Ajakirjaniku küsimused võivad vahel ühe jutiga liikuda üle mitme olulise teema. Hiljuti küsis üks ajakirjanik minult, kas minek terviseametit juhtima oli juhus? Intervjuu tehtud, uued teemad laual, avastasin ennast päev-paar hiljem mõtetes ikka selle küsimuseni tagasi jõudmas.

Vastus oli ja on ju tegelikult lihtne: ei olnud juhus. See oli teadlik valik, mis lähtus avalike teenuste arendamise kogemusest, mitte isiklikust ambitsioonist olla juht. Kakskümmend aastat avalikus sektoris eestvedaja ja juhina pühendatud tunnid erinevatel juhtimistasanditel kätkevad endas teadmisi ja kogemusi nii inimeste, protsesside kui ka koostöö vallas, eesmärkide seadmist ja tulemuste hindamist.

On algatatud muutusi, on ikka käed külge pandud teiste headele algatustele ning töökirge on hoidnud usk, et avalik teenus peab olema näoga inimese poole ja inimese jaoks, muul põhjusel seda vaja ei ole.

Tervisameti juhina alustades keskendusin esimestest päevadest organisatsioonile ja selle eesmärkidele kui tervikule, see tuli paljudele "vanadele olijatele" ebamugava üllatusena. Tuli hakata tegema koostööd omavahel ja partneritega.

Juhina olid igapäevaselt huulil ikka need vanad küsimused: miks me teeme või ei tee midagi? Kelle jaoks, mis eesmärgil? Kellel sellest parem, tervislikum või turvalisem on Eestis elada või tegutseda?

Selles organisatsioonis puudus sisemine sidusus, teadmiste jagamise praktika, kaasaegsete teadmiste kaasamise praktika, mingil põhjusel oldi arengus seisma jäänud. Kaks ja pool aastat kulus töö ja unetunde, et saada inimesed meeskondades oma tegevusi mõtestama, uuendasime protsesse, vahetasime välja inimesi, rääkisime läbi väärtused ja eesmärgid, millesse suudame panustada päriselt, mitte paberil.

Nüüd julgen öelda, et jumal tänatud, et need arenguaastad olid, sest ilma nende eeltegevusteta oleksime 2020. aasta jaanuaris koroonakriisi alguses täiesti jõuetud olnud.

Miks sellest kirjutan? Seetõttu, et avalikke teenuseid ei saa juhtida nagu kriisi. Paraku kipub see Eestis erinevatel põhjustel siiski nii juhtuma. Infomüras müüb probleem, seega hüpleb ka avalike teenuste arendamine probleemilt probleemile. Äärmusest äärmusse - seisak või üledimensioneeritud aktiivsuspuhang.

Ühekski kriisiks, selle sõna päris tähenduses, ei saa kunagi valmis olla sada protsenti, kuid kui asutuse ja valdkonna igapäevategevus on mõtestatud, aktiivne ja koostöine, siis on võimekus ka kriisiolukorras tegutseda.

Kirjutan kahe käega alla sotsiaalministeeriumi kantsleri Maarjo Mändmaa seisukohale, et terviseamet ei vaja kriisijuhti, vaid organisatsiooni juhti, terviku arendajat ja vajalike reformide elluviijat. Peab suutma fookuses hoida tervishoiukvaliteedi küsimusi. See ei ole kaugeltki lihtne, sest tervishoius ja terviseküsimustes on palju isiklikku ning tegutseda tuleb mitme tule vahel tasakaalu hoides. Korraga nii hoolides kui ka kehtestades.

Kriisijuhte on avalikus sektoris palju - erinevates asutustes, erinevatel tasanditel. Juba 2017. aastal valmisoleku küsimustega terviseametis tegeledes palusin ühist audientsi toonaselt siseministeeriumi asekantslerilt ja riigikantselei koordinatsioonibüroo juhilt, et reaalsele praktikale tuginedes illustreerida, kui absurdne on kahel paralleelrajal tegutsemine. Väikese riigi jaoks on ühtne koordineerimine ja vähem bürokraatiat elutähtis.

Nüüd õnneks on see nii ka minemas ning riigikantseleil ei tohiks olla probleemi riigi erinevate kriisijuhtide hulgast leida sobivat juhti, mistahes laiapindse kriisi puhul.

Oluliselt keerulisem on pika perspektiiviga sisuline valdkonna ja kompetentsi arendamine. See, mis on iga valdkonna või asutuse juhi ülesanne. Selged eesmärgid ja väärtusloome, protsesside kvaliteet, teenuste kättesaadavus, töötajate kompetentsid ja motivatsioon, aktiivsed ja pidevalt uuenevad võrgustikusuhteid, paindlikkus. Oskus ja tahe ühel ajal hoida meeskonna fookuses Eesti inimeste muresid kui ka tulevikusuundi, sh diskussioonide algatamise julgus.

Tean omast käest, millist turbulentsi ja pahameelt võib tekitada see, kui julged tegelikest probleemidest rääkida – samas kui me seda teha ei julge, siis liigumegi kriisist kriisi.

Avaliku sektori asutuse juhi peamine eesmärk peab olema teenida eesti rahvast ja riiki valdkonnas, mida ta veab. Tahe olla näoga inimeste poole ja iga päev mõelda, kuidas ta suudab oma meeskonnaga luua väärtust, mis loeb tegelikult: kuidas just selle konkreetse asutuse tegevus tagab Eesti kestlikku (aga ka säästlikku) arengut ning hoolib inimestest. Ei tohi leppida mugavusjuhtidega, vaid tuleb julgeda teha tugevaid valikuid.