Maailma vallutanud koroonaviirus on vajutanud oma pitseri inimõigustele üle maailma. ÜRO inimõiguste 2020. aasta raportis tõdeb inimõiguste ülemvolinik Michelle Bachelet, et COVID-19 viirushaigus on kasutanud ära ja kiskunud laiemaks olemasolevad lüngad inimõiguste kaitses ning suurendanud ebavõrdsust ja diskrimineerimist (United Nations. 2021. Human Rights Report 2020).

Sellest vaatevinklist vaadatuna võiksime kümnendat inimõiguste aruannet käes hoides kergendunult möönda, et tegelikult on meil inimõigustega ju kõik päris hästi, eriti võrreldes nii mõnegi teise riigiga.

Põhjusi seda mitte teha on mitu. Kõige olulisem neist on tõdemus, et see, et meil on just nii hästi, kui meil täna on, on pideva töö tulemus. Kaitstud inimõigused ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid inimõigused on kaitstud riigis, kus inimeste vabaduse ja heaolu eest seisavad riik ja ühiskond iga päev.

Pilguheit mõnele teisele riigile tõestab, et koroonakriisi saab kasutada ka ettekäändena inimeste õiguste piiramiseks seal, kus riigivõim soovib laiendada oma võimu ja vaigistada kriitilisi hääli. Samal ajal nõuab kriisiolukord ka parimalt riigivalitsejailt õiguste piiramist, et tagada inimeste tervise ja ühiskonna heaolu tervikuna. Seetõttu on oluline, et riigiorganid ja ühiskond valvaksid kehtestatud piirangute proportsionaalsuse üle.

Teine põhjus, miks liigsest rahulolust hoiduda, on tõdemus, et aruandes kajastatud mured on enamjaolt sellised, mis on lahendamist oodanud juba mitu aastat.

Tuntav on poliitilise tasandi tahtmatus tegeleda selliste ebapopulaarsete ja/või keeruliste küsimustega nagu vangide valimisõigus, sisuliselt tunnustatud samast soost paaride kooselu selgem seaduslik reguleerimine, vaenu õhutamise selgem piiritlemine ja sideandmete kogumise korrastamine kooskõlas Euroopa põhiõigusliku raamistikuga. Ka Abhaasia eestlaste kodakondsusega seotud probleemide lahenduseta jätmine paneb küsima, miks Eesti riik jätab need inimesed õigusriigile kohase õiguskindluseta.

Vabadus Eestis koroona-ajastul

Koroonast tingitult kuulutas valitsus 12. märtsil aastal 2020 välja eriolukorra. Välisminister teatas seejärel Euroopa Nõukogule inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 15 aktiveerimisest, mis lubab konventsiooniosalisel riigil võtta hädaolukorras meetmeid, millega peatab konventsiooniga võetud kohustuste täitmise ulatuses, milles see on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik.

Opositsioon reageeris sellele otsusele kriitiliselt ja viitas ohule, et selline samm annab valitsusele ettekäände ebaproportsionaalseteks põhiõiguste piiranguteks. Riigikohus tegi avalduse, milles toonitas, et artikli 15 kohaldamise kiuste kehtib endiselt Eesti Vabariigi põhiseadus ja seeläbi ka õigus õiglasele kohtupidamisele.

Siiski lõpetas valitsus eriolukorra 2020. aasta 18. mail ja informeeris sellest ka Euroopa Nõukogu ilma, et avalikkus oleks valitsusele ette heitnud vahepeal kehtestatud piirangute evidentset ebaproportsionaalsust.

Kui esimese haiguslaine ajal väljakuulutatud eriolukorra ajal põhjustas paljudele puudega inimestele olulisi raskusi erikoolide kontaktõppe ja sotsiaalteenuste sulgemine, siis sellest õpiti ja järgmiste lainete ajal tehti puuetega inimestele mitmeid erandeid. Koroonakriis mõjutas ka kinnipidamisasutusi ja õiguskantsler pidi täitevvõimule meelde tuletama, et ka pandeemiaolukorras ei tohi kinnipeetavatele kehtestatud piirangud olla ebaproportsionaalsed.

Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et Eesti ei heitnud ka pandeemiaolukorras kergekäeliselt kõrvale inimeste vabadusi. Kohtute tööd pandeemia ei katkestanud, suures ulatuses rakendati videoistungeid. Ja kuigi HOIA mobiilirakenduse kasutegur on jäänud pigem ebamääraseks, pöörati selle väljatöötamisel kõrgendatud tähelepanu isikuandmete kaitsele, töötades välja lahendus, mis vahetab isikustamata koode, selmet siduda andmeid konkreetse inimesega.

Väljakutse demokraatlikule riigikorraldusele

Väljakutse seab pandeemiaolukord ka demokraatlikule riigikorraldusele. Kriitikat on pälvinud seadusandlik ebaselgus ja puudujäägid koroonakriisist tingitud seadusemuudatused, samuti riigikogu passiivne hoiak juba peagi kaks aastat väldanud kriisiolukorras.

Esile on tõstetud ka tõsiasja, et piiranguid kehtestanud valitsuse üldkorralduste üle puudub parlamentaarne kontroll, samuti ei saa neid vaidlustada õiguskantsler, kel jääb vaid üle inimesi kohtusse pöörduma juhendada.

Kuna koroonameetmetest alguse saanud kohtuasjade valdav enamus ootab hetkel veel lõplikku kohtuotsust, on siiski vara hinnata, kuivõrd kohus hindab täitevvõimu poolt kehtestatud piirangud põhiseaduspäraseks.

Kindlustunde annab teadmine, et Eesti riik ja ühiskond ei ole ka ebakindlal pandeemiaajal valmis kergekäeliselt loobuma igaühele tagatud vabadustest. Keerulisem on aga leida tasakaal minu kui üksikisiku vabaduste ja piirangute vahel, mida nõuab meie ühiskonna tervise ja heaolu kaitse tervikuna.

Eriti keeruliseks teeb tasakaalu leidmise digiajastul informatsiooni üleküllus, milles väärinfo ja vandenõuteooriate eristamine usaldusväärsest teabest võib osutuda pea võimatuks ja tekitada hirmu. Ka seetõttu ei anna käesolev aruanne põhjust rahulolevalt tõdeda, et kõik on hästi, vaid paneb igaühele meist ülesande aidata iga päev kaasa sellele, et Eestis oleksid inimõigused kaitstud parimal võimalikul moel.

Dr. iur Paloma Krõõt Tupay on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna riigiõiguse õppejõud ja inimõiguste keskuse nõukogu liige.