Antarktika maratonile lähevad tavaliselt kahte tüüpi inimesed - ühed tahavad pääseda seitsme kontinendi klubisse, mis tähendab, et nad peavad igal kontinendil maratoni jooksma, ja teised lähevad ekstreemsusi otsima. Esimese eestlasena Antarktika maratoni läbinud Mihkel Oja on enda sõnutsi veel kolmandat liiki.

"Minu jaoks teadmine, et ma lähen Antarktikasse tuli enne seda, et ma lähen üldse maratoni jooksma," rääkis Oja.

Reisi Antarktikasse kinkis talle endine tööandja LHV. Jooksumaratoni valik jäise mandri väisamiseks oli omamoodi kompromiss, kuna lihtne laevakruiis ei tundunud piisavalt põnev ning mäe vallutamine liiga raske. Ettevalmistuseks läbis Oja Eestis enne kaks maratoni.

"Kui me lennukiga maandusime, tuul tahtis nina peast ära võtta, siis ma arvasin, et okei, ma ikkagi panen kõige paksemad riided ja läheb matkamiseks," sõnas Oja.

Eestlase jaoks olid maratoni ajal olud isegi üsna pehmed – külma oli 15 kraadi. Keeruliseks tegi distantsi läbimise pehme lumi. Joosti üsna piiratud alal neli 10,5 kilomeetrist ringi. Rajalt kõrvale minna ei tohtinud, kuna seal võis lumekooriku all olla ohtlikke pragusid.

Praod tekitavad seetõttu, et liustik, millel joostakse, liigub omakorda tempoga 25 meetrit aastas.

Mihkel läbis veidi enam kui 42 kilomeetrit 5 tunni ja 13 minutiga ning sai meestest 12. koha. Võit läks Poola. Naistest võitis lätlanna, kes püstitas ka naiste uue rekordi.

"Finiši järel oli enesetunne üllatavalt tugev. /../ Aga siis mingi hetk tuli selline šokk peale, et keha hakkas värisema, selline nagu külmašokk," kirjeldas Oja.

Maratoni pilet maksis ligikaudu 18 000 dollarit. Antarktika enda puhul üllatas Oja nii see, kuivõrd elutu ja lõhnatu seal oli, aga ka polaarpäeva kogemine.

"Üks asi on see, kui on pidevalt valge, aga teine asi on see, kui sa näed pidevalt päikest. Et päike lihtsalt ümber horisondi liigub enam-vähem samal kõrgusel ja kell on lihtsalt numbrid," rääkis Oja.