Signe Riisalo: perelepituse prioriteet on lapse heaolu
Selleks, et säästa lapsi lapsevanemate lahkumineku järel asjaajamisest ja hoida esiplaanil nende heaolu, on valitsus kinnitanud riikliku perelepitussüsteemi loomise, kirjutab Signe Riisalo.
Pere luues on kõigil soov elada harmoonilises kooselus, selle paratamatu osa on aga paraku ka arusaamatused ja sellest tulenevad lahkhelid. Kahe täiskasvanu mõlemapoolsel soovil on võimalik paarisuhte raskusi ületada, kuid teinekord lähevad teed siiski lahku ja teineteise mõistmine võib osutuda keerukaks.
Septembri lõpus kiitis valitsus heaks perelepitusseaduse eelnõu, millega luuakse riiklik perelepitussüsteem. See võimaldab vanematel lahku minnes sõlmida lapse heaolust lähtuvaid elukorralduse kokkuleppeid nii kohtuväliselt kui ka varajases faasis kohtumenetluse ajal.
Perelepituse eesmärk ei ole vanemate omavaheline leppimine, vaid lapse edasise elukorralduse osas kokkuleppele jõudmine. Oluline on meeles pidada, et kokkulepete tegemisel peab alati olema kõige keskmes laps ja paarisuhte lõppemisel ei lõpe vanemlussuhe.
Lapse vajadus mõlema vanema järele ei lõpe täiskasvanute vahelise kooselu purunemise järel. Niisiis on perelepituse fookus vanemate koostööle keskenduval kokkuleppel, mille raames on võimalik kokku leppida lapsega suhtlemise õiguse, alaealise lapse elatise ja teatud juhtudel ka vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise või muutmise küsimustes.
Põhiline on perelepituse juures see, et kogu ülalmainitu toimub soovituslikult kohturaamistikust väljaspool. See on alternatiiv kohtumenetlusele, mis näeb ette erapooletu eksperdi (perelepitaja), enamasti kas psühholoogia-, sotsiaaltöö- või õigusalase haridusega eriväljaõppe saanud praktiku poolt läbi viidud sessioone, kus perelepitaja aitab osapooltel leida lahkuminekuprotsessi käigus tekkinud laste edasist eluolu puudutavatele küsimustele lahenduse, mis sobib mõlemale osapoolele.
Üldjuhul toimub lahkumineva paari suunamine perelepitaja juurde kas kohtuniku või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja kaudu. Küll aga võiks tulevikutendents olla iseseisev teenusepakkuja juurde pöördumine ja seda juba enne, kui elukorralduse muudatustega kaasnev teravaks muutub.
Igal aastal pöördub erinevate last puudutavate küsimuste lahendamiseks kohtusse ligi 4000 inimest. Perelepitusteenuse senisest suurem kasutamine vähendaks seeläbi ka kohtute koormust. See tähendab väiksemat survet üldisele kohtusüsteemile ning personaalsemaid kokkuleppeid lapsevanemate vahel.
Perelepitussüsteemi loomist ja lapse elukorraldust puudutavate küsimuste eelkõige kohtuvälist lahendamist toetavad ka nii riigikohtu esimees kui ka õiguskantsler. Riigikohtu esimees Villu Kõve on märkinud, et kohtutes lahendatavate perekonnaasjade arv on plahvatuslikult kasvanud ja tema hinnangul peaks riik selliste kohtuid koormavate asjade jaoks asutama kohtuvälise lepitusorgani.
Praegu seesugune juriidiliselt siduv ja riiklikult toetatud süsteem veel puudub, kuid valitsuse otsus riikliku perelepitussüsteemi loomist toetada võib juba järgmiseks sügiseks olukorda muuta. Seda muidugi juhul, kui otsus ka riigikogus toetust leiab.
Ka lahkuminevad lapsevanemad ise on nentinud, et kohtusse minemine ei ole eelistatud ning kõigi osapoolte ühine huvi on tagada muutunud olukorras lastele parimad tingimused. Lisaks tõdesid teenuse sihtrühma uuringus "Minu lahkumineku kogemus" osalenud 303 Eesti täiskasvanut lahkumineku kogemuse osas, et sellistes protsessides on tihtilugu abi kellestki kolmandast, kes suudab suunata inimesi mõistlikkusele.
Perelepitusega on Eestis tegeletud juba üle 20 aasta. Esimesed perelepitajad koolitati sotsiaalministeeriumi toel välja 1997.–1998. aastal. Praegu pakuvad teenust kohalikud omavalitsused, kuid teenuse kättesaadavus, kvaliteet ja hind on piirkonniti erinev.
Selleks, et kindlustada perelepitusteenuse üle-eestiline kättesaadavus ja ühetaoline kvaliteet, on oluline, et riigis oleks piisaval määral vajalike kompetentsidega perelepitajaid, et teenusele oleks seatud kindlad nõuded ning nii peredel kui ka kohtutel oleks üks kindel kontakt, kuhu teenuse saamiseks pöörduda.
Riikliku perelepitusteenuse paremaks rakendamiseks on sotsiaalkindlustusametis (SKA) alates 2020. aastast viidud läbi erinevaid ettevalmistavaid ja toetavaid tegevusi. Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanismide toel on välja töötatud riikliku perelepitusteenuse korraldusmudel ja koolitusprogramm, mille alusel riiklike perelepitajaid sel aastal ka koolitama asuti.
Samuti tegeldakse juba praegu 2022. aasta sügisel rakenduva seaduse osas inimeste teavitamisega ja septembris alustati ka teenuse piloteerimisega. Seaduse jõustumiseni saavad pered pöörduda teenuse saamiseks kohaliku omavalitsuse poole või võtta ühendust SKA-ga ning koostöös püütakse perele leida võimalikult mugav teenuse saamise viis.
Kooselava pere eesmärgiks peab olema peresuhete hoidmine ja enne kui sellest loobuda otsustatakse, on võimalik tuge saada mitmelt poolt. Abi leiab nii perenõustajatelt kui ka pereteraapiast, mille siht on kutsuda peresuhetes esile muutusi, mis kõigile osapooltele sobiksid. Kui aga lahkuminemise soov on lõplik, tuleb seda teha viisil, mis säästaks lapsi ja täpselt selleks perelepitus loodud ongi.
Toimetaja: Kaupo Meiel