Puutüvel kasvavat kollast krookusnarmikut on siiani Eestis peetud väljasurnuks. Viimasel ajal on aga seent Eestis paaril korral taas nähtud ja nii hinnatakse seene olukord väljasurnust äärmiselt ohustatuks, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Tegemist on puitu lagundava seeneega. Meile lähimad leiud on Lõuna-Soome, Lõuna-Rootsi, Taani. Ja Eestis oli see seen teada väga üksikute leidudena 1991. aastani ja seejärel ei olnud 30 aastat peaaegu sellest seenest kippu ega kõppu," rääkis Tartu ülikooli mükoloogia kaasprofessor Kadri Põldmaa.

Peamiselt on liiki leitud 80-aastaste ja vanemate õunapuude otsast. Kuna vanu puid aga palju ei leidu, ei ole seenele ka eriti sobivaid elupaiku.

"Tal on vaja juba eelnevalt surnud puuviljade eelkõige õunapuu puitu, mis on muul põhjusel surnud. Seal ta tunneb ennast hästi ja võib kasvada ka teiste roosõieliste kogukonda kuuluvatel puudel nagu pirni- ja ploomipuudel," selgitas Põldmaa.

Selliste leidude avastamisele aitavad Põldmaa sõnul palju kaasa ka harrastusvaatlejad, kelle abil saavad teadlased vahel informatsiooni ka avastamata liikide ja üldiselt seente leviku kohta. Nii ühines Eesti sel aastal esimest korda ka Briti mükoloogiaühingu algatatud seenevaatluspäevaga, mil saavad kõik huvilised jagada teadlastega oma leide nii metsast kui ka linnast.

"Kui tavaline inimene, kes liike võib-olla ei tunne, tahaks rohkem teada saada, siis tänapäeval on sellised tehnilised võimalused, et ta saab mobiiltelefoniga või nutitelefoniga vaatluse teha, pildid teha. Laadib üles ja spetsialistid aitavad selle liigi ära määrata, nii et ei jää oma teadmatusega metsa seda seent silmitsema, vaid saab pärast ka targemaks, et mis liik see oli," rääkis Tartu ülikooli loodusmuuseumi spetsialist Veljo Runnel.

"Linnas on väga hõlbus teha, minnes oma koduuksest välja. Linnas, eriti just parkides kasvab väga palju erinevaid liike ja seeläbi me saame ka teada, millised seened on võimelised linnakeskkonnas toime tulema," ütles Põldmaa.

Võimalus vaatluste tegemiseks on Põldmaa sõnul aastaringselt.