Mäletate liinibussi, mis transportis meile esimese koroonapositiivse inimese? See lammutati meie kõikide hirmude leevendamiseks juppideks, aga pärast desinfitseerimist õmmeldi uuesti kokku.

Toona olime teadmatuses ja üritasime kõikide "kapiuste lukuaugud" täita nii, et keegi meie kehakatete õmblusi katki ei tõmbaks, rääkimata taastamiskõlbmatuks muutmisest.

Kas ja kuidas on õnnestunud teisi õmblusi säästa?

Maskid tulevad versus (vs) maskid - õiged - ei tule; maskid aitavad vs maskid ei aita; piisab ühest vaktsiinist vs kaks vaktsiini….nüüd räägib maailm lausa neljandast; vaktsiinid puudu vs vaktsiinid üle ja riknevad… nüüd soovijaid liiga vähe; AstraZeneca sobib vs AZ ei sobi; lapsi ei vaktsineerita vs lapsed vaktsineerida; koolid kinni vs koolid lahti; tunneli lõpus valgus vs sõjaolukord; eliitvaktsineerija häbiposti vs mittevaktsineerija vajab kaitset; riik lukku vs riik lahti; vaktsiinide toime kaksteist kuud vs toime kaks kuni kuus kuud; immuniseerimistõendi kehtivus kaksteist kuud vs üheksa kuud; kiirtestid sobivad (koolides siiani) vs teistele ei sobi…nüüd kiirtestid omikroni ei pruugi tuvastadagi!

Kui olime maailmareitingus positiivsuselt negatiivsena esikohal, siis leidsime erinevusi riikide sisendite kohta vs kui olime esirinnas eeskuju poolest, siis olid sisendid võrdsed ja sobisid. Kui valge raamatu punane muutub oranžiks, siis leevendame piiranguid vs ei leevenda; olemasolev teadusnõukoda on väsinud vs nende endi sõnul ei ole väsinud; uus teadusnõukoda alustab aasta algusest vs aasta lõpuks koda kokku ei suudeta panna (uue juhi sõnul "tekib paratamatult auk"). Seda nimekirja võiks jätkata.

Suurem osa eelpool toodud näidetest on muutunud otsustajate ja kõneisikute väljaütlemiste kaudu loetud päevadega või isegi tundidega. Kas nii segadust tekitavate signaalide taustal peame olema tulemustega, näiteks vaktsineerituse protsent, lõhestumise leebem vorm, isegi rahul? Faktid ja numbrid kõnelevad iseenda eest ning leian, et põhjused ülitõsiselt, operatiivselt ja kõikidele arusaadavalt teemaga tegeleda on jätkuvalt olemas.

Hiljuti küsiti minu käest ühe arutelu käigus: "Mida sina teeksid valitsusjuhina olukorras, kuhu oleme nüüd oma koroonavõitlusega jõudnud?" Vastasin: "Mina tekitaksin ametikoha, mille nimi on "riiklik rätsep" ja kelle tööülesandeks on riik maksimaalselt kokku õmmelda."

Nii seadusandlik kui ka täitevvõim tunduvad hetkel ise abiavajajatena. Eesmärgini, overlokõmbluseni jõudmiseks on tööülesanne lihtne: leida kõikidele küsimustele ja kõhklustele vastused, et meie poliitikud, otsustajad ning kõneisikud ei peaks leiutama "ei-tea-kust" kohati ka vasturääkivaid vastuseid, et kasvõi ajutiselt asjalik näida.

Kriisi-, eri- või sõjaolukorras tuleb olla erakondadeülene ning otsekohene, aus ja siiras oma rahvaga. Tavaolukorras võib poliitikute piibliks olla oma erakonna platvorm ja valimislubadused. Kõikidele küsimustele on vastused ja neid tuleb otsida algallikatest, olgu need siis lepingupartnerite, Euroopa Liidu ja ravimifirmade või maskitootjate vahelised kokkulepped või tehingud, teadlaste ja meditsiiinitöötajate arvamuste maakeelde tõlkimine jne. Minupoolest kas või Bill Gatesi ja George Soroseni välja, et ka nemad annaksid "kikuka", et nad on valmis valedetektori all oma süüd või süütust tõestama.

Ka küsimusele vastamata jätmine on omamoodi vastus. Kindlasti on see tugevam argument kui niisama miskit lahmides, nõudes või lubades, mis varem või hiljem lõpeb usaldusväärsuse kaotamisega. Hämamise asemel võiks tunnistada, et sa ei tea vastust ja lubada, et selgitame võimalusel välja. Olgem ausad, kõiki maailma asju ei olegi ju võimalik teada, eks.

Seega ongi rätsepa ülesandeks nendele küsimustele vastuseid otsida ja neid selgelt ning arusaadavalt pakkuda. Uskuge, siis oleme rohkem koos kui kunagi varem ja tahaks loota, et see saab normiks, et kõik käib ka rahuajal läbipaistvalt, teadus- ja tõenduspõhiselt.

Vaja oleks ühte kontaktisikut, kellel on volitused ja teadmised aga kindlasti ka usaldusväärsus ja oskused ning ligipääs ükskõik kuhu või kelle juurde, et õigest kohast vastuseid leida või hankida. Kooliski õpetati, et oluline ei ole kõike osata, vaid teada, kust otsida.

Rahvas tunneb kohe ära, kas pakutud ametile sokutatakse muinasjutust "Kuninga uued rõivad" tuttav kangrust rätsep või taibukas ning kohati liiga ambitsioonikas Vahva Rätsep.