"Pealtnägija" Eesti viimaste karusloomakasvatajate juures

Foto: ERR

Sel suvel jõudis loomakaitseaktivistide lobitöö lõpuks sihile ja riigikogu keelustas karusloomade pidamise, andes üleminekuajaks viis aastat. "Pealtnägija" ajakirjanik Taavi Eilat istus Eesti viimaste karusloomakasvatajatega kujundlikult tööstusharu peielauda.

Järvamaal tegutsev 70-aastane Aado Oherd ja Adaveres farmi pidav 79-aastane Neeme Saar on Eesti ühed viimased karusloomafarmerid, kelle jaoks suvel riigikogus tehtud otsus on hävituslik. Kui loomaarstina töötanud Oherd on tegutsenud valdkonnas kümmekond aastat, siis Saar alustas tšintšiljade kasvatamist juba kahekümne aasta eest, esialgu Põltsamaal asuva oma maja keldris. Idee sai ta ajaleheartiklist, kus loomade pidamist tutvustati. Saare ajendiks oli soov karusloomakasvatusega pensionilisa teenida.

Kui alguses kasvas pensionisammas kodu keldris, siis mõne aasta pärast pani mees tšintšiljad ühte farmi kokku oma tulevase abikaasaga, kes ka karusloomakasvataja. Naise Adavere koduhoovis asuv hoone läbis 2015. aastal ka PRIA toetusega suurremondi. Praegu on rollid jaotatud nii, et mees kasvatab, toidab, joodab ja hoiab korras, aga naine, kes kaamera ees esinemist pelgab, tegeleb hukkamise ja nahastamisega.

Kuus aastat tagasi valminud ja mitmeid kontrolle läbinud farmis pesitseb 117 emaslooma, kelle pojad vanemast eraldatakse ja kaheksa kuud hiljem hukatakse, et neist siis krae või kasukas saaks.

Kui teistest karusloomadest näiteks naaritsaid gaasitatakse, siis tšintšiljade elu saab otsa elektrilöögi tagajärjel. Saare sõnul on see täpne töö, et toodangut ehk nahka ära ei rikuks.

Ajakirjaniku küsimusele, kas see pole mitte ebaloomulik ja et just selle vastu loomakaitsjad võitlevad, vastas Saar: "On küll, aga nii see on. See on, see on jah, tšintšiljakasvatus karusloomakasvatuses - teda kasvatatakse naha pärast ja sellepärast me peame seda tegema."

Piinamist väidetavalt ei toimu – loomadelt võetakse nahad, pannakse spetsiaalses liivasegus kuivama ja saadetakse müüki. Ükski Eestis kasvatud karuslooma nahk siin omanikku ei leia, vaid need rändavad välismaale, Saare loomade puhul Taani oksjonile. Ühe naha hind on ligi 50 eurot ja aastas saab sealt 350 pehmet nahka.

Peaaegu sama kaua, kui eakas härra on rajanud väikest tšintšiljaimpeeriumit, on 40 aastat nooremad Mikk Mägi ja Kristina Mering võidelnud Saare ning temasarnaste vastu, olles ühed Eesti staažikamad aktivistid, kes nõudnud karusloomafarmide keelustamist.

"Need loomad kannatasid seal puurides. Kui ma ise Eesti suurimas karusloomafarmis korduvalt, kas avatud uste päeval käisin, need tuhanded ja tuhanded kurvad silmapaarid, mida sa näed sealt puurivõrede vahelt sulle otsa vaatamas," jutustas MTÜ Nähtamatud loomad tegevjuht Mering. "Ma arvan, et see oli üks suuremaid motivaatoreid, miks jätkata tegutsemist karusloomafarmide keelu jõustumise poole."

Aktivistid tegid kampaaniaid, korraldasid meeleavaldusi, kogusid allkirju, käisid poliitikute jutul ja mitmel korral isegi hääletati riigikogus karusloomafarmide keelustamist, kuid edutult. Järjekordse doominotõuke andis aga koroonakriis - nahkade oksjonid jäid ära, farmide majanduslik seis üha halvenes ja riburada panid karusloomapidajad ise uksi kinni.

"Kui praegu ettevõtluses oleks olnud sõna otseses mõttes positiivsemad ajad, ettevõtetel oleks läinud hästi, oleks olnud rohkem töökohti, siis diskussioon kindlasti absoluutselt oleks olnud teistsugune," usub maaeluminister Urmas Kruuse. "Praegu mõnes mõttes võib öelda, et poliitiliselt oli seda otsust ka nagu lihtsam teha."

Pinnas oli soodne ja kuigi isegi aktivistid seda ei uskunud, siis selle aasta juunis hääletas riigikogu 55 häälega karusloomafarmide keelustamise poolt.

"Me nüüd Eestis oleme jõudnud sinna kohta, kus me märkame loomade kannatusi ja karusloomafarmid on midagi, millele Eesti rahvas ütles ei. Riigikogu kuulas avaliku arvamuse uuringuid ja ütles okei, keelustame karusloomafarmid ja siit edasi saame me ainult suuremateks loomasõpradeks ennast kutsuda," rääkis Mering.

Ehkki seadus võeti vastu, siis Oherdile, Saarele ja veel paarile allesjäänud farmipidajale anti armuaega 2026. aastani. Suure tõenäosusega lõpetavad nad kõik aga juba varem, sest asi, mida nad on enda sõnul suure südamega ajanud, on Eestis häbimärgistatud ja negatiivne tähelepanu kurnab.

Karusloomafarminduse viimased mohikaanlased näevad, kuidas nende elutöö ja pensionisammas lihtsalt ära lõhutakse ja eriti nörritav tundub nende vanuses härradele riigi soovitus üleminekuperioodi viie aastaga kujundada ümber farmi tegevusala.

Pöördutud on õiguskantsleri poole, aga arutatud ka kohtusse minemist, sest näiteks Saar on kokku löönud, et tema tagasi teenimata investeeringud on summas 136 000 eurot.  Esmajärjekorras loodab mees selle raha saada kätte ministeeriumilt.

Maaeluminister Kruuse kinnitusel aga praeguse teadmise järgi seda raha nad kindlasti ei saa, kuigi mingil ajal on parlamendil võimalus taoline otsus teha, kui see osutub vajalikuks. "Praegu tundus, et see ei ole vajalik ja lähtuvalt just sellest, et turg on maas ja üleminekuaeg on piisavalt pikk nende arvates."

Oherd nentis seepeale: "Riigil ei ole raha. Aga riigikogul on hea võõrast raha jagada, mis nende oma taskust ei tule. Riigikogu vaatab, kuidas saaks endale hääli, saaks selle sooja pehme tooli peale tagasi ja uuesti otsustada ja öelda, et maamees, sa oled pumm-pumm." (koputab vastu lauda - toim).

Viimase nädala info ütleb, et ka õiguskantsleri hinnangul on keeld seaduslik ja farmiomanikud loobusid riigi vastu kohtusse minekust.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: