Üldplaneeringutes, projektides ja arengukavades räägitakse rekreatsioonialadest, mis on eesti keelde kohandatult virgestus- ja puhkekohad, füüsise ja vaimu kosutamiseks. Selle määratluse alla liigitatakse pargid ja haljasalad, supelrannad, spordiväljakud.

Need on mõeldud rangelt inimesi teenindama, taimed kui sellised loovad selleks raamistiku ja on kosutajatena olulised, kuid siiski on neil kitsalt üks eesmärk: meeldida inimesele. Kas või mil moel nad saavad samas kohas ka muid ülesandeid täita, ei ole virgestuse kontekstis reeglina käsitletud ega olulinegi.

Teadlased on uurinud inimeste enesetunnet ja käitumist elurikkas linnakeskkonnas. On leitud, et just taimekoosluste mõttes kirjumas pargis või tänaval selgineb inimese vaim, peatutakse sageli ja viibitakse õues kauem ning ka uued inimkontaktid on kergemad tekkima.

Elurikkad keskkonnad mõjuvad paremini õhukvaliteedile, aitavad vähendada kuumasaari, abistavad üleujutuste korral; väga suur osa meie toidulauast sõltub tolmeldajatest, kes omakorda sõltuvad elurikkusest. See nähtus hoiab meid sõna otseses mõttes elus.

Elurikkuse osapooled on praegu aga kõik teised liigid, inimene on end vabatahtlikult sellest seltskonnast distantseerinud ja asunud loodusega koostöö asemel hoopis muude väärtuste (õite ilu, püsiv rohelus) alusel oma keskkonda vormima ja kontrollima.

Loomulike protsessidega koos töötamise asemel kasutatakse linnade haljassüsteemide kujundamisel, rajamisel ja hooldamisel ajale jalgu jäänud norme ja kavasid, mis esimese klassi haljasalana upitavad ülehoolitsetud eluvaest muru ning neljandasse klassi kuulub tegelik rikkus ehk siis need poollooduslikud linnaääred, kuhu hooldajaid kokkuhoiu eesmärgil ei saadeta. Süsteem tuleb ümber pöörata ning asuda tõelisi rikkusi avalikult väärtustama.

Sest mis on väärikas ja esinduslik? Praeguste väärtushinnangute kohaselt inimese kontrollitud ja ilumeelele vastav linnahaljastus, mis ei näita kunagi ei kulumise ega suremise märke: ei aja prahti, oksi, õied ei kuiva ega värv kao. Sellised kooslused nõuavad palju hoolt, pidevat taimede väljavahetamist, koristamist ja lõikumist.

Liigse sekkumise tõttu puuduvad seal võimalused teistele liikidele: ei ole elupaiku, kenad õitsejad ei pruugi viljumiseni jõuda, lehtedel ei lasta mullaks saada jne. Väärikas oleks just teine, vastupidine käitumine, kui me võimaldame elu ka teistel endi kõrval (saades sellest samal ajal suurt kasu).  

Linnas elurikkusega tegelemist peetakse ikka veel pigem veidraks hobiks. Sest loodust on ju väljaspool linna küll ja küll, saame selle arvelt kenasti hakkama. Enamik inimesi maailmas aga koondub linnadesse, seega veedavad nad küllap suurema osa oma elust just linnas.

Aina kasvava ja tiheneva linna vajadusi ei suuda (ega peagi) linnu ümbritsev loodus katma. Liiatigi on suur osa sellest "loodusest" hiiglaslikud monokultuursed põllud, kus liike kohati vähem kui linlase kodumurus. Elurikkuse tsentraliseerimine ehk koondamine parkidesse, terviseradadele või kaitsealadele ei ole samuti edukas: näitas esimene koroonakevadki, kuidas matkarajad ja metsad said inimesi täis, sest vana kombe kohaselt otsitakse loodust ikkagi linnast väljastpoolt.

Linn on juba oma olemuselt väga heterogeenne, kirju keskkond, tulvil võimalusi nii inimestele kui ka teistele liikidele. Linnalooduse vaatlemine ja kohtlemine tervikliku, kõike katva süsteemina, kus inimese ja teiste liikide vajadused on võrdse tähtsusega, annab linnale tulevikus hoopis teise näo.

Praeguse inimkeskse lähenemise asemel tuleb spektrit laiendada, et ka kõik teised mahuks sisse. Lisaks tuleb ümber mõelda lähenemine suurte tükkide põhiselt: suur park siin, suur seal.

Enamus elurikkusest on väga väike või hoopis nähtamatu ning ei liigu elu jooksul kümmet sentimeetritki. Kuid tema roll ja mõju meie keskkonnale (eriti, kui ta peaks kaduma) on pöördvõrdeline tema väiksusega.

Me tegelikult ei teagi ju täpselt, mis võib juhtuda, kui me jätkame liikide väljasuretamist ja tõrjumist ning praeguses kliimakriisis ei ole kõige arukam seda katsetama hakata ka. Me ei tea paljutki, kuid on selge, et kui miski meid ses kriisis aidata võiks, siis on see elurikkus.

Taastav linn on selline, mis oma kureeritud elurikkuse ja tasakaaluga inimese ning teiste liikide vahel on puhkuseks ja virgestuseks nii inimesele endale kui elukohaks teistele. Taastatud suhe loodusega ja harjumine selle keskel jälle igapäevaselt elama on taolise linnakeskkonna suurim eesmärk.

Kui inimene tunneb oma keskkonda, osaleb selles samavõrdse liigina igapäevaselt, siis oskab ta ka neid teisi hoida ja pidada paremini lugu hüvedest, mida loodus talle pakub.

Karin Bachmann esineb kureeritud elurikkuse teemalise ettekandega 25. novembril Tallinna botaanikaaia konverentsil "Igaühe loodushoid – elurikkuse säilitamine ja suurendamine linnakeskkonnas ja aias".