Rahu pärast tormi on loomulik eneseregulatsiooni mehhanism looduses ja peaks nii olema ka ühiskonnas. Tundub, et avalikkus on saanud valesignaale ja neid tuleb klaarida. Möödunud nädala sündmuste turbulentsus ja kiirus mõjutavad ka kommunikatsiooni. Kohati muutus olukord lausa minutite, mitte päevadega. Seetõttu on kindlasti vaja täiendavat selgitust ja ajatelje taastamist, samuti kõigi osapoolte lepitamist.

Tundub, et referendumidebatile järgnenud päevadel oleks nagu olnud mängus kellegi osav käsi, et jätkuvalt rahvast üles ässitada, justnagu oleks riigikogus algatatud peale abielureferendumi läbikukkumist uus eelnõu abieluvõrdsuse asjus. See ei vasta absoluutselt tõele. Aga kõigest järjekorras.

Taastame sündmusterea

Riigikogu oli nädal tagasi jooksnud tupikusse ilma mingi lahenduseta abielureferendumile, mille peale grupp riigikogu liikmed erinevatest erakondadest otsustas algatada erakonnaülese perekonnaseaduse muutmise eelnõu, mis pakuks kompromissi ja aitaks riigikogu patiseisust välja.

Ajakirjandusest võis jääda mulje, et peale valitsuse kukkumist on mingi eelnõu veel menetlusse antud. See polnud nii. Aga oleme heatahtlikud, võib-olla polegi see kellegi tahtlik spinn, lihtsalt asjaolude kokkulangemine ja valestimõistmine, sest kõik toimus nii kiiresti ja inimestel oli sündmuste ajatelge väga raske jälgida. Taastame siis sündmusterea.

Kõnealune eelnõu anti riigikogule üle enne abielureferendumi hääletust ja valitsuse kukkumist, kui keegi ei teadnud veel, millega see kõik lõpeb. Ilmselgelt ei saanud sellest aru ka Indrek Kiisler, kes kirjutas ERR-i portaalis: "peale kaklust rusikatega ei vehita", justkui oleks keegi seda teinud. Avalikkus läks eksitavate pealkirjade õnge, nagu ka EELK peapiiskop Urmas Viilma.

Paljud ei tea, et peale iga eelnõu üleandmist võib kuluda veel mitu päeva, vahel ka nädal, mille jooksul kontrollitakse eelnõu tehnilist vastavust normidele ja alles siis otsustab riigikogu juhatus selle menetlusse võtta. Nii ka selle eelnõu puhul.

Ka mina olin Postimehes ilmunud uudise esialgset pealkirja "Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond algatasid kooselulepingu võrdsustamise abieluga" lugedes totaalses hämmingus. Kust see veel tuli? Kas Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid on veel mingi uue eelnõuga välja tulnud? Pealkirjas ei vastanud ükski fakt tõele.

Kaks erakonda ega ka nende fraktsioonid pole esitanud mingit eelnõu. Mina isiklikult ei kuulu ühtegi erakonda ja olen üks selle algataja. See oli riigikogu liikmete erakondade ülene algatus, millele hakati allkirju koguma esmaspäeval, heas usus ja kolm päeva enne valitsuse kukkumist, nagu kunagi ka kooseluseaduse puhul, et aidata riigikogu tekkinud patiseisust välja ja pakkuda välja kompromisslahendus.

Kokku tuli perekonnaseaduse muutmise eelnõu toetama 19 algatajat, aga mitte kõik Keskfraktsiooni ja SDE fraktsiooni liikmed. Selle andsime riigikogule üle siira sooviga pakkuda välja lahendus enne abielureferendumi lõppmängu. Tahtsime jätta maksimaalselt aega, et riigikogu liikmetel oleks võimalik algatajatena ühineda. Viimased algatajad liitusid vahetult enne üleandmist.

Seoses peaministri tagasiastumisega ei soovinud paljud riigikogu liikmed küll algatajatena osaleda, aga leidsid, et eelnõu on mõistlik ja suuliselt lubas seda toetada kokku 55 riigikogu liiget, seega rohkem kui koosseisu enamus.

Jutt homoabieludest on vastaste teadlik vale

Ei olnud see eelnõu ka abielu ja kooselu võrdsustav, nagu pealkiri ekslikult väitis. Ei midagi enamat, kui seda sätestab juba praegu kooseluseadus. Saatan peitub loomulikult alati detailides. Eelnõu kehtestab selged erisused, mis ei too abielu ja kooselu võrdsust.

Abielu jääb endiselt mehe ja naise vaheliseks liiduks ja seda ei muudeta. Kooselu ei võrdsustata abieluga, jäävad selged erisused. Kooselu juriidiline mõiste ei saa selle eelnõuga midagi enamat juurde, kui juba praegu kooseluseaduses kirjas, tuleb isegi üks täiendav piirang, mida seadustes pole. Kõik samad piirangud, mis registreeritud kooselule praegu on, jäävad kehtima.

Näiteks lapsendamise piirang. Eelnõu seletuskiri ütleb: seadusega tagatakse kooselulepingule laias osas samad õigused ja kohustused, mis kehtivad abielu osas. Seda kõike teeb sama suures osas ka kooseluseadus, aga siiski jäävad selged erisused.

Täiendava piiranguna lisandus ainult üks punkt kirikule vastu tulles. Kooselu ei saa kiriklikult sõlmida, sest kirik sõltumatu organisatsioonina ei toeta samasooliste kooselu. Kui kirik oma seisukohta kunagi muudab, on võimalik muuta seadusest.

Seega, traditsiooniline kristlik abielu jääb täpselt nii nagu praegu, ainult mehe ja naise vaheliseks liiduks, seda saab registreerida nii kiriklikult kui ka ilmalikult ja kooseluleping on ainult juriidiline leping perede õiguskaitse tagamiseks, mida kiriklikult sõlmida ei saa. Seda saab sõlmida notaris. Kus on siin siis abielu võrdsus, mida see eksitav pealkiri kuulutas?

Tegu on lihtsamalt öeldes kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmisega perekonnaseaduse raamistikus, ei muud. Selle tulemusel pole eraldi kooseluseadust ega selle rakendusakte enam vaja. Aga kehtiva seadusandlusega võrreldes ei muutu midagi sisulist, lihtsalt kooselu mõiste tuuakse perekonnaseaduse alla samade õiguste ja kohustustega, mis on juba kehtivas seadusandluses.

Kooselulepingu saavad nii samasoolised kui ka erisoolised paarid või kaks lihtsalt koos elavat inimest (kui nad pole esimese astme sugulased) kasutada oma esmaseks õiguskaitseks. Erisooline paar saab hiljem ka abielluda, mis automaatselt lõpetab kooselulepingu. Nii saab kooselu esmase õiguskaitsena kasutada traditsioonilise abielu puhul nn kihlumisperioodil, kui tekivad juba ühised kohustused ja vastutused, aga abiellumist alles kaalutakse.

Samasooline paar abielluda ei saa. Seega jutt homoabieludest on vastaste teadlik vale. Seda eelnõu ei võimalda.

Abieluvõrdsuseni on veel pikk tee

Põhimõtet, et samasooliste paaride õigused oleksid samuti kaitstud, on peapiiskop Urmas Viilma ka ise välja pakkunud juba paar aastat tagasi jõulusõnumis. ERR-i uudisteportaalile antud intervjuus väljendas ta arvamust, et ka samasoolised paarid võiksid saada oma kooselule õiguskaitse, kui traditsioonilise abielu õiguskindlus jätkub.

Just seda see eelnõu pakubki - traditsioonilise kristliku abielu jätkumist kogu selle ajaloolises hiilguses, nii nagu see ka praegu on, ja selle kõrval paralleelselt kõigi perede ilmalikku õiguskaitset.

Arutasime pühapäeval peapiiskop Viilmaga kujunenud olukorda ja jõudsime ühele nõule, et enne seaduseelnõu menetlemist oleks mõistlik korraldada riigikogus avalik ümarlaud, kuhu oleks kutsutud kiriku esindajad, eksperdid ja teadlased relevantsetest perekondi puudutavatest valdkondadest ja ka erakondade juhid. See nõukoda võiks pakkuda välja omapoolsed soovitused, kuidas leida ühiskonda rahustav, tervendav ja ühendav lahendus, et sõjakirved lõpuks maha matta.

Urmas Viilma oli nõus sellel osalema, samuti on andnud oma nõusoleku Põhiseaduse Assamblee liige Liia Hänni, kes on antud teemal aktiivselt avalikkuses sõna võtnud. Eelnõu algatajate nimel olen nõus selle ümarlaua esimesel võimalusel kokku kutsuma.

Seda, et kõik erinevad perekonnad oleksid perekonnaseaduse kaitse all, toetab 87 protsenti valimisõiguslikest kodanikest Norstati detsembri lõpu uuringu põhjal. Nii ei lähe see vastuollu ka rahva tahtega. Kooseluseaduse rakendusaktidele on toetus väiksem, 75 protsenti, sest selle ajalugu oli okkaline ja ikka veel täis haavu, mille lahti kiskumine ja millele soola raputamine pole mõistlik.

Erakondade ülest eelnõu on lubanud toetada ka Isamaa parempoolsed. Hea kolleeg väliskomisjonis, rahvasaadik Mihhail Lotman ütles mulle näiteks ühemõtteliselt, et tema toetab seda eelnõu, aga tema arvates peab lapsendamine samasoolistele paaridele olema samuti lubatud.

Olen Mihhailiga täiesti nõus, aga kõiki neid erisusi saaks arutada juba seaduse menetluse käigus. Kui riigikogu enamus neid toetab, siis miks mitte. Küll aga ei toeta Isamaast mitte keegi kooseluseaduse rakendusaktide taas menetlemist, sest aeg on jätnud sellele oma pitseri ja vanu emotsioone pole mõtet sahtlist välja tuua. Sama on väljendanud ajakirjanduses ka Eesti 200 üks juhtpoliitikuid Margus Tsahkna, ilmselgelt Eesti 200 ei rahuldu kooseluseaduse rakendusaktidega.

Olen ise samuti seisukohal, et kuna kooseluseadus on juba kuus aastat rakendusaktideta, siis tuleks see üldse tühistada. Sellel oli oma oluline funktsioon Eesti avatumaks muutmisel, aga see on ajale jalgu jäänud ja ajaratast kuus aastat tagasi pöörata pole enam mõtet.

Selmet tegeleda perekonnaseaduse kopeerimisega kooseluseaduses ja selle rakendusaktidega, tuleks nüüd ausalt välja öelda, et meil ongi erinevad peremudelid, need kõik vajavad kaitset ja neid kõiki saab reguleerida rahulikult perekonnaseaduse raames.

Just seda uus pakutav kompromisseelnõu ka teeb. See tühistab kooseluseaduse ja toob kõik pered perekonnaseaduse kaitse alla, säilitades traditsioonilise abielu praegusel kujul. Seni sõlmitud kooselud tuuakse samuti perekonnaseaduse alla. Nii et abieluvõrdsuseni on veel pikk tee, kui riigikogu tulevased koosseisud peaksid tahtma seda kunagi menetleda.

Sellises seisus me nüüd oleme. Paraku on ka tuntud arvamusliidrid olnud vahel pealkirjade ohvrid ja meedia läheb kontekstist välja rebitud eksitava infoga kaasa.

Nüüd on vaja rahu

Loomulikult on nüüd vaja rahu, mida ka Kristiina Ehin pakub. Seda toetan minagi kahe käega. Sedasama palun alandlikult ka uuelt opositsioonilt, mitte juba ette sõda kuulutades, et "me ajame riigikogu obstruktsiooniga umbe", nagu Martin Helme äsja avaldas.

Rahva lõhestamine ja üleskütmine perede teemal tuleb selgelt ja ühemõtteliselt lõpetada! Meil on vaja tegeleda tervishoiu- ja majanduskriisiga. Aga rahu ei saavuta, kui koera saba järk-järgult saetakse ja vanu haavu lahti kistakse. EKRE tahab seda teemat hoida endiselt fookuses ja Eestit lõhestamas, kui me lahenduseks teekaarti ei leia.

Varasemate presidendivalimiste ajal USA-s oli samasooliste abielu samuti väga suur osa kampaaniast, millega rahvast lõhestati. Pärast seda, kui ülemkohus otsustas samasooliste abielud seadustada, on teema maas.

Viimatistel USA presidendi valimistel ei rääkinud sellest enam keegi. Probleem oli lahendatud ja unustatud. Pakutav kompromiss aitaks ka Eestis kõigile peredele rahu ja kindlustunde tuua. Vastasel korral jääme endiselt näo ja teoga idabloki paradigmasse, kus samasoolisi paare taga kiusatakse ja kus äsja Berliinist naasnud opositsiooniliidril juba piiril käed raudu pandi, võimaldamata tal isegi oma perega kohtuda.

Mul on hea meel, et riigikogus siiski toimus referendumi eelnõu menetlus ja lõpphääletus, sest see näitab, milline on riigikogu selge arvamus aastal 2021. Häältega 49 poolt ja 28 vastu ei soovi riigikogu rahvast lõhestavat abielureferendumit. Punkt.

Selguse huvides - mina hääletasin samuti referendumi vastu, nii nagu olin esimesest päevast peale lubanud, kui riigikogusse tulin. Ülejäänud keskfraktsioon jättis hääletamata, et kasvanud pingeid maandada. Kellelgi ei pandud näppe sahtli vahele, et tuleb nii või naa hääletada.

Kõik pered vajavad endiselt õiguskindlust ja turvatunnet. Seda suure dramaatilise lahinguga riigikogus ei lahendatud. Kakeldi ju ainult küsimuse üle, mida on absurdne küsida. Referendumile pakutud küsimus oli samaväärne küsimusega: kas ring peab ka edaspidi olema ümmargune. Loomulikult peab, kuni keegi seda definitsiooni muuta ei taha. Riigikogu praegune koosseis kindlasti mitte.

Kõigi perede õiguskindlus ja turvatunne tuleb riigikogul igal juhul ära lahendada ja selleni viib ainult kas kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmine või kompromiss, mille riigikogu liikmed lauale panid.

Kooselu seadustamine perekonnaseaduse raames on laual ja see on kirik keset küla. See tagaks kõikide peredele õiguskaitse ja turvatunde ning traditsioonilise abielu kestmise. Nüüd on vaja rahu, leppimist ja ühisosa otsimist. Ainult ühiskondlik kokkulepe toob sellele teemale mõistliku lahenduse. Otsime seda koos, erakondade üleselt!