Kui pikk aeg on viis tundi?

Viis tundi… See on 300 minutit.

Aga kui viieks tunniks katkeb ühendus Facebooki, Instagrami, Messengeri, WhatsAppiga?

Need olid minu arvates suurepärased viis tundi. Kuulun juba sellesse põlvkonda, kes Facebookis väga ei käi, võimaluse korral. WhatsAppi ma kasutan, Instagrami samuti…

Ühest küljest on see puhkus ajule ja võimalus neid äppe mitte avada ja nendega mitte tegeleda, teisest küljest on see hea peegeldamise koht, et millest sa hakkad puudust tundma ja millest mitte, milliseid asju su elus võib-olla ei olegi nii palju vaja.

Millest teie puudust tundsite, kui esmaspäeva õhtul Facebook tundideks kadus?

Facebooki ma ei pannudki tähele, WhatsAppi puhul nägin kolm tundi hiljem, et üks New Yorgis olev Eesti ettevõtja ei ole mulle vastanud ja siis avastasin, et see sõnum ei olnud lihtsalt välja läinud.

Aga jah, Facebook on läbi teinud selle tsükli, nagu paljud asjad internetis: kui 1990-ndatel tulid esimesed online-foorumid, siis esimesed kümme inimest on tehnoloogid, esimesed sada inimest heatahtlikud entusiastid ja kui kohal on tuhat inimest, siis keegi sõimab kedagi. Facebook on minu arvates jõudnud oma miljarditega samasse punkti. (Turtsatab)

Telefonifirmad märkasid, et Facebooki katkestuse ajal hakkasid inimesed omavahel rohkem helistama. Omavaheline otsesuhtlus on ju positiivne, vahetum kui Messengeri sõnumid?

Mida lähemal füüsilisele üle laua istumisele suhtlusviis on, seda paremat emotsiooni loov ja rohkem tagasi andev mõlemale poolele see vestlus on. Aga samal ajal, mida kaugemale sa sellest lähed, seda rohkemate inimestega saad korraga sidet pidada. See on pidev "nööri tõmbamine", et kas tahad tund aega Toomas Sildamiga kvaliteetaega veeta või sul on üks asi, mida tahad öelda miljonile inimesele. Selle jaoks ongi erinevad kanalid. Kui need sassi lähevad ja suhtled oma parima sõbraga ainult SMS-i teel, siis jääb kindlasti midagi puudu.

Kuivõrd on tehnoloogia meid vangi võtnud?

(Kehitab õlgu) Tehnoloogial ei ole moraali ega eetikat. Sageli omistatakse neid tehnoloogiale, et on hea tehnoloogia ja on halb tehnoloogia. Kas tehnoloogia võtab meid vangi? Kuna tehisintellekt veel nii kaugele ei ole jõudnud, siis üldiselt teeb tehnoloogia seda, mida inimesed temaga teevad. Ehk et on inimesi, kes on iseennast – võib-olla tehnoloogia abil – vangi pannud, aga tehnoloogial seda jõudu veel ei ole.

Kas maailm suudaks hakkama saada ilma Facebooki, Twitteri, Instagrami, WhatsAppita?

Loomulikult. Maailm on miljoneid aastaid bioloogilises mõttes ja tuhandeid aastaid inimkogukonna mõttes hakkama saanud ilma nendeta, saaks ka edaspidi. Küll aga ei saa maailm hakkama ilma selleta, et inimesed üksteisega suhtlevad ja koos asju teevad, see on hädavajalik. Sinnamaale, kus kõik need suhtlemistehnoloogiad võimaldavad koordineerida, kokku leppida, koos midagi teha, infot vahetada, on need ülivajalikud. Mis firma või kaubamärk – noh, need asjad muutuvad nii, nagu tehnoloogia areneb.

Võib-olla oleme endast liiga palju usaldanud sotsiaalmeediale? Endise IT-ministri Kaimar Karu arvates on vaja ühiskondlikku kokkulepet selles, kas ja millisel määral oleme valmis enda igapäevaelu ning demokraatia tulevikku usaldama uudsete sotsiotehniliste lahenduste kätte, mille ühiskondlikku kasutusvilumust pole meil veel välja kujunenud.

Üks pool on see, mida inimesed kasutajatena oskavad. See puudutab meediaõpet ja allikakriitilist suhtumist, alg- ja põhikoolis arutatavaid asju.

Teises otsas on aga juriidilised ja formaalsed probleemid. Me elame kohas, kus USA ja Hiina vahelises kemplemises peab Euroopa leidma oma koha. Sealt hakkavadki asjad hargnema… Kui me Eesti demokraatiat teeme läbi USA-s registreeritud firma pakutava tarkavara või Hiinas registreeritud firma pakutava tarkvara, kas see on siis lõpuks Eesti demokraatia? Kes kontrollib, kes milliseid sõnumeid näeb? Jne.

Lahendus on selles, et tekib üha rohkem avatud protokolle, näiteks krüptovõrgustikke, mida ükski osapool ei saa kontrollida, kus peavad kokku saama oskuslikud kodanikud, kes oskavad neid tehnoloogiaid kasutada ning üha rohkem sõltumatud ja avatud tehnoloogiad, mis on vähem kontrollitud konkreetsete riikide või firmade poolt.

Kuidas on Eesti digitiigri tervis?

Super.

Et Eestisse on tekkinud palju väärtuslikke ja kiiresti kasvavaid tehnoloogiafirmasid? 11,4 miljardit eurot väärt Wise ületab nii jätkates väärtuselt varsti Eesti riigieelarve aastase mahu. Kas tehnoloogiafirmadel on praegu üldse hea aeg arenemiseks ja kasvamiseks ning on see koroona kiuste või tänu koroonale?

Sõltub, mida keegi selle tiigri all mõtleb. See on hea tähelepanek, et ka need idu- ja tehnoloogiafirmad on tõesti osa Eesti digitiigri loost. Seal on üks huvitav nihe toimunud. Kui 1990-ndatel Eesti IT-tiigriks muutus, toimus Tiigrihüpe ja kõik sellised asjad, ka ID-kaardi tulek, siis olid need avaliku sektori, hariduselu, riigi infosüsteemide algatused. Kui nüüd vaadata, millega Eesti maailmas silma torkab, on see tõesti erasektori poole ära nihkunud.

Aeg-ajalt halatakse, et Eesti digitiiger on riigi poolel magama jäänud, aga tehnoloogias on juba nii, et on vaja süsteeme uuendada, arendada, iga viie või kümne aasta järel võiks sealt mingi suur idee, suur algatus tulla. See vundament on meil ikkagi jätkuvalt väga unikaalne ka riigi poole peal. Aga jah, põhiline möll käib praegu erasektoris.

Oleme me siis riigina endiselt e-maailma imelaps?

Vaata, on üks lasteraamat ja filmide seeria, kus on müstiline imedemaa Narnia. Ja siis on küsimus, kas Eesti oli e-Narnia. Arvan, et Eesti peaks väga hoolikalt proovima mitte olla Narnia, sest Narnia tunduks ülejäänud maailmale müstiline koht, kuskil kõrgel ja kaugel, väljamõeldud muinasjutukoht.

Eesti võiks olla jätkuvalt see koht, mis on teerajaja või ideede andja, koht, kus süsteemid toimivad, aga ega me midagi nii erilist tee, et teised ka ei võiks. Ehk siis [Eesti oleks] eeskuju maailmale, kes utsitab kaasa tulema ja tegema.

Vaat seda eeskujuks olemist, seda on endiselt küll. Digiallkiri, e-maksuamet – neid on maailmas veel, aga on ebatavaline, et see on nii loomulik.

President Ilves rääkis hiljuti, et Eesti riik oli e-vallas edukas, sest tegi uusi asju, kui teised kasutasid vanu lahendusi, aga nüüd oleme ise samas seisus – piltlikult öeldes on meil liiga vanad seadmed, ent seitse-kaheksa aastat vanas arvutis tarkvara uuendus ei tööta, kuna arvuti on liiga aeglane.

Kunagi, kui Taavi Kotka vastutas Eesti riigi IT eest, siis ta kehtestas põhimõtte, et üle 13 aasta vanuseid süsteeme ei tohi Eesti ülal pidada. Inspiratsiooni sai ta Soomest, kus 50 või 60 protsenti kogu IT-kulutustest läks sellesse, et hooldada 20 aastat tagasi ehitatud süsteeme.

Mulle tundub, et sama põhimõte kehtib, neid ei lasta nii vanaks minna, et hakkaksid otseselt kulutama. Arendustega oli meil vahepeal paariaastane auk, kus täiesti puudus poliitiline tahe sellega tegeleda ja meil oli mitu IT-ministrit, kes ei teadnud midagi ettevõtlusest ega IT-st.

2019–2020?

Just. Ja ma arvan, et president Ilvese viited on võib-olla sellele, millised pallid siis maha kukkusid.

Milline oleks järgmine Tiigrihüpe? Eelmine, mille algatasid 1996. aasta alguses tollane Eesti suursaadik USA-s Toomas Hendrik Ilves ja haridusminister Jaak Aaviksoo, ühendas kõik Eesti koolid internetti, enamik neist sai ka arvutiklassid. Mis järgmiseks?

Kõige huvitavam asi, millel ma ise silma peal hoian, on see, et meil on nüüd olemas tuhat start-up'i tuhandete töötajatega ja miljardid, mida investorid sinna panevad ja mis on juba ettevõtete enda teenitud – see on veel eriti magus, kui Eesti ettevõtted ekspordivad miljardi eest aastas mingit teadmist maailma. See vundament on olemas ja see kasvab 20–25 protsenti aastas ja sellega on kõik hästi.

Sellises vundamendis on siiski ka natuke õhku.

Inimesed, kes istuvad Tallinnas, Tartus või Saaremaal reaalselt kaugtööl, saavad kaks ja pool korda Eesti keskmist palka, kelle teenuste eest makstakse maailmast miljard raha, mis tuleb Eestisse – see ei ole õhk. Mille üle võib vaielda, on investorite number, sest investorid maksavad alati nagu avanssi selle eest, mida nad usuvad, et tulevikus juhtub.

Aga päris tooted, päris teenused, mida juba täna Eestist eksporditakse, see ei ole õhk, nagu ka need maksud, mida makstakse.

Mikk Salu kirjutas viimases Eesti Ekspressis, et Eesti tehnoloogiasektor kasvab niivõrd kiiresti, et lähema kümne aasta jooksul oodatakse Tallinna ligi 50 000 uut hästi makstud spetsialisti. Kust need 50 000 tulevad?

Meil on täna 1100 start-up'i, kus töötab 6500–7000 inimest, see on kasvanud viimased viis-kuus aastat 25 protsenti aastas. Aastal 2030 tuleb sealt kolmandik majandusest, kui laseme tehnoloogiasektoril kasvada, ettevõtetel suureks muutuda, idufirmasid tuleb juurde. Kui [IT-vallas] inimeste arv kasvab ka 25 protsenti aastas, siis 6000–7000 asemel saabki 50 000 kuni 80 000.

Talentide allikad… Need on kas Eesti lapsed, kes kasvavad Eesti koolides, lähevad ja õpivad erialasid, nad ei pea olema kõik programmeerijad, on vaja ka disainereid, turundajaid, äriinimesi ja kasutaja- või kliendituge.

Teine variant: Euroopa Liit. Kui 2008 kriisi järel Eesti taastus suhteliselt kiiresti, siis Itaalias, Portugalis või Hispaanias oli 25-aastaste tööpuudus ikka 50 protsenti ka viis aastat hiljem. Juba siis meelitati neid Eestisse ja Euroopa-sisene inimeste liikumine, et tuled Eestisse õppima või tuled Eestisse tööle, on igasuguse kvoodi vaba, kõige lihtsam inimeste liikumine.

Ja mingi osa tuleb väljastpoolt EL-i. Eestil on olnud väga tark poliitika, on start-up-viisa ja muud asjad, kus me väga selgelt ütleme: kui sa oled kõrgesti haritud, tuled tegema mitte lihttööd, vaid tööd, mille eest makstakse mitu korda Eesti keskmist palka, kui sul on doktorikraad, siis jumala eest, palun, tule, Eesti on sulle avatud. Mitte massiimmigratsioon, vaid hoolikalt meie ühiskonda ja majandust kaasaaitavate inimeste Eestisse meelitamine on see, mis töötab.

Kui need variandid kokku paned, siis 50 000 inimest kümne aastaga tähendab 5000 aastas. 1000–2000 Eesti koolidest, 1000–2000 EL-i-sisest liikumist Soomest, Rootsist, Hispaaniast, Iirimaalt ja 1000–2000 kuskilt mujalt maailmast. 400 000 elanikuga Tallinnas või 100 000 elanikuga Tartus on see niisugune köömes, et keegi ei pane tähelegi. Aga see väärtus, mis ühiskonda tuleb, on mõõtmatult suurem.

Mis on Eestis kaugelt tulijatele ahvatlev, miks nad tulevad siia?

Pole vahet, kui tehnoloogiline on inimene, esimene tagasiside tuleb sageli selle kohta, kui puhas on loodus ja kui looduslähedane on see, et saad Tallinna kesklinnast 20 minutiga ja Tartu kesklinnast 10 minutiga metsade rüppe või kuhugi rabasse või kui tore on saartel. Keskkond ja madal asustustihedus, see, kui lähedane sa loodusele oled, see torkab kõigile silma. Mida suuremast linnast tuled, eriti kui tuled India või Brasiilia metropolist, siis torkab silma ka see, kui puhas on õhk [Tallinna] kesklinnas. (Turtsatab)

Aga kui mõelda pehmemale, filosoofilisemale poolele, siis kunagi tuli üks Saksa programmeerija Eestisse, meile Skype'i. Ta ütles, et kui vaatab Münchenis endast maha jäänud tipptehnikakõrgkooli õpilasi, siis nende karjääri lootus oli nii: võib-olla saad BMW-sse tööle, siis võib-olla viie aasta pärast oled väikeses tiimis, võib-olla 10–15 aasta pärast on sul oma viieliikmeline tiim ja võib-olla pensioniks, kui juustes palju halli, saad ka kuhugi juhtkonda kandideerida.

Skype'is juhtis ta 12 kuu pärast tiimi ja täna on ta väga suure Saksa autokontserni tehisintellekti osa juht olnud. Ehk siis Eesti kui platvorm, kus ei ole hierarhiaid, jäiku piire, kus on vabaduse hõngu mitte ainult puhta õhu näol, vaid ka äri- ja töökeskkonnas. Sa ei pea mõtlema, et tuled Eestisse ja jääd igavesti siia, aga see on nagu kiirendi enda arengule, karjäärile, tegemistele, võimalus proovida ja katsetada, eksida.

Kui meie IT-ettevõtjad, teie abikaasaga nende seas, toetasid Jõhvis rahvusvahelise programmeerimiskooli avamist, siis kandideeris sinna 3300 inimest, kellest valiti välja 215, nende seas endine kondiiter, sukelduja, advokaat, tuletõrjuja ja nii edasi. Mis toimub?

See on imeline näide päris mitmest asjast. Esiteks, võib-olla olete tähele pannud, et hariduse puhul räägime ka elukestvast õppest ja karjäärimuutustest. Palun, siin see on: tehnoloogiasektor vajab tööjõudu, kui tahab elus püsida järgmised paarkümmend aastat ja samal ajal palju inimesi mõtleb, kas nad on oma elus ikka õige karjääri teinud.

Jõhvi koolis ei ole muud piirangut, kui pead olema 18 aastat vana. Sul ei pea olema mingeid eeldusi, haridust, teed testid ära ja võid olla endine kondiiter või tuletõrjuja…  Neile antakse võimalus võtta oma tulevik ja saatus enda kätte. On näha, sinna kandideeris 3000 inimest, et selle järgi on suur nälg ja kui võimalus anda, siis seda kasutatakse.

Teiseks, Jõhvi kool oli ettevõtjate algatus, mida tehti koos riigiga ja on näide sellest, et küsimus ei ole alati rahas, küsimus on ideedes ja hakkajates inimestes, kes midagi käima lükkavad. See on ka klassikaline näide, et Eestis ei ole riik mingi asi, mis on kuskil kõrgel ja kaugel. Ettevõtjad Martin Villig, Taavet Hinrikus, Marek Kiisa ja teised käimalükkajad ei läinud kõigepealt, müts näpus, ministri juurde, et palun tehke meile kool, vaid ütlesid: meie teeme sellist kooli, tahate ka kampa tulla?

Pooleldi kodanikualgatusena, õhinapõhiselt ja kui eraalgatus ja riik seljad kokku panevad, saab väga kiiresti. See idee on paar aastat tagasi tekkinud ja täna õpib seal 200 inimest.

Lugesin ühest teid tutvustavast tekstist, et Sten Tamkivi "väärtustab avatust, ettevõtlikkust ja sallivust". Kui avatud on Eesti?

(Paus) Eesti on, ma arvan, väga avatud, aeg-ajalt käivate spasmidega seda sulgema hakata.

Mina olin siis teismeline, kui Eesti riik taasiseseisvus, ja mäletan tanke, mis [1991. aasta augustiputši ajal] magamistoa akna alt läbi voorisid. Kogu elu olen olnud ettevõtja, seega teen asja, mis minu põhikooliajal oli kriminaalselt karistatav. See on minu jaoks vabaduse, avatuse teema, et teed, mida sa tahad, saad liikuda, reisida, saad sõpru külla kutsuda, saad ehitada globaalset asja Eestist lahkumata – see on üliloomulikult väärtuslik. Olen omal nahal näinud, küll lapsena, milline on selle vastand.

Mulle ei mahu pähe, et on inimesi, kes seda kõike näinuna tahaksid püstitada müüri, keelata ära, tõmmata okastraati, rohkem suletust, "Eesti eestlastele!"… See on minu väärtussüsteemiga sügavas konfliktis.

Arvan, et on mingi kogus inimesi, kes tegelikult arvavad, et võiks sulgeda ja siis on mingi kogus inimesi, kes arvavad, et sellele hirmule mängimine on hea viis saada lühiajalist poliitilist krediiti. Neid kahte tuleb hästi selgelt eristada.

Ma ei ole väga mures sellepärast, et enamik Eesti inimesi tahaks suletud Eestit. Aga ma näen, et on teatud kogus suunatud tegevusi, et katsuda hirmuga, nagu keegi meid väljast ohustaks, panna Eestit rohkem kapselduma. See mulle ei meeldi üldse.

Kuivõrd me peaksime oskama mõista nende inimeste hirme, kes tõepoolest kardavad võõraste tulekut Eestisse?

On üliloomulik, et inimene kardab seda, millest ta aru ei saa või millega tal endal kogemust ei ole. Niisugusest päris hirmust, mitte lavastatud hirmust ülesaamiseks ongi kõige rohkem vaja kogemusi. Et Lõuna-Eesti turismitalunik, kes ei ole võib-olla teist värvi inimest enne näinud, kelle turismitalusse tulevad juhtumisi teist värvi nahaga viisakad külalised kaugelt maalt, ei taha pärast seda kogemust klikkida või klikib raskema südamega rassistlikule tekstile Facebookis, et seda jagada. Sest ta on näinud, et inimesi on toredaid ja erinevaid ja maailm ongi kirevam kui valge.

Teine näide on võib olla see, kui palju välistudengeid, välisõppejõude jõuab [Eesti] ülikooli ja kui palju Eesti tudengeid on näiteks bakalaureuseõppe jooksul veetnud semestri kuskil välismaal. Sellised asjad suurendavad empaatiat.

Ma fundamentaalselt arvan, et mida rohkem inimesed läbi käivad, mida rohkem nad ületavad ajutiselt neid maakaardil olevaid piire, seda vähem on tülisid, sõdu. Palju raskem on öelda kellelegi "Käi ***!", kui oled temaga üle laua, võrreldes sellega, kui ta on internetis mingi anonüümne tüüp.

Selline läbikäimine, suhtlemine, uudishimu ja õppimine on tegelikult see, millega neid hirme saab lahendada. Kui su kooli tuleb vahetusõpilane Soomest või Bulgaariast, kas siis mõtled, et ah, see on mingi jobu, sest ta ei ole eestlane või lähed ja küsid, et kuule, mida sinu maal süüakse ja mis sa maailma asjadest arvad?

Kas siin on põhjus, miks te rahastate pikkade, süvenemist nõudvate, kuid põnevate tekstidega Levila tegevust, mida veab Daniel Vaarik?

Levila rebu, kui nii võib öelda, on selles, et me ei tahtnud teha meediakanalit, kus võtame oma maailmavaate ja ütleme teistele, et nii on. Me tahtsime teha kanalit, mida me tahaks ise lugeda, et aru saada, kuidas inimesed asjadest arvavad ja mis tegelikult toimub.

Levila katsub hoida, mulle tundub, et Eestis veel ainsana, sellist joont, et minna ja vaadelda ja mitte võtta positsiooni, mitte öelda ette, kes on tark, kes loll. Näiteks hiljuti oli pikk lugu kirikutest, mida lugesin ja kuulasin suure huviga, see lihtsalt on maailm, millest ma ei tea midagi, kuhu ma ise sisse ei näe. Või on lugude seeria Eesti erakondade valijast, et kes on need, kes täna valivad Reformierakonda või kes valivad EKRE-t.

Tavaliste Eesti inimeste lood, mis mured neil on, mis hirmud – need sissevaated on jube huvitavad. Ülilihtne oleks öelda, et konservatiivne maamees versus idufirma mees linnast, aga palju huvitavam on aidata nendel gruppidel näha üksteise sisse ja avastada sealt asju…

Näiteks väga-väga paljudele EKRE valijatele läheb tegelikult korda kliima ja nad arvavad, et võiks teha tõsise pingutuse, et koroonapandeemia seljatada ja neil on hoopis teised põhjused, miks nad valivad EKRE-t. Ja Reformierakonna valijate seas on nii vaktsineerijaid kui ka mittevaktsineerijaid. Kui aga üritad inimesed enne kastidesse ära liigitada, siis jääb pool elu kirevusest nägemata ja tundmata.

Levila kirjutas hiljuti, et 30 iseseisvusaastaga on riik pannud kinni umbes 350 kooli. Neist ligi 200 olid küla, aleviku, alevi või isegi kohalikku tõmbekeskuse ainsad koolid. Kui õpilasi napib, mida siis teha?

Lühidalt öeldes peaks haridus olema rohkem internetis. Selle kõige paremad näited Eestis on siiani need, kus füüsiline eraldatus on seda juba tinginud, näiteks väikesaared. Sel suvel sattusin paar korda Naissaarele. Seal elab vist üks laps, kes on Prangli kooli õpilane, sest Naissaarel veel ei ole kooli ja nii on leitud viis, kuidas ta õpib kodus üle videokõnede.

Tegelikult ei peaks see mudel olema piiratud väikesaartega. Miks ei võiks saada Valga laps Tallinna reaalkooli parimate õpetajate haridust või Orissaares on kõva kehalise kasvatuse õpetaja, miks Põlva laps ei võiks oma treeningprogrammi temaga kooskõlastada… Mul on olnud suur lootus, et pandeemia koduõppe faasist läbi tulles teeme nüüd selle jõnksu ka ära, et mis peab olema füüsiliselt koolis ja milline osa haridusest võiks liikuda internetti.

Mulle tundub, et me ei ole sellega väga hästi hakkama saanud ja mulle tundub, et oleme lootnud, et needsamad õpetajad, kellel on kohustus teha päevatööd, mõtlevad ka käigu pealt selle välja. Seda on lihtsalt liiga palju nende tublide inimeste käest nõuda, see vajab veel süsteemsemat lahendamist.

Need tublid inimesed, need õpetajad, vaidleksid teile praegu ilmselt vastu ja ütleksid, et pandeemiaaegne koduõpe näitas ka seda, kuidas kannatavad laste oskused sotsiaalselt toime tulla.

Ühes minu laste koolis tehti küsitlus. Kui õigesti mäletan, siis umbes kolmandiku laste tulemustele oli see [koduõpe] parem kui koolis käimine ja kolmandikule halvem, ehk siis need mõlemad äärmused on olemas. Nipp ongi võib-olla selles, et sa ei saa võtta seda õpetajat, et tee, mida sa alati oled teinud, aga tee seda nüüd pooleldi videokõnedes. See nõuab teistmoodi läbi mõtlemist, ilmselt personaalsemat lähenemist lastele ja sotsiaalse poole ülesehitamine sinna ümber on superoluline.

Koguneda klassi selleks, et õpetaja loeks sulle ette raamatut, ei ole 21. sajandil mõtet. Aga õpetajatel on ülioluline roll ja väärtus õpilase suunamisel. Küsimus on, kuidas tekitada neile seda aega, et nad saaksidki rohkem tegeleda personaalselt.

Kas te erakondi ka toetate?

Jah.

Mille järgi te otsustate, keda toetada?

Loogika, miks me ettevõtjatest sõpradega erakondi toetame, on väga lihtne: ei ole nii, et meie elame siin Eestis, aga kuskil seal on valitsus ja kuskil seal on riik, kes teevad mingeid asju. Need kõik olemegi meie. Eesti ehitamisse, Eesti arendamisse tuleks panustada aega ja tähelepanu, kuid ettevõtjatena, kes me paljuski ehitame veel oma ettevõtteid, kipub meil aega nappima.

Sealt jõuad loogiliselt selleni, et on mingid asjad, mida saab teha ise. Jõhvi kooli saab teha ise, haridusfondi tegime ise, Levilat teeme ise, SALK-a teeme ise… Nimekiri Asutajate Seltsi (150 ettevõtja ühendus, toim) poolt Eestile tagasiandmise projektidest üha pikeneb, on seal looduskaitse ideid, on hariduse asju, on sotsiaalteemasid.

Aga meie parlamentaarne demokraatia käib läbi erakondade. Lõpuks on ikka nii, et keegi peab tegema seadusemuudatuse, keegi peab vastu võtma eelarve – seda tööd teevad erakonnad. Tarmo Jüristo on ilusasti öelnud, et erakonnad on nagu telekomi ettevõtted või torustik või infrastruktuur riigi juhtimiseks ning meil on väga-väga vaja, et erakondades oleksid targad ja toimekad inimesed, kellel on motivatsiooni seal tegutseda. See on see, miks me otsustasime: ei saa olla nii, et erakondade toetamine on üksikute kinnisvaraärimeeste pärusmaa, et kellel on vaja sadamasse objekti, siis ta toetab erakonda. See on jabur.

Mõnel inimesel on see luksus, et tal on oma maailmavaatega ideaalset klappiv erakond. Minul ei ole Eestis sellist asja veel juhtunud. (Naerab) Iga kord leian valimistel kellegi, kellele annan hääle, aga on plusse, miinuseid. Valiku aluseks viimaste toetuste tegemisel oli, kas erakond toetab oma nurga alt tulevikku vaatavat, optimistlikku ja avatud Eestit. Nende seas on liberaalse majanduspoliitikaga ja sotsiaaldemokraatlikumaid [erakondi], aga kõik nad tahavad avatud Eestit

Millised need erakonnad on olnud?

Nende valimiste ajal olid Eesti 200, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Parempoolsed olid ka, nende katsed tekitada diskussiooni oma [Isamaa] erakonnas mulle meeldisid.

Olete öelnud, et valimised on teile nagu tööintervjuu, kus kandidaatide seast tuleb välja valida üks, kelle palkad enda eest neljaks aastaks olulisi riigiasju ajama. Mille põhjal te otsustate, kes see üks on?

Esiteks tuleks mõelda, milleks teda valitakse. Kui vaadata, kuidas kohalike valimiste kampaaniat tehakse, siis küll räägitakse Euroopa Liidust, mis ei ole kohalik asi. Mina olen Saaremaa valija. Kas mu taluni tuleb asfalt? Mis toimub praamidega? Kohaliku koolijuhi räägitud mured… Need ongi kohalikud asjad ja valimistel peab olema inimene, kelle puhul on põhjust eeldada, et ta ajab neid kohalikke asju. Mulle eriti ei meeldi, et tänavatel on inimeste plakatid, kes ei kavatsegi minna nendele kohalikele ametikohtadele. See ei ole aus.

Saaremaal saab minu hääle inimene, kes tegutseb Saaremaal ja on seda aastakümneid teinud.

Riigikogu valimistel annan sageli hääle kandidaadile, keda ma ei tunne, aga olen teinud enne väikese pingutuse temaga tuttavaks saada: saadan e-maili, et kaalun tema kandidatuuri, aga mul oleks paar küsimust, kas räägiks veerand tundi telefonis. Ma ei tea, mitu raadiokuulajat on viimase kuue kuu jooksul otse suhelnud riigikogu liikmega. Aga miks ei võiks?

Tegelikult ma arvan, et peaksime neid vapraid, kes on valmis oma näo, nime, renomee ja aja panema kultuuri, ettevõtluse või õpetamise asemel poliitilisel ametikohal vaevlemiseks… (Turtsatab) …peaksime neid rohkem hoidma. Isegi, kui nende vaated meiega ei klapi, siis see fakt, et nad hoolivad Eestist piisavalt ja panevad oma aega riigi paremaks tegemisse – see on üsna imetlusväärne.

Järgmine president Alar Karis ütleb, et Eesti tunnuseks võiks olla tark rahvas. Mida tähendab teile tark rahvas?

Ma olen Karisega väga nõus.

Kuidagi oleme jõudnud punkti, kus ühest küljest on maailm läinud järjest keerulisemaks ja tõenäosus, et sa kõikidest asjadest aru saad, läheneb nullile. Mina ei häbene tunnistada, et ei tea täpselt, kuidas vaktsiin töötab. Aga ma näen väga palju inimesi, kes väidavad, et nad teavad täpselt, kuidas vaktsiin töötab. See on nagu äng või sotsiaalne surve või enesepettus, et pead kõiges olema tark ja pädev ja tegema ise oma otsused.

Ja teisel pool on samal ajal skepsis, hirm ja üleolevus ekspertide suhtes.

On jube halb, kui korraga juhtuvad need kaks asja: on hirmus tahtmine kõik ise otsustada ja samal ajal ei usalda inimesi, kes on seda õppinud, on mingis valdkonnas eksperdid.

Tark rahvas tähendab, et meil on rohkem tarku inimesi, kes õpivad asju ja haridust hinnatakse, fakti peetakse au sees jne. Aga seal on ka ülioluline koostöö. Meie inforuum ja ühiskonna toimimine on nii palju muutunud, et on okei, et ekspert ei ole jumal, et kõik ei ole nii, nagu teadlane ütleb ja kõik ei ole nii, nagu peaminister ütleb. Aga kuidagi peame leidma sellise dialoogi, kus suudame keeruliste probleemide puhul panna erinevate valdkondade tarku inimesi koos tegutsema. Ja et ülejäänud seltskond aktsepteeriks seda: okei, kui need inimesed selle välja mõtlesid, ju see on parim vastus praegusel hetkel.

Tark rahvas, ma arvan, on kombinatsioon haridusest ja kommunikatsioonist.

Õppimisvõimest ja hakkama saamisest?

Jah, ja usaldusest.

Mis seob teid okupatsioonide ja vabaduse muuseumiga Vabamu?

Ma olen selle nõukogu liige. Miks? Sündisin Nõukogude okupatsiooni ajal ja elan Eesti Vabariigi ajal. See vabadus, mida vaba Eesti on andnud, on olnud minu elu väga defineeriv.

Ma näen, et neil, kes on sündinud vabas Eestis, on ainult üks pool sellest kogemusest, neile tundub vabadus liiga loomulik ja väga lihtne. Vabadus ei ole asi, mis ongi inimkonna seisund. Kui vaatad tänast maailmakaarti, loed kokku miljardid, kes elavad vabades riikides ja miljardid, kes elavad kas kommunistliku partei või muu sundiva režiimi all, kes ütleb, kuidas elama peab, siis vabadust on alati vähem kui mittevabadust.

Ja see tähendab, et vabadust tuleb mõtestada, luua, läbi vaielda, kaitsta.

[President] Lennart Meri käis kunagi avamas okupatsioonide muuseumi ja ütles, et saagu sellest vabaduse maja. Kui räägid tänasele 16-aastasele okupatsioonist [Eestis], siis see ei ole talle erinev Teise maailmasõja lugudest. Aga okupatsioon on mõjuv näide, mis juhtub, kui vabadust ei ole.

Nii et muuseumis ei ole mitte vabadus, vaid vabaduse puudumine?

Jah, Vabamu väärtustab vabadust ja tahab, et inimesed taaslooks vabadust. See füüsiline muuseumi maja talletab hoiatavat näidet, mis juhtub, kui seda ei ole.

Kui palju on meie ümber veel okupatsiooni jäänud, 30 aastat pärast okupatsiooni lõppu? Ma mõtlen mentaalselt, mitte lagunenud kunagiste kolhoosi- ja sovhoosikeskuste näol.

On ikka… (Vakatab)

Esiteks on praktilisi asju, et jätkuvalt käib venekeelse kogukonnaga teki kiskumine, kes ja millises keeles võib õppida, kes on ühiskonna täisväärtuslikum liige ja kes ei ole ning valimiskampaaniad, mis on ühes keeles ühe sõnumiga ja teises keeles teisega – seda olukorda ei oleks, kui meil poleks olnud 50 aastat Nõukogude Liitu.

Aga selliseid abstraktsemaid asju… Vaatasin Saksa valimistulemuste kaarte, et kes keda valis. Lääne poolel oli selgelt näha keskel olev või konsensust otsiv valija, aga [endisel] Ida-Saksamaal joonistus selgelt välja kaks äärmust – kas võimalikult parempoolsed või võimalikult...

Niisugune äärmusluse ihalus või nullsumma mäng, et kui üks võidab, siis teine peab kaotama, on midagi, mida võib-olla võiks ka kuskilt kommunistlikust Eestist otsida. Mina ei usu sellesse absoluutselt, maailm ja elu ei ole nullsumma mäng. Küsimus on, kuidas inimesed kokku saaks, looks väärtust ja ehitaks midagi, mida enne ei olnud.

Need on need huvitavad asjad, mitte see, kuidas oleks üksteiselt midagi ära võtta.

Sten Tamkivi, te räägite nii kiiresti, et aeg lendab sõna otseses mõttes. Suur tänu selle vestluse eest. Ja aitäh kõigile Vikerraadio kuulajatele, kellele need reedesed intervjuud korda läksid. Loodetavasti võin öelda, et kohtumiseni mõne aasta pärast.