Kristi Raik: Soome sillast hargmaisuseni

Viimastel aastatel on Euroopas taas räägitud palju rahvusluse ehk natsionalismi tagasitulekust ja sellega kaasnevatest ohtudest. Tõepoolest, rahvuslus on tootnud Euroopa ajaloos palju vaenu. Kuid Põhja-Euroopa väikerahvad pakuvad hulgaliselt näiteid, kuidas rahvustunne on toetanud ühiskonna mitmekülgset arengut, kirjutab Kristi Raik.
Sel aastal oleme tähistanud mitte ainult Soome instituudi 30 aasta juubelit, vaid ka 30 aasta möödumist Eesti iseseisvuse taastamisest. Minu jaoks jäi selle sündmusega seotud aruteludest kõige rohkem kõlama mõte, et meil on läinud uskumatult hästi. Üks põhjus on muidugi see, et meil on olnud nii häid naabreid nagu Soome ja kogu Põhjala-Balti riikide kogukond.
Eesti ja Soome tähistasid mõlemad hiljuti ka 100 aasta juubelit. Meie ajaloos on olnud nii sündmusi, mis meid on ühendanud, kui ka pöördeid, mis meid on valusalt üksteisest lahti löönud.
Ajalugu, mis lahutab ja ühendab
30 aasta tagused sündmused olid pöördelised Eesti jaoks, aga ka Soome, Euroopa ja kogu maailma jaoks. Külm sõda sai läbi, Ida-Euroopa vabanes Nõukogude Liidu diktatuuri alt, piirid avanesid, müürid langesid. 1990. aastad olid idealismi ja uute võimaluste aeg.
Eestil oleks tõesti võinud minna palju kehvemini. Me oleme läbinud uskumatult kiire arengu kõigest ühe põlvkonna jooksul. Sellel on olnud oma hind, mida me nüüd maksame: meie ühiskond ei ole nii sidus nagu Põhjala riikides, meie inimestel on vähem usaldust riigi ja kaaskodanike vastu, ühiskonnas on suuremaid lõhesid. Aga siiski, vaadates riike, kes tulevad samast kohast ehk endisest idablokist nagu meie, siis võime endaga rahul olla.
Miks meil ikkagi läks nii hästi? Esiteks, tänu otsustamise julgusele, kiirusele ja sihikindlusele riigisiseste reformide läbiviimisel. Teiseks, tänu selgetele välispoliitilistele valikutele, eelkõige võimalikult kiirele naasmisele läände ja Eesti sidumisele lääne külge nii paljude niitide ja võrkudega kui võimalik. Kolmandaks aitas meid erakordselt soodne rahvusvaheline keskkond.
1990. aastatel ei olnud läänelikul demokraatlikul ühiskonnamudelil ega USA poolt juhitud maailmakorral tõsiseltvõetavaid konkurente. Euroopa taasühendamine oli eurooplaste ja ameeriklaste ühine strateegiline eesmärk. Venemaa oli suhteliselt nõrk, püüdes samal ajal luua häid suhteid läänega ja katsetades oma ühiskonnas liberaalse demokraatia rakendamist, küll piiratud eduga.
See kõik lõi Eesti jaoks haruldaselt soodsad tingimused areneda enda valitud suunas ja uuesti üles ehitada oma riiki. Väikeriigid sõltuvad oma rahvusvahelisest keskkonnast rohkem kui suured. Nad peavad väga oskuslikult maailmapoliitikas navigeerima, et ellu jääda ja areneda.
Kui vaadata tagasi kogu möödunud sajandi peale, siis sellesse aega mahtus kolm suurt ajaloolist pöördepunkti. Iga ajalooline murrang Euroopas tõi kaasa dramaatilise pöörde kolme Balti riigi jaoks. Euroopa poliitiline kaart muutus radikaalselt Esimese maailmasõja lõppedes, siis jälle Teises maailmasõjas ja kolmandat korda, kui lõppes külm sõda. Balti riikidel õnnestus kaks korda haarata kinni ajaloolisest võimalusest saada iseseisvaks, kuid üks kord meid kustutati kaardilt maha.
Meie kandis on ühe inimese ellu mahtunud mitu sellist maailmapoliitika murdehetke, mis on segi paisanud paljude inimeste elu ja saatuse. Minu vanavanemad mäletasid oma lapsepõlvest iseseisva riigi ülesehitamist, olid vaevu täiskasvanud kui iseseisvus kaotati, ja said kogeda oma riigi taastamise võlu ja valu 1990. aastatel.
Demokraatia ja rahvuslus
Peale Esimest maailmasõda sündis Euroopasse palju uusi riike, mis ei olnud kunagi varem olnud iseseisvad, sealhulgas Soome ja Balti riigid. Vanade impeeriumide varemetel kasvasid uued poliitilised ideed. Venemaal jäi peale bolševism, millele toona läänes ennustati lühikest iga, kuid läks teisiti.
Rahvuslus ja rahvusriigi mudel kinnitasid kanda laialdaselt mujal Euroopas. Viimastel aastatel on Euroopas taas räägitud palju rahvusluse ehk natsionalismi tagasitulekust; on räägitud eriti sellega kaasnevatest ohtudest. Tõepoolest, rahvuslus on tootnud Euroopa ajaloos palju vaenu, vihkamist ja sõdu.
Kuid Põhja-Euroopa väikerahvad pakuvad hulgaliselt näiteid, kuidas rahvustunne on toetanud demokraatliku riigi ülesehitamist ja ühiskonna mitmekülgset arengut. Rahvuslus võib olla positiivne, ühiskonda koos hoidev ja edasiviiv jõud, mis on ühtlasi maailmale avatud. Rahvuslust ei tohi loovutada ekstremistidele, populistidele ja autokraatidele. Me peame ise hoidma mõõdukat, avatud, liberaalse demokraatiaga ühendatud rahvuslust.
Rahvuslus hakkas levima 19. sajandi Euroopas käsikäes demokraatlike ideede levikuga. Meie regiooni tulid koos rahvuslusega kodanike õigused ja võimalused oma riigi ülesehitamisel osaleda. 30 aasta eest me saime Eestis tagasi koos iseseisvusega ka kodanike õigused ja vabadused.
Demokraatia ja rahvuslus moodustavad olulise osa Eesti ja Soome ühisest väärtuspõhjast, millele on rajatud meie iseolemine rahvustena ja julgeolek. Ilma rahvusluseta meil suure tõenäosusega ei oleks ka demokraatiat ega ilma demokraatiata rahvusriiki.
Teises maailmasõjas kaotas Eesti iseseisvuse, olles enne seda kaugenenud demokraatiast. Soomes tähendas külma sõja aegne soometumine nii iseseisvuse kui ka demokraatia nõrgenemist, kuigi soometumise poliitika keskmes oli iseseisvuse säilitamine, mis Soomel külma sõja suurte hoovuste kiuste õnnestus.
Me võime olla ajaloolise murdehetke lävel ka täna, kuid me ei tea, mis meid ees ootab. Kõige suurem väärarvamus, mis oli Euroopas laialdaselt levinud peale Nõukogude Liidu kokku kukkumist oli see, et Euroopa tulevik saab olema ühtne, vaba, demokraatlik ja turvaline.
Ajalugu ei ole lineaarne. Euroopa Liit võttis 2003. aastal vastu oma esimese julgeolekustrateegia, mis kuulutas, et Euroopa ei ole kunagi varem olnud nii turvaline. Aga kõigest 13 aastat hiljem sündis uus EL-i globaalstrateegia, mis maalis Euroopa julgeolekust sootuks teise ning süngema pildi. Külma sõja järgne idealismist kantud periood oli läbi saanud.
Öeldakse, et praegu on tektoonilised plaadid liikumas. Suurte jõudude vahelist tasakaalu mängitakse ümber. Venemaa on valinud vastandumise ja agressiivse hoiaku lääne suunas. Meie, nii Eesti kui ka Soome, paikneme sama liikuva plaadi serval, mistõttu suurte jõudude vahelised kokkupõrked on meile eriti ohtlikud.
Vajame rohkem Põhjala-Balti koostööd
Koroonakriisi ajal ei suutnud viirus tuua suurriike kokku ühise vaenlase vastu võitlema, vaid vastupidi, viirusest ja sellega seonduvast – vaktsiinidest, maskidest ja muust - sai üks vahend, manipuleeritav tööriist suurriikide vahelises konkurentsis. Viirus lisas pingeid isegi meie regiooni väikeriikide vahelistes suhetes.
Nagu öeldud, tegi Eesti 1990. aastatel õigeid valikuid. Nüüd me tahaks võib-olla edasi astuda samal, toona valitud rajal, kuid nii meist endist kui ka veel enam meid ümbritsevas maailmas toimuvast tulenevalt see päris nii ei õnnestu. Sama teerada ei ole enam nii selgelt nähtav ja kohati tundub, et see kaob meie jalge alt ära. Ümberringi varitsevad uued ohud ja väljas on läinud pimedamaks. Rahvusvahelisi norme ja reegleid on nimetatud maailmapoliitika valgustiks, kuid nüüd see valgusti hästi ei tööta.
Muutumas on seegi, et demokraatia on globaalses langustrendis juba viimased 15 aastat ja demokraatia nõrgenemise arengusuund hõlmab ka mõnesid vanu lääne demokraatiaid. Suurriikide vahelise konkurentsi üks oluline mõõde on võistlus demokraatliku ja autoritaarse süsteemi vahel. Kumb suudab pakkuda inimestele paremat elu? Me võime arvata, et vastus on lihtne ja selge, kuid paljude inimeste jaoks maailmas see nii ei ole. Ja seegi õõnestab meie julgeolekut.
Praegune julgeolekukeskkond on meie regiooni väikeriikide jaoks ohtlik, kuid see on toonud meid üksteisele lähemale. Põhjamaade koostöö on muutunud taas tähtsamaks ja nähtavamaks, rõhutades tugevalt julgeolekuga seonduvaid teemasid. See on suur muutus võrreldes külma sõja ajaga, mil julgeolek jäeti rõhutatult Põhjamaade koostööst kõrvale.
Tugevnenud on ka Põhjala-Balti riikide koostöö, kuigi see näib olevat Põhjamaade jaoks endiselt teisejärgulise tähtsusega võrreldes Põhjala rühmaga. Põhjala-Balti riike seob ühine regionaalne julgeolek ja eluline huvi, et kestaks lääne ühtsus ja Euroopa ühtsus, mis meid kaitseb. Samuti ühine huvi, et riikidevahelises suhtluses peetakse kinni ühistest mängureeglitest ja kokkulepetest ning et reeglite rikkumisel on tagajärjed.
Põhjala-Balti riikide huvides on ka Euroopa kaitsevõime tugevdamine ning EL-i ja NATO koostöö, ikka selleks, et lisada meie piirkonna julgeolekut ja tuua rohkem stabiilsust ja tasakaalu transatlantilistesse suhetesse.
Kolm Balti ja kolm Põhjala riiki kuuluvad EL-i. See on oluline raamistik, mis tugevdab meie rahvusvahelist positsiooni ja annab võimalusi maailmapoliitikat mõjutada. EL ei ole nii tugev ja ühtne nagu me sooviksime, aga ilma EL-ita oleks meie riigid kindlasti nõrgemad.
Põhjala-Balti regioon saaks panustada rohkem koos EL-i arengusse, toetudes meie ühistele tugevustele ja olles eeskujuks muule Euroopale: meile on ühine riigikorralduse avatus ja läbipaistvus, hea haridus, innovatiivsus, digi- ja küberoskused ja avatud majandus.
Hargmaise elu võimalused
30 aasta tagused sündmused olid pöördelised ka minu jaoks isiklikult. Sõitsin esimest korda üle Soome lahe 1990. aasta suvel. Läksin Soome õppima, mis veel tollal oli midagi väga haruldast ja imelist. Nagu öeldud, see oli suurte muutuste ja lootuste, idealismi aeg.
Nooruses kogetu mõjutab tugevalt inimese maailmapilti ja arusaama sellest, millised on võimaluste piirid; mõjutab meie lootusi ja unistusi. Kuulun sugupõlve, mis elas läbi radikaalsed muutused meie igapäevaelus, riigis ja maailmas meie ümber ja see kõik tõi kaasa uskumatuid uusi võimalusi. Mis on veelgi uskumatum – sellest ma olen aru saanud alles hiljem, õppides rahvusvahelist poliitikat –, see kõik toimus peaaegu ilma vägivallata. Sellised pöördepunktid on maailma ajaloos haruldased.
Mäletan oma murdeeast, kuidas seisin Tallinna lauluväljakul laulmas Eestit vabaks või käisin Eesti ajaloo esimestel rokkfestivalidel. Punkbändid laulsid perestroikast ja glasnostist. Inimesed lükkasid oma hirmud kõrvale ja püüdlesid vabaduse poole.
Praegu on minu tütar murdeeas ja arvatavasti ta mäletab kogu oma elu, kuidas nähtamatu viirus sulges piirid, koolid ja palju muud; kuidas mitmed igapäevased tegevused muutusid ohtlikeks või võimatuteks.
Siiski, mis on endiselt võimalik – ja mis oli täiesti võimatu minu lapsepõlves –, on see, et meil on kaks kodu, üks Soomes ja teine Eestis. Tänapäeval ei ole selles enam midagi nii erilist. Sellisel elul on põnev nimi: hargmaisus. Hargmaiseid on defineeritud nii: need on inimesed, kellel on kaks elu, nad räägivad kahte keelt, nad tunnevad seotust mõlemas kultuuriruumis, neil on kaks kodu ja nad hoiavad majanduslikke, poliitilisi ja kultuurilisi sidemeid mõlema riigiga.
Me ei tea täpselt, kui palju on Eesti-Soome hargmaiseid inimesi, kuid neid on tuhandeid. Usun, et meie riigid saaksid teha veel rohkem selleks, et hargmaine elu oleks võimalikult ladus ja vaba bürokraatlikest takistustest. Digiühiskonna areng võimaldab luua uusi digitaalseid ühendusi näiteks maksu-, pensioni- ja tervisehoiusüsteemide vahel, mis on küll igas riigid erinevad, kuid neid saab panna paremini omavahel suhtlema.
Hargmaised inimesed on Eesti-Soome suhetes olulisel kohal, me seome ühiskondi kokku. Kui me üksteist tunneme ja meie riikide vahel on tugevaid sidemeid, oleme valmis ka paremini kriisiolukordade ja erinevate väliste ohtudega hakkama saama. Koroonakriis näitas, kui oluline on kriisiolukorras koostöö lähedaste naaberriikidega ja kui keeruline see võib olla.
Samas me tunnetame – sellest on kirjutanud näiteks Indrek Tammeaid –, et eestlased ja soomlased ei tunne üksteist enam nii hästi nagu paarkümmend aastat tagasi. Toona oli Soomel ülioluline Eesti läände naasmist toetav ja abistav roll. Hiljem, kui kadus vajadus sellise abi järele, muutusid ka suhted vähem olulisteks, vähem lähedasteks, pinnapealsemateks. Praegu käivad soomlased Eestis ostlemas ja Eesti pered käivad suvel Linnanmäel, aga vähemaks on jäänud inimesi, kes teist ühiskonda tõesti tunnevad.
Koroonakriis on tõstnud esile meie ühiskondade vahelised erinevused. Kuigi rahvusvaheline julgeolekukeskkond lausa lükkab meid üksteisele lähemale ja meil on suures plaanis ühised väärtused, on meie ühiskondade väärtushinnangutes ka olulisi erinevusi. Toon välja mõned märksõnad: usaldus, võrdsus, sallivus, hoolivus. Selles osas on Põhjamaad Balti riikidele eeskujuks, mille poole püüelda.
Kuid milles on Eesti Soomele eeskujuks? Külma sõja järgsel perioodil iseloomustas Eestit dünaamilisus, innovaatilisus, võime kiiresti otsuseid teha ja muutuda, ajaga kaasas käia ja vahel ka teistele teed näidata. Kohati tundub, et me oleme selle tugevuse kaotanud.
Erinevused Eesti-Soome ning Balti-Põhjala ühiskondade vahel on 30 aasta jooksul vähenenud ja võib arvata, et tulevikus vähenevad veelgi. Muidugi ei kao need kunagi ega peagi kaduma, kuid meil on sarnane ühiskonnakorraldus, me kuulume koos Euroopasse ja läände, meie vahel on viimaste aastakümnetega tekkinud tuhandeid uusi sidemeid, niite ja võrke.
Meie suhted on muutunud võrdsemaks. 30 aastat tagasi mõeldi Soomes, kuidas me saame Eestit aidata ja Soome tõesti aitas meid palju. Praegu peaksime mõtlema rohkem sellele, mida on meil koos maailmale pakkuda; millised on meie ühised tugevused; mida me saame koos teha, et kaitsta seda, mis on meile väärtuslik ja ühiskondadena edasi areneda.
Kommentaar põhineb 11. novembril Soome instituudi juubelikonverentsil peetud kõnel.
Toimetaja: Kaupo Meiel