Kui mu esimene naine pärast 12 aastat mu välja viskas, siis kinnitas ta, et "hakkame lastele olulisi tähtpäevi nagu jõulud ja sünnipäevad endiselt koos tähistama". Loomulikult oli see vaid rahustav ettekääne, mida ma naiivselt uskuma jäingi. Pärast seda pole me enam kunagi perena kohtunud.

Aga see igatsus jäi. Igal jõululaupäeval unistavad kümned tuhanded Eestimaa isad, et saaksid istuda jõululauda koos oma laste ja abikaasadega. Osad meist ei näe lapsi üldse. Kel veab, saavad pühapäevaisadena lastega kohtumise privileegist osa üks või kaks korda kuus. Kuid siiski ei kipu paljude jaoks just jõuluõhtul nende kord olema.

Ma räägin meestest, kes sarnaselt minule on läbi elanud valusa lahutuse. Sealhulgas enda süül. Tihtipeale mitte seetõttu, et me oleks tahtnud teha halba, vaid me lihtsalt ei osanud paremini.

70 protsenti läänemaailma lahutustest saab alguse naistest. Kõrgharitud paaride seas kuulub lahutuse initsiatiiv juba 90 protsendi osas naistele. Me ei saa väita, et mehed oleks teinud ilmtingimata rohkem lihtvigu, kuid saame suhteliselt kindlalt väita, et just naised on tihtipeale suuremad kannatajad emotsionaalse ja vaimse rõhumise ja kurnatuse all. Neil on tunne, nad on selles abielu kandvas mängus üksi ja meie oleme neile kui lisakoorem, veel üks laps.

Kas enne lahutust või pärast seda lähevad naised teraapiatesse, õpivad ennast armastama, muutuvad enesekindlamateks ja iseseisvamateks. Ravivad terveks oma hingehaavad ja õpivad väljuma lapsepõlvetraumade tekitatud käitumismustritest. Nad saavad küpseks. Ja tunnevad, et vaja enam meid.

Kuid käärid meeste ja naiste küpsuse vahel suurenevad sellega paratamatult veelgi. Sest nende uuseneseteadlike naiste abikaasad, eksid liiguvad väga harva edasi eneseanalüüsiga. Pigem otsime ja leiame uue ja leplikuma kaaslase juba uuest suhtest. Teeme ekslikult järelduse, et "naised on imelikud" ja pühendume veelgi enam tööle ja hobidele.

Šveitsi filosoof ja inspiratsioonikõneleja Alain de Botton on öelnud, et suuremal osal meiega esmakordselt kohtunud inimestest kulub vaid 15 minutit, et meie iseloomuvead ära näha, kuid meil endil kulub nende mõistmiseks 40 aastat. Põhjust ei tule otsida kaugelt: inimesed on delikaatsed ega räägi meile meie vigadest. Me ise aga ei oska kahjuks kaaslase silme läbi ennast takseerida.

Pärast oma teist, samuti 13 aastat kestnud suhet, polnud ma enam valmis jõuluõhtut oma järgmistest lastest eemal veetma. Mistõttu esitasin endale väljakutse: teha kõik vajaliku, et muuta end piisavalt, et lõpetada see läbikukkumiste jada. Otsustasin end kätte võtta ja välja selgitada, kus ja miks ma abikaasana ebaõnnestusin.

Minu teekond enese valgustamiseni ei olnudki nii pikk ja raske, kui võinuks arvata. See algas järjekordsest lahutusest ja kestis vaid kaks nädalat. Ning seda võiks kokku võtta kõigest paari sõnaga: armastusküpseks saamine.

Kuid veel enne pidin ma end õppima nägema oma abikaasa silmade läbi. Tunnetama tema valu ja meeleheidet. Mõistma tema purunenud soove ja unistusi. Usute või mitte, kuid partner on meile parimaks ja kättesaadavamaks Jumala silmapaariks, mille kaudu end avastada.

Tihtipeale tundub meile, meestele, et piisab sellest, kui oleme head isad oma lastele. Sellised jõulumehed, kel on alati mõni vahva lapse jaoks naeratuse suule manav kingitus kotist võtta. Kuid kipume unustama, et parim, mida saame on lastele teha, seisneb nende ema armastamises. Sest kui me ei suuda seda, siis käitume tegelikult silmakirjalikult. Ja riskime ülipikale mahajäetud varumeeste pingile istuma saatmisega. Sellel pingil ei saa me enam olla parimad isad, räägitagu mida tahes.

Mõistmaks tõelist armastuse olemust, tulebki meile appi seesama jõuluaeg. Olen jõudnud aastatega sügavale isiklikule äratundmisele, et mõistmaks tõelist mehelikkust, tuleks meil leida sobivad eeskujud. Üks neist võiks ka olla Kristus.

Kristus kui mehelikkuse sümbol

Maailma suurima, kümneid miljoneid mehi staadionitele toonud meeste liikumise algataja Ed Cole sõnastas juba 40 aastat tagasi, et mehelikkus ja Kristuse sarnasus on sünonüümid. Enam-vähem sama väidab täna ka Kanada kliiniline psühholoog Jordan Peterson, kelle jaoks on just inimese täiuslik ideaal kehastunud Jeesuses Kristuses.

Kuid me ei räägi siinkohal mitte süütust sõimes lebavast beebi-Jeesusest, kellest me jõuluajal nii heldinult laulame, vaid Kristusest kui küpsest mehest. Mehest, kes teadis, mis on küpsus, armastus ja mehelikkus. Ja kes elas ja hingas seda, mida ise ka õpetas. Võime isegi spekuleerida, et kuna Kristus oli Jumala poeg, siis on needsamad kvaliteedinäitajad pärit Looja enda iseloomust.

Kuid mida me siis teame Kristuse armastusest, polnud tal ju naistki?

Uus Testament on täis kirjeldusi tema käitumisest ja õpetusest. Mulle isiklikult on enim mõju avaldanud kaks kohta. Mäejutluses julgustas Kristus inimest, keda lüüakse ühele põsele, keerama ette ka teise. "Ja kui keegi sunnib sind käima ühe miili, mine temaga kaks!" (Mt 5:41) Öelduga šokeeris Kristus mitte ainult oma kuulajaid, vaid tunnistas ka teatud mõttes tühiseks juutide varasema elupõhimõtte: silm silma, hammas hamba vastu.

Tunnistan, et selle kirjakoha lahti hammustamiseks kulus mulgi aastakümneid. Sest see on koht, mis viitab mehele, keda ei juhi instinktid, vaid vaim või kaine teadvus tema otsmikusagaras. See on küpse mehe tunnus, tõeliselt tugeva ja terve psüühikaga isiku tunnus, kui keegi suudab solvatu ja alandatuna käituda suuremeelselt ilma igasuguse kibeduseta.

Teine koht, kus taaskord midagi tõeliselt mehelikku näen, puudutab Kristuse jäetud uut käsku. Mäletate ehk, et Vana Lepingu päevil kehtis ütlemine: "armasta ligimest nagu iseennast"? Kuid vaatamata sellele, et ka juba see üleskutse tundub lihtsurelikule ilmvõimatuna, keeras Jeesus vinti veelgi peale: "Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!" (Jh 15:12). See tähendab armastust, mis kingib ennast ja oma elu teistele, tehes sellest oma missiooni ja elu mõtte.

Tulles nüüd tagasi meeste kui abikaasade teema juurde, leiame Piiblist apostel Pauluse kirjadest eelnevaga sarnase soovituse abielupaaridele: "Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest..." (Ef 5:25).

Vahel, kui ma neist asjust mõtlen ja kuulen kõikjalt vastu kostvat sõimu toksilis-patriarhaalse kiriku- ja ühiskonnakorra vastu, siis imestan, kui kaugele on end kristlikuks nimetav tsivilisatsioon 2000 aastaga tegelikult eemaldunud Kristuse sõnumist.

Me ei näe Uues Testamendis mitte kusagil, et mehed peaksid naisi kontrollima või ahistama. Küll aga näeme, et nad peaks olema naiste teenijad. Täpselt nii ka Jeesus õpetas, et kes tahab olla suurim, peab olema teiste teenija. Mees, kes tahab olla oma naise pea ja pere juht, peab olema nende teenija.

Veel ühes kohas, mida armastas ka tsiteerida vaimulik Vello Salo, kuulutab Uus Testament praktilise armastamise mõttena vajadust armastustegude osas teineteisega konkureerida, üksteisest ette jõuda. Täpselt nii võiks see ideaalis toimuda igas peres. Igas paarisuhtes. Just see on mehelik armastus minu jaoks.

Küps mees ei ärritu

Ma ei tea, kuidas on teiega, kuid mina ei olnud oma lastele heaks eeskujuks paljudel päevadel. Sest ma ei olnud mehena küps. Ma ei osanud ega suutnud armastada oma abikaasasid, ja sellest tulenevalt olin ka isana paljuski läbikukkuja. Selles, et mind ei kutsutud ühise jõululaua äärde pärast mu esimese abielu purunemist, olin küll peamiselt süüdi mina ise. Seevastu oma teise suhte suutsin läbi teadvustamisprotsessi ja enda muutmisega päästa.

Pärast neid muutusi, millest on juba möödas kolm aastat, on mult korduvalt küsitud, milline on siis nüüd see "uus Raul"? Kuidas armastab ta teistmoodi? Seda küsimust esitavad valdavalt naised, kes on juba oma meeste juurest lahkunud ja veedavad jõululaupäeva laste seltsis ilma nende isadeta. Ja on ka olnud neid, kes juba pikemat aega lahkuminekut kaaluvad.

Ma ei taha hakata rääkima endast, kuid saan vastata taaskord Kristuse pühendunuima õpilase apostel Pauluse sõnadega, millega ta kirjeldab armastuse olemust. Seesama on minu jaoks ka tõelise mehe iseloomustus. Proovige seda teksti lugeda nii, et asendate sõna "armastus" sõnapaariga "tõeline mees".

"Armastus on pika meelega, hellitab, ei ole kade. Ta ei kelgi ega hoople. Ta ei käitu näotult ega otsi omakasu. Ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha ega rõõmusta ülekohtust. Kui ta rõõmustab koos tõega, lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike ja talub kõike." (1Kr 13:4)

Ma ei tea, mida näete teie neis sõnades, kuid mina näen siin küpset inimest, kes on läbi teadvustamise õppinud ennast valitsema. Ma näen siin väljakutset, millele võiks jõuluajal mõelda iga isa, kes soovib oma lastele olla parim. Selliselt elavaid mehi ei ähvarda pea kunagi jõululaupäeval üksi jäämine.

Testi, kas oled armastuseks küps

Mul on üks test, mille töötasin välja enda jaoks, kuid mida võin julgelt soovitada kõigile meeste, kes tahavad testida oma küpsust ja suhtesobilikkust: suunduge kõige kiiremal tipptunni ajal autoga linna kõige umbsemasse ummikusse. Jälgige ennast kõrvalt. Oma sõnu, oma manöövreid, oma mõtteid ja impulsse.

Kui suudate jääda absoluutselt rahulikuks ning lasta kõik ettepressijad ette, naeratada kõigile rusikaviibutajatele, ja suudate plekimõlkimise käigus leida omale uusi sõpru, siis võite vaikselt hakata end pidama emotsionaalselt küpseks meheks. See on vist üks esimesi samme teel enesearengu protsessis.

Kuigi Kristuselt on õppida palju, on ootused kaasaja meestele siiski palju kõrgemad. Seda enam, et naised ei käi enam kirikus ega usu Jeesuse Kristuse abisse, ootavad nad nüüd oma alateadvuses oma meestelt ka selle hingelise ja vaimse vaakumi täitmist. Just seepärast olen koos mõttekaaslastega välja mõelnud ka Tõeliste Jõulumeeste Challenge'i ehk väljakutse.

Olen üsna kindel, et enda vigade teadvustamine ja teadlik muutmine on parim, mida iga mees võiks kinkida oma perele. Ja ka parim garantii, et sa saaks järgmisel jõululaupäeval istuda lauda koos oma armsate lastega. On, mille nimel pingutada.