Kas teie kütate elektriga? Kas teil on kallist energiahinnast kõrini? Siis on see pakkumine just teile! Gazpromi laborites on nüüd valminud moodne off-grid lahendus teie muredele! Kahe kilo vatiga ja 40 voldiga Puhvaika 2021 lahendab kõik teie soojamured ilma sentigi elektri eest maksmata!

No jah. Keeruliste probleemide üle nalja teha on ju lihtne. Sellest veel lihtsam on ainult niisama, tuimalt kirumine ja sõimamine. Leida aga tõeline lahendus, mitte suvaline puhvaika, on enamasti ülikeeruline.

Peaminister Kaja Kallasele kallati kommentaarides kohe solgiämber pähe, kui ta söandas ERR-ile öelda, et kõrgelt maksustatakse ikka seda, mille arengut on vaja pärssida, antud juhul siis saastavat energiatootmist. Ja et seetõttu ei ole ajutiselt Auvere korstnatest kõrgemaks kasvanud elektrihindade alandamiseks võib-olla kõige mõistlikum kasutada pikaaegseid lahendusi, näiteks energia käibemaksu alandamine.

Aga midagi on ju vaja ette võtta! Kui seda tuult, mis peagi ulub paljude eestlaste rahakotis, saaks kasutada tuuleparkide käitamiseks, oleksid hädad hetkega möödas, aga siin energia jäävuse seadus kahjuks ei tööta.

Tagatipuks pole asi ainult rahas. Kui praegust energiahinnakriisi edukalt ei ohjata, pöörab lühiajaline mure paljud inimesed pikas perspektiivis hädavajaliku kliimakatastroofiga võitlemise vastu. Asja ei tee lihtsamaks ka see, et kui kõigile võrdse hinnaalanduse asemel toetada ainult abivajajaid, läheb toetuse administreerimine üsna keeruliseks.

Tasakaalu leidmine on ülioluline igal pool. Kõik, kes vähegi oma pere rahaasjadega hakkama saavad, mõistavad, et kuigi kaua ei ole ka riigil võimalik kulutada rohkem kui ta teenib. Ent kohe, kui kuskilt kärpima hakatakse, lõikavad käärid valusalt sisse. Ja kõige teravamalt ikka selle koha peal, kus sa ise istud.

Minu jaoks on näiteks täiesti mõistetamatu politseiameti plaan jätta Viljandi teenindussaali tööle senise viie asemel ainult kaks inimest ja kahandada passilaua lahtiolekut viielt päevalt nädalas kahele, kuigi juba praegu on seal pidevalt sabad.

Kas mulle aga sobiks rohkem, kui teenindajad jääksid ametisse, aga kaks patrullpolitseinikku niigi korduvalt kokku tõmmatud jaoskonnast jalga puhkama saadetaks? Kindlasti mitte. Hoopis igasugused lollused tuleks ära lõpetada! Uus häda on paraku selles, et need asjad, mis minu jaoks tunduvad mõttetud, on kellegi teise arvates Eesti riigi alustala.

Hea küll, võiks pakkuda, teeme siis kõiki asju edasi, aga efektiivsemalt. Ja seda ongi tehtud. Ja siis on tehtud veelgi efektiivsemalt. Ja veelgi. Üliefektiivsuse tulemused paistavad suurepäraselt silma näiteks kohtusüsteemis, kus lõviosa kriminaalasjadest lahendatakse kokkuleppemenetlusega.

Ehkki lihtsamate kuritegude puhul on see menetlusviis äärmiselt kasulik, jätavad prokuratuuri kabinettide suletud uste taga sõlmitud kokkulepped tihti halva maigu olulistes ja silmatorkavates kaasustes, sest enamasti argumendid avalikkuse ega isegi asjaosaliste ette ei jõua. Ometi on otsuste põhjalik ja arusaadav selgitamine, olgu siis kohtus või mõnes muus institutsioonis, ülioluline, et inimestel säiliks usaldus oma riigi vastu ning isegi kui ta lahendiga nõus ei ole, oleks tal võimalik mõista, miks just nii läks.

Al Capone olevat öelnud, et hea sõna ja revolvriga saavutad rohkem kui ainult hea sõnaga. Tema maailmas see kahtlemata oligi nii. Tänapäeva demokraatlikus õigusriigis pole revolvrid aga enam abiks. Enamasti need isegi segavad.

Muidugi, me ei saa minna inimesega, kes väidab, et Maa on lame nagu pannkook, kompromissile ja pakkuda välja, et kui ta pole nõus Maad kakukese-kujuliseks pidama, siis äkki lepime kokku, et see on selline tšebureki moodi lapergune moodustis. Me ei tohi anda järele väljapressijatele, kelle vastu aitab ainult vankumatuna oma positsioonil püsimine, nagu hiljuti Valgevene piiril nägime.

Ent enamasti ei ole vastasseisud nii radikaalsed ja paljudes inimestes tekib automaatne trots, kui neile üritatakse midagi sunniga peale suruda.

Viisakas vaidlemine ja argumenteerimine võivad küll kaua aega võtta, kuid viivad lõpuks suurema tõenäosusega tulemuseni. Ükskõik, kas jutt käib elektrihinnast, mõnest kohtuotsusest või eelarvekärpest, tuleb riigijuhtidel muutusi avatult, mõistvalt ja väsimatult selgitada. Seda põhimõtet peaksime õigupoolest järgima kõik oma igapäevases elus.

Paar õhtut tagasi sõitsin töölt koju. Sõrmed olid klaasidelt jää kraapimisest veel kanged ja auto Jaapani toodangule omaselt külm nagu Lumekuninganna süli, kui sebra ees seisma jäin. Viisaka liiklejana teen seda muidugi alati, aga seekord ei olnud jalakäija veel teele astunud, keskjoonel olevale ohutussaarele jõudmisest rääkimata, nii et oleksin võinud vabalt ka edasi sõita ja minut varem sooja koju saabuda. Aga temal oli ju oodata vähemalt sama külm.

Autost möödudes tänas jalakäija mind sügava peanoogutusega. See kummardus motiveerib mind ka edaspidi ülekäiguraja ees seisma jääma märksa paremini kui kasvõi iga sebra juures valvav politseinik.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.