Ma olen patune inimene. Käin nimelt isiklikust mugavusest autoga Piritalt kesklinna tööle. Mida te selliste mugavusjuhtidega peale hakkate?

Aga ma küsin vastu, mis teid motiveeriks autost loobuma? Mis motiveeriks kasutama teisi võimalusi kesklinnas käimiseks?

Mind ei motiveeri tõesti mitte miski peale kiire, mugava ja sooja auto.

(Naerab.) Kohati võiks olla selleks motivaatoriks veelgi parem mugavus ja suurem liikumiskiirus. See võiks panna valikuid muutma. Paljude inimeste jaoks on selleks motivaatoriks tervis. Mina tunnen ennast oluliselt paremini, kui mul on päevas mingi aeg füüsilist liikumist. Inimesed saavad lihtsalt selle kaudu koormust.

Mainisite liikumiskiirust. Kas linnas peaks olema maksimaalne lubatud kiirus autodele näiteks 30 kilomeetrit tunnis?

See tundub mulle mõistlik. Suur argument on üldine turvalisus. Aeglasem autode liikumine loob esiteks tunnetusliku turvalisuse. Aeglasemast sõidust on ka reaalne kasu, sest õnnetuses saab kokkupõrkes nõrgem osapool vähem kahju. Lisaks on autodel vähem müra ja õhusaastet, kui nende sõidukiirust alla tuua. Ka ei vähene aeglasema sõidu puhul oluliselt linnas distantsi läbimise kiirus, vähemalt enamik uuringuid nii näitab. Nii mõeldes polegi ühtegi head argumenti, miks mitte kehtestada sõidukiiruse piiranguks 30 kilomeetrit tunnis.

Kas autosid saab kesklinnast välja tõrjuda läbi autosõidu ebamugavamaks tegemise, näiteks vähendades sõiduradasid?

Ma ei taha, et linnaruum oleks kellelegi ebameeldiv või ebamugav. Inimesed peavad end kõikjal linnas hästi tundma. Kui on vaja tõesti autoga midagi teha, siis peab see olema võimalik. Aga ma tahaks, et kesklinnas tunneksid end hästi ka jalakäijad ja ratturid.

Praegu see nii ole. Kesklinnas on avalik ruum nagunii piiratum kui mujal, eriti uusarendustega võrreldes. Siin tuleb teha selgeid valikuid, kuidas vähest ruumi jagada nii, et jalgratturid ja jalakäijad ka end hästi tunneks.

Selleks pole vaja muud, kui lauasahtlist välja võtta peatänava projekt ja sellelt tolm pühkida ning töösse anda. Seal ju nähti tänavaruumi ümberjagamine jalgratturitele ja jalakäijatele?

Peatänava puhul on koalitsioonis kokku lepitud, et see küsimus võetakse uuesti lauale. Selle projekti kitsaskohad tuleb uuesti üle vaadata. Aga meil on vaja linnaruum eesmärgistada ja vaadata seda laiemalt. Esimene oluline samm on tegelikult juba astutud, Tallinna strateegias 2035 on välja toodud erinevad tänavatüübid ja nende ruumiline kvaliteet. Nüüd on vaja võtta tänavad ühekaupa ette ja vaadata, mis on konkreetse tänava eesmärk ja kuidas seda paremini kasutada. Ja mitte ainult liikluse seisukohalt. Ma ise arvan, et linnas ei peaks üldse rääkima magistraaltänavatest, sest magistraal välistab igasuguse ruumilise kvaliteedi, eriti kesklinnas.

Nii palju kui mina olen jälginud istuva linnapea tegevust ja sõnavõtte, siis tundub, et ta on autolemb. Talle meeldivad laiad autoteed. Teie kahe vastasseis on juba sisse planeeritud?

Ma olen senistes ettevõtmistes olnud koostööaldis inimene. Me peame ilmselt alustama printsiipide ja kaugemate eesmärkide paikapanemisest. Tegelikult on Tallinn 2035 strateegias see kõik kirjas, nüüd tuleb kokku leppida konkreetsetes sammudes.

Inimeste harjumusi üritatakse tihti muuta ka harjumusi maksustades. Kas automaks, kesklinna sisenemise tasu ja teised rahalised survevahendid tulevad kõne alla?

Mõeldes linnaruumi vähesusele, siis vajaliku kvaliteedi saamiseks peame mingeid otsuseid tegema. Millised need olema saavad, seda ma nii täpselt ei oska veel öelda.

Elektritõukerattaga sõidate?

Vahetevahel jah.

Mitmed Põhjamaade pealinnad on alustanud elektritõukerataste arvu piiramist, Stockholmis näiteks vähendatakse nende arvu kesklinnas kaks korda. Kas Tallinnas oleks vaja piirata nende kasutamist?

Ma ise tunnetuslikult ütleksin, et ei. Probleem on meil muidugi olemas, sest tõuksid, jalakäijad ja ratturid ei mahu sellesse väiksesse ja kitsasse neile ettenähtud linnaruumi ära. Tallinnas peaks alustama teisest otsast, see ruum on vaja ümber mõtestada ja ümber jagada. Meil on kõnniteid, kus isegi kaks jalakäijat ei mahu kõrvuti kõndima, jalgratastest rääkimata. Seega on vaja tegeleda ruumi ümberjagamisega.

Berliinis sõidavad tõuksid ja jalgratturid bussirajal!

Eelmisel aastal seda prooviti, kuid see ei õnnestunud. Ma ei ole liikluse asjatundja, kuid linnavalitsusse tööle asudes viin end kindlasti kurssi ja siis oskan paremini vastata.

Üks võimalus vähendada mittetallinlaste autoga linnas ringisõitmist on pakkuda ka neile tasuta ühistransporti. Miks raisatakse praegu munitsipaalpolitseinikke üksikute bussijäneste noppimisele, selle asemel, et pakkuda kõikidele tasuta sõitu? Ka turistid kasutaks taksode asemel rohkem tramme ja busse.

Tallinnas käib vist igapäevaselt tööl üle 60 000 inimese, kuid nende inimestega pole meil ühist transpordisüsteemi. Lisaks on pealinna liinivõrk just selline, nagu see on. Praegu on auto sageli sundvalik ja see on odavam isegi siis, kui maksta parkimistasu. See ei tundu mõistlik, pigem tuleks panustada ühistesse bussidesse, see on lõppkokkuvõttes odavam.

Keskmine eestlane tahab elada mereäärses niiskuses ja kindlasti kesklinna külje all. Kas te oskate ennustada, millega lõpeb Põhja-Tallinna ülearendamine? Kas Tallinn vajaks rohkem inimeste hajutamist igasse ilmakaarde? 

Ma ei tea, kas on vaja hajutada, aga erinevaid keskusi on vaja kindlasti tekitada. Seda on rõhutanud ka arhitektide liit. Kõik linnaosad võiks omada kindlat keskust, siis väheneb ka vajadus suuremaks liikumiseks.

Palju vaidlusi on tekitanud Mustakivi tee läbimurre Piritalt Lasnamäele. Kas selline autodele mõeldud läbimurre on 20. või 21. sajand?

Ma ei ole detailidega kursis, kuid nii palju, kui olen linnaruumi entusiastidelt kuulnud, siis see läbimurre ei panusta Tallinna strateegilistesse eesmärkidesse, milleks on ka autostumise kasvu piiramine. Mulle tundub, et pigem pole seda vaja.

Milline peaks ideaalne Tallinna kesklinn 10 aasta pärast välja nägema?

See peaks olema mentaalselt terviklik ala. Ma ise elan Süda tänava asumis, minu jaoks on väga ebameeldivad tänavad Liivalaia tänav ja Pärnu maantee. Need ärid ja kohvikud, mis jäävad Liivalaia või Pärnu maantee teisele poolele, neid pole minu jaoks lihtsalt olemas. Nad ei tule isegi meelde.

Vaja on aga ühte mentaalset tervikut, ükski asi ei peaks olema raskesti ligipääsetav ja liiga kauge just mentaalses mõttes. Oma kodukohana tahan tunnetada tervet linna või vähemalt oma lähiümbrust, kuhu ma saan kergesti jala või kaugematesse kohtadesse ka rattaga.

Teie linna seega ei kuulu Rävala puiestee läbimurre läbi Süda tänava asumi?

Rävala puiestee läbimurdega on keeruline lugu, sest pole aru saada, mis on üldse plaanis. Kohalikud elanikud tahavad esmalt seda teada.

Kuidas ei ole? Esialgne plaan oli võimaldada autoga sõita 50, mitte 30 kilomeetrit tunnis Tartu maanteelt Stockmanni kaubamaja kõrvalt otse Pärnu maanteele ja sinna tuleks ka trammiliin.

Selle jaoks ei ole ühtegi selgitust, miks see on vajalik. Mööda Liivalaia tänavat saab ju ka sõita. See projekt tuleb läbi vaadata just selle pilguga, kas läbimurre toetab mentaalse tervikliku linnaruumi teket või mitte.