Rohepööret ei saa ühest kabiinist vääramatult juhtida. Kui aga paljud tegutsejad seda üheskoos ja enam-vähem samas suunas tüürivad, on edulootust. See eeldab suurt pilti, eri süsteemide – olgu see energeetika või haridus - muutuste koordineerimist ja katsetamisjulgust.

Neli globaalset megatrendi

Euroopa Komisjoni ambitsioonikad plaanid kliimamuutuse ohjeldamiseks ning tarbijaid raputav energiahindade tõus on toonud rohepöörde kõneaineks mitte ainult teaduskonverentsidel, vaid ka pere õhtusöögilauas.

Suur siire - nagu seda kestliku muutuse uurijad Johan Schot ja Laur Kanger nimetavad - on pikaajaline ja ühiskonna paljusid süsteeme haarav üleminekuprotsess, mille suund ja sisu on lõpuni ennustamatu ja juhitamatu.

Euroopa Komisjoni hiljuti avaldatud tulevikuraport toob esile neli globaalset megatrendi.

Esmalt kliimakriis ja keskkonnaprobleemid, mil ka otsene tervisemõju, mh süveneb uute pandeemiate oht. Teiseks digitaliseerumine, mis seob inimesi, paiku ja asju andmestunud tervikuks. Kolmandaks, surve demokraatlikele väärtustele, mida teravdab ebavõrdsuse suurenemine ning sotsiaalmeedia võimendus. Neljandaks, jõujooned maailmas muutuvad, kusjuures maailma rahvastik kasvab esialgu jõudsalt ning Euroopa elanikkond vananeb.

Niisiis on tohutu hulk halvasti prognoositavaid mõjusid ja riske, kuid ka võimalusi.

Konkreetsemalt rohepöördest. Inspiratsiooni pakub Netflixi värske dokumentaalfilm "Piire ületades" ("Breaking Boundaries") üheksast meie planeedi tasakaalu jaoks kriitilisest piirist. Filmi kesksed kujud on briti loodusdokumentalistika grand old man David Attenborough ja ja Rootsi professor Johan Rockström, kelle teadusrühmalt planetaarsete piiride kontseptsioon pärineb.

Eredalt visualiseeritakse, milles juba oleme n-ö punases ehk joone ületanud (nt elurikkuse hävimine) ja milles mitte (osoonikihi hõrenemine). Kuigi filmi ülesehituse ja pildikeele kallal on kriitikud nurisenud, on see hariv ning sikutab vaatevälja kliimateemast palju laiemaks. Süngemaks paraku ka.

Kuidas sellises apokalüptiliseks kiskuvas kontekstis toimetada, et mitte kaotada lootust või kapselduda mõtteviisi, et "Eestist ei sõltu siin midagi ja rohepööre on meile liiga kulukas"?

Koordineeritud ja empaatiline suure pildi otsing

Iga tegu asetseb paljude looduslike ja sotsiotehniliste - ehk siis ühiskonnale mingit hüve, näiteks energiat, jäätmekäitlust või toitu pakkuvate - süsteemide raames ja omab alati ka mingit mõju loodusele või teistele inimestele, kuitahes kaudselt. Selliseid läbipõimunud kooslusi nagu energeetika-, transpordi- või haridussüsteem ei saa juhikabiinist vankumatult käsutada, nii palju võimu ei ole õnneks kellelgi.

Ometi saavad paljud tegutsejad– ministeeriumid, asumiseltsid, ettevõtted jpt - üheskoos suurt siiret natukenegi tüürida, kui nad toimetavad enam-vähem samas kokkulepitud suunas. Looduskeskkonna püsimine ja taastumine ning sotsiaalne tasakaal võiksid olla see ühisosa, millele kirjutavad alla ka kõige erinevamate poliitiliste ja maitse-eelistustega inimesed.

Kestliku siirde uurijad, kelle hulka kuulub ka Tartu Ülikooli suure siirde töörühm, on analüüsinud, kuidas süsteemidesse sekkumist mõtestada ning kuidas mõjukate tulemuste potentsiaali ära tunda.

Valitsemises on kasu erialase killustumise ehk nn silotornide vähendamisest neutraalsete vahendajate abil, kes valdavad koosloome tehnikaid ja suudavad eri osapooli "tõlkida". See on mitu sammu edasi formaalsest kaasamisest. Teisisõnu, koordineeritud ja empaatiline suure pildi otsing.

Teiseks näitavad siirdeuuringud, et panustada võib eksperimenteerimisjulgusele, st edendada korraga paljusid erinevaid nišše, nii tehnoloogilisi kui ka sotsiaalseid uuendusi.

Uueks uurimissuunaks ja samuti praktiliste sekkumiste teejuhiks on saamas mitmete süsteemide koosmõju(tamine). Näiteks kohalike valimiste eel rohkelt arutatud linnade säästev liikuvus vajab transpordi, elamuehituse, linnaplaneerimise, energeetika, infotehnoloogia kuid ka näiteks haridussüsteemi vastastiktoime analüüsi ja tervikvaadet.

Ere näide on ka Ida-Virumaa õiglase ülemineku kava koostamine ehk vastuste otsimine, kuidas maakonda kohandada põlevkivitööstuse kokkutõmbumiseks.

Euroopa Komisjoni lubatud 340 miljoni euro mõistlikult kasutamise eeldus on seada erinevate ministeeriumide rahastusmeetmed kooskõlla ning mitte keskenduda üksnes uutele tehnoloogiatele ja ettevõtetele, vaid ka inimeste elukvaliteedile ja kohalikele kogukondadele, õigluse sihti silme eest kaotamata. See kõik võib eri huvirühmade inimlikes ja demokraatia tingimustes vajalikes vaidlustes aga hägustuda.

Kõlavast fraasist igapäevase toimetamiseni

Arusaam, et ökoloogilise ja sotsiaalse kestlikkuse põhimõtteid tuleb arvestada iga tegevuse juures, sõidab sisse paika loksunud juhtimise ja otsustamise rutiinidesse. Igasuguse uue käitumise juurdumises saab eristada kolme osa: normaliseerumine ("keegi ei vaata enam väga viltu"); harjumuseks saamine ("oleme juba nii teinud, jätkame") ja institutsionaliseerumine ("meil on selge kokkulepe").

Kuigi need etapid ei pruugi toimuda täpselt sellises järjekorras, on millegi uueks normaalsuseks saamiseks neid kõiki tarvis. Alustada võib ka formaalsest leppest, mis igapäevaelu enda järel veab.

Näiteks on Tartu Ülikooli arengukavas kirjas kestliku arengu põhimõtete sisseviimine organisatsiooni töösse. See pole ainult see, et meil on eri värvi prügikastid koridoride nurkades. Mida see aga täpselt tähendab, alles hakkab töö käigus kujunema.

Kõlavast fraasist igapäevase toimetamiseni on pikk tee. Vajame ka uusi andmepõhiseid digitööriistu, mis erinevate otsuste võimalikku looduslikku ja sotsiaalset mõju hõlpsalt arusaadavalt kuvada suudaks.

Rohepööre ei ole aga ainult otsustajate pärusmaa. Tavakodaniku, tema pere ning kogukonna argiharjumused on samamoodi ümber kujunemas. Küll aga võivad kodude soojustamise keerukus, ühistukoosolekute vaidluste lõputus ning aina kerkivad energiahinnad tõmmata rohemotivatsiooni maha ja rahakoti tühjaks.

Selleks ongi tarvis valitsejate ja otsustajate järelejätmatut tegutsemist, et tavakodaniku kestlike harjumuste tekkele pinnast pakkuda. Rootsi Keskkonnainstituudi Tallinna haru arvutas juba 2019. aastal välja, et 2050. aasta kliimaneutraalsus tähendaks Eestile ligikaudu 17 miljardi euro investeerimist. Paljuski on need kulutused, mida riigi arendamiseks nagunii teha tuleb, ning tegemata jätmine on tulevikus kordades kallim.

Lisaks on moraalselt keeruline silma vaadata noortele, kes tulevikumaailmas elama hakkavad ning kelle jaoks on nn kliimaärevus juba täna uus oht vaimsele tervisele.

Niisiis saab tarbija kestlikult elada siis, kui tal on selleks materiaalne keskkond ja tooted-teenused. Rattaringlus töötab, jalgsi jõuab linna elutähtsate teenuste juurde, toit ei ole ülepakendatud, asjad ei lagune kohe ja neid saab ka parandada jne.

Pikemas perspektiivis on võimalikud stsenaariumid, mis võivad toidutootmise, energialahendused ja liikuvuse radikaalselt teistsuguseks vormida: ühtpidi kõrgtehnoloogiliseks, teisalt loodust ja kogukonda toetavaks. See vajab aega, raha ja kujutlusvõimet.

Kui tulevikuloome mõttetööd võib teha igaüks, vähemalt unistades või sõpradega rääkides, siis mahukate regulatiivsete ja materiaalsete muudatuste ellu viimine ei ole üksikisikule jõukohane. Üksnes moraalsel kindlameelsusel püsivaid "tarku valikuid" ei pruugi sündida olukorras, kus taskukohaseid rohelisi võimalusi alles napib. Siin on vastutus ikkagi tootjatel ja valitsejatel, sest siirde hiigeltööd ei saa vaid üksikisikute "teadlikkuse tõusule" delegeerida.

Tavaline elu väikeste nihetega

Mida indiviid aga saab teha, on mõtestada rohepööre enda jaoks ümber. See pole mitte tüütu, keeruline ja kallis, vaid miski, mis võimaldab vähem rabeleda, elada pisutki lihtsamalt ja odavamalt. Näiteks käia harvem poes, kasutada asju kauem, keerata küte veidi madalamale ja panna kampsun selga (mis toob pisut väiksema kommunaalkulude arve), osaleda tarbekaupade taaskasutuses ja jagamises, kõndida jala... Neid valikuid natukene juba leidub.

Tarbimissotsioloogid on leidnud, et parimad "sekkumishetked" on elumuutused: lapse sünd, kolimine, iseseisva elu alustamine, pensionile jäämine jms. See ei tähenda talutarre ja naturaalmajandusse tagasipöördumist. See on tavaline elu väikeste nihetega nii argitegevustes kui ka mõtteilmas, et enda sõltuvust lineaarmajanduse raiskavast masinavärgist pisitasa vähendada.

Säärane iseenda ja oma lähedaste "nihutamine" võiks teenida kolme nahalähedast kasu. Parem tervis, sest liigume rohkem ja sööme puhtamat, lihtsamat toitu. Raha jääb natukene rohkem alles, sest ostame vähem ja teistsuguselt. Vaba aega sigineb juurde. See võiks eriti meeldida pereinimestele, kel töö ja laste kasvatuse rööprähkluses on pidevalt kiire ja kes paratamatult endast piraka ökojalajälje jätavad.

Need väikesed võidud pole kohe raputavad, aga nende kumuleeruv mõju võib olla võimas. Praeguse tarbimismaailma ümber defineerimise heaoluks, kus on lühemad töönädalad, lihtsamad elustiilid, rohkem kogukondlikkust ja vähem kommertsiaalset ruumi on alles nurga taga. Teadlased räägivad aga näiteks "jätkusuutliku tarbimise koridoridest" juba õige mitu aastat. Vast on ka meil aeg selliseid vestlusi algatada, kartmata, et me sellega kohe tagasi nõukogude aega vajume.

Kokkuvõtteks unistan. Kel on vastutus teisi inimesi, protsesse ja raha juhtida, mõtlevad suurelt, kuidas mitmeid sotsiotehnilisi süsteeme korraga tüürida. Nad teevad seda üha enam koos teadlastega. Tavatarbija ei koge rohepööret kui ebamugavaid "teadlikke valikuid" kaugete üllaste ideaalide teenistuses ega pea oma õlule võtma valitsejate ja ettevõtjate tegemata töö. Ta saab mõnuga teha lihtsaid liigutusi oma tervise, rahakoti ja vaba aja hüvanguks.