutub nakkusohtlikuks, mis siis, et see ei ole perfektne, ei anna sajaprotsendilist kaitset, aga midagi tõhusamat me ka praegu ei tea.

Ja on inimesed, kes isegi sellisel moel ennast kaitsta ei soovi. Nad ei tohiks töötada kohas, kus puutuvad kokku väga paljude teistega, näiteks kiirabis haigete inimestega, kes võivad niigi olla väga nõrgas seisundis. Ja kui on oht, et seesama kiirabitöötaja, kes peaks teda aitama, hoopis nakatab teda, siis seda ohtu tuleb minimiseerida. See [vaktsineerimisest keeldunud meedikute lahkumine] ei ole minu meelest päris vale.

Teate seda loosungit, et inimene otsustab oma keha üle ise?

Ikka tean, jah. (Naeratab) Inimene otsustab oma keha üle ise, aga on ju töökohti, kus on vaja, et inimene oleks heas füüsilises vormis, peab suutma füüsiliselt seda tööd teha. Võime tuua erinevaid näiteid, kus on teatud nõuded, et saaks konkreetsel kohal töötada.

Eestis ei ole vaktsineerimine tavapärane olnud, aga olen aru saanud, et näiteks Ameerikas on päris keeruline ilma vaktsineerimata elada ja töötada, isegi last ei võeta lasteaeda ega kooli, kui ta ei ole saanud vaktsiine.

Riigikogu ees ütles üks vaktsiinivastastest: "Kogu aeg oleme käinud ilma vaktsineerimata, ilma maskideta, ühtegi haigust ei ole tulnud, milleks meile sundvaktsineerimine?" Milline oleks õige vastus?

Sundvaktsineerimist ei olegi. On ametikohad, mis eeldavad, et inimene on vaktsineeritud, mis tähendab, et tal on valik: kas teeb vaktsiini või peab kahjuks valima mõne teistsuguse töökoha, kus ta ei puutu nii paljude inimestega kokku.

Ja veel üks lause parlamendi juurde kogunenud vaktsiinivastastelt: "Lapsevanemad ei julge lapsi kooli ja lasteaeda saata, sest järsku hakatakse neid seal sunniviisiliselt vaktsineerima." Kas õpilasi koolides ja lapsi lasteaedades tuleks vaktsineerida?

Koroonaviiruse kontekstis kindlasti mitte sunniviisiliselt. Õpilaste puhul – eriti arvestades, et see haigus kulgeb enamikel lastel tõepoolest väga kergelt – olen igati seisukohal, et see on lapsevanemate ja lapse otsus, et lapsevanemad ja laps peaksid selle otsuse koos tegema, kool ei saa siin sundida. Paraku on ka see väärinfo levitamine, et lapsi hakatakse sunniviisiliselt vaktsineerima, sellistest plaanidest ei ole mina küll midagi kuulnud.

Kuidas on teie arvates Eesti laiemalt vaadates koroonaga toime tulnud või vastupidi, sellele alla jäänud?

Nii ja naa. On asju, mida on siin Eestis hästi tehtud. Kindlasti ei saa öelda, et meil oleks piirangutega liiale mindud, ülereageerimist ei ole kindlasti olnud, võrreldes muu maailmaga. Meil ei ole olnud kohustust, et ei tohi üldse kodust välja minna rohkem kui tunniks ajaks või rohkem kui toidupoodi, meil ei ole olnud nõuet kanda maski õues ja linnatänaval, meil ei ole olnud muid selliseid asju, mis minu arust ei olegi põhjendatud.

Samas on küsimus, kas mõnikord on jäädud [Eestis] reageerimisega hiljaks. Võib-olla… Kui vaadata tagasi eelmisse sügistalve, novembrisse, detsembrisse, jaanuarisse, mil nakatunute arvud läksid vaikselt ülespoole, järske hüppeid ei tulnud, aga harjusime ära, et oli 500 juhtu päevas, siis varsti oli 600 ja nii edasi, haiglas ka arvud suurenesid. Aga ei tehtud mingeid otsuseid, et võiks seda pidurdada. Siis tuli uus Briti tüvi peale ja tuli hüpe, mis tõi kaasa ka selle, et keskmiselt üle kümne inimese päevas suri koroonasse. Seda saanuks võib-olla vältida varasema reageerimisega.

Tuleme möödunud aasta lõpu ja selle aasta alguse juurde. Kas olukord oli siis selline, kus eelmine valitsus lubas mullu suvel, et lauspiiranguid enam ei tule, tulevad skalpelli täpsusega mõõdetud otsused ja sellest üritati viimase hetkeni kinni hoida ja kui valitsus vahetus, siis uus valitsus ei tahtnud alustada kohe lauspiirangutega, lootes, et ehk läheb mööda, ehk läheb kergemini?

On keeruline öelda, et kes, millal ja mida oleks pidanud tegema. Tõepoolest, lauspiirangutel, et paneme igaks juhuks kõik kinni, polnud erilist põhjendust. Aga samas tekkis võltsturvatunne, usuti, et tullakse toime, kuigi päevas oli 400 nakatunut ja haiglas 200 inimest [koroonapatsientidena]. Ei usutud, et kui vaatame trendi, mis on siiani olnud ja venitame seda trendijoont edasi, siis näeme, et varsti-varsti läheb väga keeruliseks. Kuidagi lükati [otsustamist] edasi, ei tajutud hästi, et see eksponent jätkub, kui me ootame ja siis on juba hilja hoida ära veel hullemat seisu.

Aga jah, kes, millal ja mida oleks pidanud tegema, see on ehk pikema diskussiooni küsimus. Mul on ka hea öelda, et vaat, võib-olla oleks pidanud tegema seda ja teist, aga ega me tagasi keera. (Naeratab)

Kui palju on koroonaaja valitsused üldse teadusnõukoja soovitusi ja ettepanekuid arvestanud?

Arvan, et üsna palju. Eelmine valitsus lõi päris hea koostöömeeleolu teadlaste ja poliitikute vahel. Me mõlemad – ühelt poolt teadlased, teiselt poolt poliitikud – lähenesime üksteisele inimestena, saime aru, et teisel pool on ka inimene, kellega saab täitsa normaalselt rääkida ja arutada, me lahendame koos probleeme. Et kui ma ikka tunnen, et pean sellele ministriga otse rääkima, siis ma ka tean, et ta kuulab mind ära, võtab minu juttu tõsiselt ja mina võtan ka tema juttu tõsiselt, sest me töötame ühe ja sama asja nimel. Nii et minu arvates on vastastikune koostöö olnud hea.

Jah, eks valitsus on ka keeruliste poliitiliste valikute ees alati olnud. Tagantjärele võib ju öelda, et võib-olla nad oleks pidanud selle või teise koha peal kuulama ja tegema just nii, nagu teadusnõukoda ütles, aga eks neil olid omad argumendid. Ma ei heidaks valitsustele palju selle koostöö osas ette.

Kui suured on olnud käärid teadusnõukoja professionaalsete soovituste ja valitsuse poliitilise reaalsuse vahel?

Ega need väga suured ole. Kui töötame mõnes mõttes isegi ühise meeskonnana, siis meie üritame sellest poliitilisest reaalsusest aru saada ja nemad üritavad meie teaduse poolest aru saada. (Naeratab) Mõlemad üritame oma parimat teha.

Võib-olla eelmises valitsuses tulid vahel mingid muud teemad nii teravalt päevakorrale, mis viisidki lõpuks valitsuse vahetuseni ja mis viis koroona veidi fookusest ära just siis, kui olnuks vaja tõsiselt sellega tegeleda.

Milline näitaja on kõige parem koroona seisu hindamiseks, et kui halb või hea see on? See ei ole vist positiivsete testide arv.

Positiivsete testide arv on omamoodi hea, aga mitte kui absoluutarv, vaid kui trend, sest kui see nädalaga kahekordistub, siis kõik muud näitajad tulevad kohe järele. Praegu, mil vaktsineerimine on olukorda juba palju muutnud, näitab seisu võib-olla kõige paremini see, mitu inimest päevas keskmiselt haiglasse läheb. Kui täna läheks 20, siis jäme arvutus ütleb, et paneme sinna nulli lõppu ja siis jõuab haigla patsientide arv varsti selle arvuni ja siis saab seal olema 200 [koroonapatsienti].

See on, nagu ma arvan, oluline näitaja, sest näitab just meditsiinisüsteemi kriitilisust ja vajadust midagi ette võtta, et ei peaks näiteks plaanilist ravi hakkama piirama.

Üks võimalus edendada vaktsineerimist on vaktsineeritud inimestel maskikandmise nõude asendamine soovitusega, ütles tervise- ja tööminister Tanel Kiik. Kuidas see mõte tundub?

Nendes ruumides, kus saab kontrollida koroonatõendit, ei ole tavaliselt ka maski kandmise nõuet. Aga ühistranspordis ei saa loota, et bussijuht või vagunisaatja hakkaks kontrollima kõigi koroonatõendeid, siis veniks ta tööaeg selle võrra pikemaks ja graafikust kinnihoidmine raskemaks.

Maski kandmine ei ole iseenesest ju nii keeruline. Meie siin Eestis ei pea enamasti sõitma [ühest kohast teise] mitmeid tunde. Olgu, Tartu-Haapsalu, Tartu-Kuressaare otsad on päris pikad, aga Tartu-Tallinna otsa kannatab kaks ja pool tundi maskiga ära.

Ei ole see [maski kandmine] nii hull, et peaksime sellest tingimata loobuma, kuna häirib nii väga meie elu.

Milliste mõtetega loete üleskutseid, et minister Tanel Kiik peab tagasi astuma?

Arvan, et kõik poliitikud, kes on mõnda aega olnud ministrid, teavad üleskutsed, et astugu nüüd poliitik tagasi. (Muigab) Mina hindan minister Tanel Kiike väga: ta on olnud algusest peale selle kriisijuhtimise juures, on väga koostööaldis teadlastega, võimeline mõistma ka päris keerulisi teaduslikke arutluskäike ja vaatama seda poliitiku pilgu läbi. Mina leian küll, et tema on üks minister, kellega on teadlasel hea koostööd teha.

Oponendid ütlevad, et minister Kiige juhtimisel ei suuda valitsus täita eesmärki vaktsineerida 22. septembriks 70 protsenti täisealisest elanikkonnast, madal vaktsineerituse tase tähendab, et Eesti inimesed ei saa naasta normaalse elukorralduse juurde, sest siin valitseb jätkuvalt vaktsineerimiskaos, mis kasvatab pingeid ühiskonnas.

Seda, et meil on palju vaktsineerimise vastasust ja skeptilisust, ei tahaks küll minister Kiige süüks ajada. Nagu ka [Tartu Ülikooli rakendusviroloogia uurija-professor] Andres Merits välja tõi, on juba viimased 30 aastat Eesti olnud üsnagi kehv vaktsineerimistega. Kui räägime gripi vastu vaktsineerimisest ja muudest vaktsiinidest, siis Eesti koos Läti ja Bulgaariaga olid vist Euroopa kolm viimast riiki. Et selline üldine skeptilisus, inimesed pole harjunud vaktsineerima, siin tuleb vaadata võib-olla varasematele tegematajätmisele.

Kui Rootsis pakuti hooldekodudesse ja üldse pensionäridele vaktsiini, siis nemad on harjunud, et igal aastal tuleb uus gripivaktsiin ja nüüd teevad ka koroonavaktsiini, see oli nende jaoks nii tavaline, ei tekkinud diskussioonigi. Rootsis, Taanis on eakate vaktsineerimine väga 100 protsendi lähedal, meil aga on väga suur vastuseis. See ei ole ühe ministri tegemata töö, vaid ikkagi mingi pikem…

Huvitav, millest see on tulnud, et läbi 30 aasta on suur osa ühiskonnast vaktsineerimise skeptikud?

Vaat ei saagi aru, kas see on mingi nõukaaja pärand, et täiskasvanud ei ole harjunud, et nemadki võiksid ennast vaktsineerida. Lapsi vaktsineeriti, ka mina n-ö nõukaaja koolilapsena mäletan, et meid kamandati kooliõe juurde süsti saama ja keegi ei küsinud, tahad sa või ei taha või kas ema sulle allkirja andis. Tehti ära ja see ei tundunudki asi, millega peaks võitlema. Samas on muidugi õige, et praegu teeb inimene teadlikult selle [vaktsineerimise] otsuse, see on tema vabatahtlik otsus.

Aga kuidas on nii suur skeptilisus tekkinud, ei oska mina öelda, ehk on see küsimus käitumisteadlastele.

Et kui räägime vaktsiinikaosest, siis peaksime eelkõige mõtlema inimeste hoiakutele.

Mina olen küll nii aru saanud. Juba mõnda aega on vaktsineerimine olnud üsnagi kättesaadav paljudele. Võib ju rääkida mõningatest nüanssidest, mida veel üle vaadata, et kas ikkagi perearstid on teinud kõik selleks, et oma patsiente vaktsineerida ja kas perearstidega on käitutud ka nii, et nad seda teeksid… Saan aru, et siin on asju, mida tagantjärele tarkusena oleks võinud teisiti teha.

Aga üldiselt jah, siin tuleks mõelda eelkõige käitumisteadlastel, kuidas seda asja muuta, sest statistikuna saan öelda, et mina ei oska seda parandada, aga äkki meil on inimesi, kes oskavad. (Naeratab)

Kõrvalt vaadates on minister Tanel Kiik nagu burlakk, kes veab Ilja Repini maalil lotja mööda jõge vastuvoolu. On see täpne kirjeldus?

(Naerab) Vastuvoolu lodja vedamist on siin tõepoolest pidanud tegema. Ma ei kadesta inimesi, kes on olnud ministrid selle pandeemia ja kriisi ajal, eriti minister Kiike. Ega teda paljud tunnustanud ole, kuigi ta on teinud väga palju tänuväärset tööd, aga…

Kas teie jaoks on olnud arusaadavad ametnike sunnitud lahkumised, mida oleme koroonakriisi ajal näinud – sotsiaalministeeriumi kantsler, asekantsler, terviseameti peadirektorid?

Mina ei oska seda kommenteerida ja ei tea kõiki telgitaguseid, olen jäänud teadlaseks.

Inimlikult on olnud kahju, sest kõigi nendega olen teinud koostööd ja see on olnud igati positiivne. Muidugi on nad teinud palju muid asju ka peale teadlastega suhtlemise ja võib ju küsida, kas kriitika on põhjendatud või mitte, eks aeg näitab.

Aga jah, isiklikult on mul kahju, kui kriisi ajal eemaldatakse inimesed, kes on olnud asjade juures algusest peale, tunnevad seda [oma tööd], saavad süsteemidest aru ja on osanud neid asju mõjutada, liigutada. Teised peavad nüüd nullist alustama, see on ka keeruline.

Kas me teame, millal koroonaaeg lõpeb?

Jah, tahaks öelda, et loodame, ehk aasta pärast on jälle kõik lihtsam. (Naeratab) Muidugi tahaks loota, et ei tule rohkem selliseid üllatusi nagu delta tüvi, mis osutus kergemini nakkavamaks ja paremini ka vaktsiinidest mööda minevaks, kui eelmised tüved, mis praeguse laine meile tõid. Viroloog Andres Meritsa arvates ei tohiks tulla rohkem selliseid tüvesid.

Loodame parimat. Ma tahaksin küll loota, et vähemalt sellisel kujul sellist kriisi meil mõne aja pärast enam ei ole.

Kas see on teie ennustus või teie lootus, et aasta pärast võime kergendatult ohata ja mõelda, et oli koroonaaeg, aga see on möödas?

Jah, ma loodan. Aga aasta pärast ei ole sellist asja, et koroonaviirus oleks maailmast või Eestist kadunud, arvan, et ikka on nakatumised ja haigestumised. Aga vaktsineerimisega, mis võib-olla tähendab paljude jaoks ka tõhustusdoosi saamist, pluss läbipõdemisega on saavutatud ehk olukord, kus me ei näe enam sellist eksponentsiaalset kasvu, mis tooks kogu aeg silmapiirile [ohu], et haiglates võib raskeks minna. Sõnaga, et võib-olla see viirus on olemas ja sellega tuleb tegeleda nii, nagu on olemas gripiviirus ja ka sellega tuleb tegeleda, kui hooaeg hakkab jälle pead tõstma.