Nüüd, mil oleme pandeemiaga silmitsi seisnud juba kaks aastat ja vaktsiinid on kõigile Eestis kättesaadavad, peaksime ühiskonna kinni-lahti keeramise asemel aja maha võtma ja mõtlema sellele, millised on koroonapiirangute pikaajalised mõjud ning kuidas võimalikult kiiresti jõuda piirangutevaba Eestini. Otsesed ja kaudsed pikaajalised kahjud, mida ühiskonna sulgemine põhjustab, kaaluvad võibolla üles kogu kasu, mida neist seni on loodetud.

Inimene on sotsiaalne olend. Me vajame näost näkku suhtlemist ja inimlikku lähedust, mitte läbi maskide, millisel juhul jääb märkamata teise inimese naeratus või näoilme, mis kannab endas edasi antava mõtte tähendusest üle poole. Neid inimsuhtluse oluliseks osaks olevaid nüansse nägemata tekib kommunikatsioonis lünk, mis tekitab alateadlikult pingeid ja vääritimõistmist.

Eesti inimesed on pandeemiast väsinud ja soovivad oma eluga edasi minna. Arvestades vaktsineerituse taset pole täiendavate piirangute rakendamine enam põhjendatud. Põhjamaad on meist vaktsineerimise tasemelt kaugel ees, see on nende käitumiskultuuri osa. Meie tuleme totalitaarsest ühiskonnast, kus inimelul polnud väärtust.

"Pole inimest, pole probleemi," ütles üks suur juht ja õpetaja. Seetõttu polnud oluline ka vaktsineerimine. Samal põhjusel pole mõtet ka loota, et meie vaktsineerituse tase tõuseks kiiresti sama kõrgele kui Skandinaavias. Inimeste usku ja eelarvamusi ei suuda muuta ükski minister, ükskõik kui võimekas ta ka ei oleks. Küll aga oleks abi meie kõigi rahulikust suhtlusest nendega, kes on veel hirmude küüsis mõlemal pool veelahet.

Ütlesin juba mullu ja olen jätkuvalt seda meelt, et hirm ongi kõige suurem pandeemia maailmas. Eriti hirm teadmatuse ja tuleviku ees. See sama hirm vähendab ka usaldusväärsust riigi ja selle ametkondade vastu, kui riik neid hirme ei maanda, vaid suurendab.

Piirangud tekitavad alati stressi, kuid veel enam siis, kui need ei ole proportsionaalsed ega põhjendatud. Nii palju ärevust ja hirmu pole aastaid olnud kui pandeemia ajal. Stress ja ärevus nõrgestavad aga omakorda immuunsüsteemi ja teevad meid vastuvõtlikumaks kõigile haigustele.

Noored langevad välja koolist, täiskasvanud kaotavad töö, abikaasad saavad kodus peksa, ettevõtted pankrotistuvad, kannatab muude haiguste ravi. Peame küsima, mis on kõige selle kogumaksumus ühiskonnale.

Londoni käitumisteaduste professor Paul Dolan on äsja märkinud, et "piirangud mõjuvad eeskätt kõige haavatavamatele sotsiaalsetele gruppidele ja plaane seades tuleb mõelda eeskätt sellele, kuidas neid gruppe võimalikult hästi kaitsta". See fakt on paraku paljudel märkamata jäänud.

Piirangute ulatus ja põhjendatus on tekitanud tõsiseid küsimusi õiguste riive kontekstis. Sellele on viidanud nii varasem kui ka ametis olev õiguskantsler. Äsja riigikogu ees esinenud Ülle Madise tõigi oma aastaülevaates välja rida probleeme, mida piirangud ja ametnike ülereageerimine on pandeemia tingimustes kaasa toonud.

Piiranguid ei tohiks kehtestada avaliku surve ajel, vaid ainult teaduspõhisusele tuginedes, lähtudes proportsionaalsusest õiguste riive ja rahva tervise kaitse vahel. Paraku lähevad nii teadlaste endi kui ka valitsuse hinnangud koroonateemal järjest enam lahku.

Aasta tagasi oli rohkem viiteid teadusnõukoja seisukohtadele, viimasel ajal enam mitte. Piirangute üle ei peaks otsustama mitte ministrid, vaid selleks loodud teadlaste ja ekspertide kogu, mille ettepanekuid võiks jooksvalt kinnitada riigikogu, et tagada järelevalve. Valitsuse liikmetel pole koroonaprobleemide lahendamiseks ei meditsiinilist ega teaduslikku tausta ning seetõttu tekib kalduvus otsuseid populistlikult teha.

Iga päev meedias raporteeritavad numbrid ei näita paraku seda, kui palju inimesi sureb ja jääb haigemaks praegu muude haiguste regulaarse ravita ning kui palju muid kahjusid piirangud ühiskonnas kaasa toovad. Loetakse ainult koroonanumbreid, mis hoiab jätkuvalt stressifooni.

Ühiskonna polariseerumine vaktsineerimise poolt ja vastu on läinud samuti üle igasuguse piiri. Eestit ei tohiks lõhestada ega pooli vastandada. Tõde on ilmselt seal kuskil vahepeal ja seda piiri, kust läheb veelahe, tuleks käsitleda teadlikult südame ja mõistmisega, mitte vastandamise õhutamisega.

Ühelt poolt ei kasva vaktsiinist saba ega sarved, nagu osad antivakserid kuulutavad. Hirmutamine sotsiaalmeedias teadliku valeinfoga peaks olema karistatav. Aga teisalt jõuga ühiskonda sundvaktsineerida samuti ei tohi, see on inimsusevastane. Inimesel olgu vabadus otsustada, ka mitte vaktsineerida, aga teda tuleb rahulikult teavitada kaasnevatest riskidest.

Olen koroona rasket põdemist peres lähedalt näinud ega sooviks seda ka oma vaenlastele. Kui vaktsiinivastased eelistavad vaktsineerimisele aeglast ja piinarikast surma hapnikutorud kõris, siis on see nende vaba valik. Küllap innustab kaitsepookima seegi teadmine, et raskelt põevad ja haiglasse satuvad nüüd peamiselt vaktsineerimata inimesed.

Tunnustada tuleb kõiki, kes on end vaktsineerinud, aidates seeläbi vältida tervishoiusüsteemi ülekoormust ja andes oma panuse ühiskonna avatuna hoidmisel. Tihti kiputakse teistmoodi arvavale vähemusele näpuga näitama ja neid hukka mõistma. Mina sellist käitumist ei toeta - proovin kõiki inimesi mõista, sõltumata nende veendumustest.

Olen oma elus lähtunud põhimõttest, et armastus võidab kõik, ei maksa kedagi stigmatiseerida. Austama peab neid, kes vaktsineeritud kui ka neid, kes meditsiinilistel või muudel põhjustel ei saa end kaitsesüstida.

Samal ajal tuleb hinnata ka ohtusid, mis kaasnevad iga päev teiste inimestega otseses kontaktis olevates valdkondades. Näiteks teenindussektoris. Vaktsineerimata inimeste haiglaravi on lisakoormus, mis vähendab niigi piiratud ressurssi, mida tervishoiusüsteemil on vaja ka teiste haiguste raviks.

Praeguse seisuga on Eestis 750 000 vaktsineeritut, mis on siiski väga kõrge tase, arvestades meie kultuurikonteksti, ka näiteks gripi vastu vaktsineerituid on meil väga vähe võrreldes Põhjamaadega.

Oleme riigina eesmärgiks seadnud, et elanikkonnast oleks 70 protsenti vaktsineeritud, et saaks vabamalt elada. Muhu saarel on see juba 80 protsenti, mis on saavutatud rahuliku suhtlemise tulemusel nii kogukonnas, külades kui ka ettevõtetes. Kindlasti aitab rahulik inimestega kollektiivides rääkimine rohkem kui massimeedia propaganda.

Käskude ja keeldude asemel soovitan valitsusel kiiremas korras välja töötada motivatsioonimeetmed, mis paneks üksikisikuid, töökollektiive ning omavalitsusi veelgi rohkem inimeste teadlikkuse tõstmisele panustama ja vaktsineerimist teaduspõhiselt selgitama. Aga kindlasti on ka muid novaatorlikke ideid. Näiteks vaktsineerimispunktid, mis oleksid inimeste peamistel käiguteedel ja kus süsti saada oleks lihtne.

Eesti saab võita ainult nutikalt mõeldes. Au siinkohal eesti teadlastele, kes on juba välja töötanud koroonavastase ninasprei või personaalse õhupuhasti Respiray maskikandmise asemel. Just uued ideed viivad meid edasi.

Oleme kulutanud juba sada miljonit eurot testimisele. Kui kaua veel? Teen ettepaneku, et sotsiaalministeerium paneks välja miljonieurose auhinnafondiga innovatsioonipreemiad parimate ideede eest, mis aitavad meil jõuda pandeemiast kiiresti terve ja koroonapiirangute vaba Eestini. Selleks tuleb kõik helged pead tööle panna ja valitsuse poolt välja kuulutada vastav konkurss. Hindajateks võiks olla teadusnõukoda ja ülikoolide rektorid.

Tervisekäitumine on juba pool võitu. Värskes õhus looduses liikumine, meditatsioon ja tervislikum toit aitavad kaasa stressi maandamisele ning terviseharjumuste muutmisele, mis omakorda tugevdab immuunsüsteemi ja aitab meid ka pandeemiast kiiremini üle saada. 

Tunnustan nii valdkonna eest vastutavaid ministreid Tanel Kiike ja Signe Riisalot kui ka kõiki tervishoiutöötajaid, kes on jätkuvalt andnud endast parima, et jõuaksime ühiselt ja kiiresti koroonapiirangute vaba Eestini.