Ma alustaks täna hoopiski laenatud küsimusega: kas rumalus lammutab riigi?

Ma nüüd ei tea, kas rumalus lammutab, aga rumalus kindlasti on oht meie riigi arengule, seetõttu ma olengi püüdnud õhutada meie rahvast, võib-olla natuke naiivsena, aga siiski, et me võiksime saada targemaks ja haritumaks rahvaks.

Mäletate, kus seda küsimust hiljuti teie käest küsiti?

Kindlasti mitte. Küsimusi on palju ja ma kõiki meeles ei pea.

Te andsite Kuusalu keskkooli õpilastele Valklas ühiskonnaõpetuse välitunni ja siis üks õpilane küsis teie käest, Joosep Mürk on tema nimi. Kas te mäletate, mis te vastasite talle?

Ei mäleta. Kui ma küsimustki ei mäleta, kus ma seda vastust siis mäletan? Aga ma arvan, et teil on see kuskil kirjas.

Te vastasite, et lollus ei ole ju kunagi võimule pääsenud, muidu me siin poleks, et tarku inimesi muidugi pole kunagi palju. Nii põhimõtteliselt ju on.

No nii ta vist tõesti on.

Aga ma küsiks võib-olla teistpidi. Kas tarkus alistab alati rumaluse?

Paraku mitte. See ongi see oht, et kui tarkust on vähe, siis rumalus ikkagi võidab. Nii et tarku ja haritud inimesi peab olema piisavalt palju, siis on lootust.

Selle asja paradoks on ju see, et meie mõlemad, vaktsineeritud inimesed, mõtleme, et käitusime sellel aastal targasti. Vaktsineerisime end ära, jälgisime teadlaste-arstide soovitusi. Ja siis kusagil siin Eestimaal on 40 protsenti inimesi, kes mõtleb, et hoopis nende valik on olnud selline tark ja arukas ja pikas plaanis on olnud neil õigus. On siis või?

Ma ei usu, et see protsent on 40 protsenti. Pigem on see protsent ikkagi väiksem, kes ei usu vaktsineerimisse ja teadusesse üldse. Üksjagu inimesi on jätnud ennast vaktsineerimata mitmetel muudel põhjustel. Osa näiteks lihtsalt kardab ja ma arvan, et seda kartust tuleb neilt ära võtta ja minu soovitus on ikkagi väga selge: palun minge vaktsineerige. Siis on lootus, et teie haigus kulgeb kergemalt või te ei jää üldse haigeks. Kindlasti see, et teie haiguse kulg lõpeb surmaga, on väga väike.

Miks siis ei vaktsineerita? Kas kardetakse või mis see põhjus on?

Põhjusi saab ju olla mitmeid. Üks on tõesti, et kardetakse, ja teine on see, et ollakse lihtsalt hoolimatud enda ja teiste suhtes. Kuna ei ole koroonahaiget lähedalt näinud, keegi lähedastest pole sügavasti haigeks jäänud, siis arvatakse, et see haigus on kellegi teise haigus, ei ole meie haigus. Näiteks rõugetega oli sama lugu Tsaari-Venemaal. Arvati ka, et see on lääne ühiskonna haigus, mitte ei ole Tsaari-Venemaa haigus. Ometigi jõudis ta ka sinna.

Presidendina saate ju aru: olete erakordselt libedal jääl. Valite ühe poole, öeldakse, et solvate kedagi. Valite teise poole, öeldakse, et olete lõhestaja. Kuidas te sellest olukorrast nüüd välja tulete?

Pooli valida ei olegi mõtet, vaid tuleb rääkida seda, millesse ise usud. Kui mina näiteks olen veendunud ja endise teadlasena ma olen veendunud, et vaktsineerimine on üks kindlamaid viise sellest haigusest jagu saada, siis nii ongi. Ma ei mõtle selle peale, kas see kedagi solvab või mitte, sest see on mitte minu veendumus, vaid see põhineb siiski faktidel.

See kõige keerulisem küsimus võib-olla on see, et kuidas ikkagi kõnetada neid inimesi, kes üleskutset minna vaktsineerima tõlgendavad propagandana ja kes Eesti kontekstis ikkagi suhteliselt leebeid piiranguid peavad juba diktatuuriks?

Ma usun, et see tuleneb natuke ka sellest, et meil on tegemist suhteliselt noore demokraatiaga. Ühelt poolt me näeme võimalust oma arvamust avaldada ja teiselt poolt me näeme ka seda, et meile meeldib olla võimule vastu. See on meile natuke kaasa antud lähiminevikust. Naaberriikides see niimoodi ei ole: seal on tõesti nii, et kui valitsus soovitab midagi, siis seda pigem võetakse käsuna ja täpselt niimoodi käitutakse. Paljuski see tõenäoliselt nii on, sest see joon, see käitumismuster jookseb ju endist Ida-Euroopat mööda. Aga ma arvan, et see on küll midagi, mida sotsiaalteadlased võiksid uurida ja mingeid kokkuvõtteid teha ühel ajal.

Vaktsineerimata inimeste seas on õpetajaid, arste, õdesid, endisi kaitseväelasi, politseinikke – mis neist saab? Kas niimoodi see käibki, et me arvame nad ühiskonnast lihtsalt välja, otsigu uus töö ja nii on?

Ma arvan, et on ameteid, kus tegelikult vaktsineerimine võiks olla kohustuslik, ja sõjavägi on üks nendest. Ma ei kujuta ette, kuidas me saaksime vastu vaenlasele, kui ühel hetkel pool sõjaväge ütleb, et ta ei tule, sest on vaktsineerimata. Või siis kui mobilisatsiooni korras tuuakse, siis selgub, et pool sõjaväge on hospidalis. Ma arvan, et see on küll koht, kus peaks olema vaktsineeritud. Sama puudutab ju tegelikult ka meditsiinitöötajaid, kes otseselt puutuvad patsientidega kokku. Kindlasti ka õpetajaid.

Aastavahetuse peod on Eestis võimalikud hoolimata võimalikust uuest lainest. Millise mulje teile see valitsuse otsus jättis? Kas proovitakse rahva soovidele vastu tulla ja populaarsust koguda, või saite kuidagi teisiti aru?

Eks seda teavad poliitikud ise, miks nad sellise otsuse teevad. Kindlasti loeb poliitikule rahva arvamine ju väga palju sellepärast, et seal on nende kõigi hääled. Eks see ongi võib-olla takistuseks ka mõnikord mõistlike otsuste tegemisel. Aga ka koalitsioon – miks asjad ei liigu alati selles tempos? Tänu sellele, et seal on erinevad maailmavaated ja need maailmavaated on vaja kuidagi keskpõrandale kokku viia, et leida mingisugune mõistlik või kompromisslahendus. See on mõnes mõttes paratamatu.

Väga hea, et me valitsuseni jõudsime, sest lubasime, et võtame kuidagi ka aasta kokku, mõtestame, ja kahtlemata see, mis poliitikaelus toimub, on osa meie elust. Kas me saime aasta alguses endale targema valitsuse?

Targema valitsuse kui kas eelmine valitsus või üle-eelmine valitsus? Eks iga valitsus ju elab oma ajas, neid on raske võrrelda. Vaadata, et üks valitsus oli enne ja ta käitus niimoodi ning tuleb järgmine ja käitub teistmoodi. Kui neid saaks kõrvuti võrrelda, siis ma usun, et see on teaduslik lähenemine. Aga üksteise järel valitsusele hinnangut anda on ilmselt natukene keeruline, kuigi mõnes mõttes väga lihtne: saab alati valida välja need aspektid, mida üks valitsus tegi paremini kui teine.

Kuidas üldse mõõta valitsuse tarkust?

Valitsuse tarkust saab mõõta ainult selle järgi, kas otsused on mõistlikud või vähem mõistlikud. Ega siin muud võimalust ei ole. See, et püütakse rahvale meeldida, näitab teinekord ka mitte väga mõistlikku lähenemist.

Kui te mõtlete sinna jaanuari algusesse, mil ühel hommikul tuli teade, et Jüri Ratas paneb ameti maha. Meenub teile, mis te tollel hetkel tundsite?

Ma ei usu, et see minus väga suuri tundeid tekitas.

Te olite ükskõikne?

Ma ei olnud ükskõikne. Kindlasti ma jälgisin seda hoolega ja mõtlesin, et milline siis järgmine valitsus olema saab. Ma olen juba piisavalt vana ja ma olen näinud neid valitsuse vahetusi, mis on vahetunud ka tunduvalt kiiremini. Valitsuse vahetus kui selline ei tule mulle kindlasti üllatusena.

Aga see üks märksõna? Oli see, me mainisime – ükskõiksus – mida ta ei olnud, aga rõõmus ja kurb ta ka ei olnud? Need olid mingisugused teistsugused tunded?

Alati on ju tunded. Kui keegi millestki loobub ja tuleb uus asemele, siis on alati ootused. Milline on siis see uus valitsus, millised on tema põhimõtted, kuidas ta püüab seda riiki edasi viia – pigem olid sellised väga pragmaatilised tunded, mitte rõõmu või kurbuse noodid. Pigem mõtled alati sellele, et nüüd tuleb uus valitsus, kuidas ta kokku pannakse, millised on need põhimõtted. Ja ma arvan, et need olid need tunded. Kuna nad ei olnud väga sügavad, siis ma neid ka ei mäleta sellisel viisil nagu teie küsisite.

Emotsioonide ja tunnetega ei ole ju mõtet tegelikult poliitikat analüüsida, ikka tegude järgi. Kui te mõtlete, teie eelkäija Kersti Kaljulaid pani sellele valitsusele kolm suurt ootust: juhtida tervisekriisi, korraldada vaktsineerimine ja tegeleda poliitilise korruptsiooni probleemiga. Opositsioon ütleb, et kõigis kolmes on praegune valitsus läbi kukkunud. Kas te olete sama kriitiline?

Opositsiooni ülesanne on olla kriitiline, nii nagu ka mina ühes oma eelmises ametis olen olnud kriitiline koalitsiooni suhtes. Aga ma ei oleks nii kriitiline, sellepärast et me näeme, et ka väga palju teisi valitsusi – mitte, et see oleks mingi vabandus –, kellelgi läheb veel kehvemini. Olukorrad ongi ärevad, olukorrad on segased ja siin segastes olukordades, tõsi, on tarkust vaja. Ma arvan, et siin ei olegi valitsuse küsimus, kui me räägime koroona kontekstis, siin on meie enda käitumine. See kombinatsioon on võib-olla see, millega me väga rahul ei ole, kuidas me oleme korraldusi täitnud ja nii edasi.

Aga Kallase enda erakonnakaaslased, väga mõjukad, ütlevad, et on ikka selliseid põhimõttelisi puudujääke. Kas nad teevad Kaja Kallasele liiga?

Ei ole kerge olla täna valitsuse juht, see on arusaadav. Seda enam, kui koalitsioonipartei juht ei ole valitsuses. On näha, et kahe partneri vahel suhted just kõige paremad ei ole ja ka parteijuhid ei suhtle. Ma ei valaks täna külma veega üle ainult meie valitsuse juhti.

Vaatame siis üldisemalt. Kas see on hea valitsemine, kui partnerid üksteisele saadavad avalikke kirju?

Muidugi ei ole, see on ju retooriline küsimus, muidugi ei ole hea. Samamoodi ei ole hea, kui valitsusjuht saab näiteks teada poliitilisest avaldusest ajakirjanduse kaudu või muud küsimused, mida oleks võimalik Stenbocki majas või kuskil mujal ära lahendada. See ei ole hea stiil.

Olete püüdnud seda olukorda lahendada?

Ma olen püüdnud rääkida erakonnajuhtidega ja ilmselt ma kutsun nad ka koos ühe laua taha, et seda teemat natukene arutada. Mul on enam-vähem pilt ees, milles küsimus on, aga nüüd ongi järgmine samm, kuidas see koosmeel siis taastuks, et oleks võimalik ka riiki paremini juhtida.

Milles see küsimus siis on? Kuidas oleks nii, et Kaja Kallas ja Jüri Ratas saaks omavahel paremini läbi?

Eks inimesed on sellised nagu nad on. Ma usun, et ka teil on kolleege, kellega te päris hästi läbi ei saa või keda lihtsalt väldite.

Meil ERR-is selliseid kolleege ei ole.

Ma usun, et kindlasti on, kellega te meelsamini võib-olla ei käi läbi, mitte et see väga vastumeelne oleks. Aga poliitikas ei saa. Poliitikas paratamatult on küsimus riigi arengus ja seal tuleb see ebameeldiv tunne, kui see on kellegi vastu, alla suruda ja edasi liikuda. Täna ju valitsust ei moodusta peaminister, valitsust moodustavad teatavasti erakonnad.

Kas selles teie lahenduses on keskne koht sellel, et Jüri Ratas võiks minna valitsusesse?

Mina ei paku lahendusi, mina pigem kuulan ära ja annan soovitusi, mida võiks teha. Kindlasti oleks mõistlik, kui erakonnajuht, kes on koalitsioonis, on valitsuse minister. Arusaadavalt.

Lõppevast poliitika-aastast veel. Kas teie sellest valitsuse kärpeloogikast, mis kevadel riigieelarve strateegia koostamisel pihta hakkas, saite aru?

Kärpimise kohta olen ma ju avaldanud arvamust ka riigikontrolörina. Kärpeid, kui neid teha, ei tule teha joonlauaga, vaid tuleb ikka sügavuti sisse vaadata. Mõnel puhul ei pea isegi kärpima, vaid tuleb raha juurde panna. Ja nagu me näeme täna, kõrgharidus on üks valdkond, kus on raha juurde vaja. Seal me kärpimisest rääkida ei saa. Ja mõnel puhul tuleb kärpida kaks korda rohkem kui praegu. Mis need on, seda ma ei oska öelda, aga põhimõte peaks olema kindlasti selline, et seda vaadatakse ka selle järgi, kus on vaja kärpida, mitte et võtame ühe protsendi ja läheb lahti.

Kõrghariduse puhul ütles valitsus, et kunagi tulevikus võib-olla leitakse raha. Põhimõtteliselt teie visiooni Eesti rahvast laenates: tark rahvas pandi lihtsalt ootele.

Tarka rahvast ei saa ootele panna.

Aga valitsus seda tegi.

See ongi väga kurb. Me anname kõrgharidusele raha ja vahendeid siis, kui see võimalik on. Ma olen pigem seda meelt, et tuleks tegelikult erakondadel maha istuda ja seada üks või kaks prioriteeti, mis elavad üle nii valitsuse vahetused kui ka riigikogu valimised. Haridus võikski olla meie prioriteet alates lasteaiast, õpetajatest, keda on vaja, kuni kõrghariduseni välja. Niimoodi panna ootele, et praegu ei ole raha – selgub, et raha meil ju on. Me ei saa öelda, et raha ei ole. Küsimus on valikutes. Ja kui valik on täna selline, et haridus ei ole prioriteet, siis ma arvan, et meil ongi riigina probleem.

Omamoodi kärpesümboliks sai kaitseväe orkester. Kas niivõrd väärika orkestri koht ikka on muuseumis?

Mina eelistaksin teist lahendust. Arusaadavalt. Mitte et seal muuseumis orkestril kuidagi halvasti läheks, meil on ju muuseumid, kus on koorid ja kõik. Aga see liigutus sellise ettekäändega ei olnud kõige mõistlikum, tegemist on professionaalse orkestriga. See ei ole nagu õhtuti kultuurimajas koos käivate pillipuhujatega, mis ei tähenda, et neid ei oleks vaja. Ma hindan väga seda, kui inimene oskab pilli mängida ja on musikaalne.

Mulle see targa rahva visioon meeldib. Selle pealt saaks lõputult küsida lõppevast aastast küsimusi. Kas tark rahvas teeb nii, et viib maanteede äärest prügikastid ja tualetid?

Need on sellised küsimused, kus ma pean vastama kui minister, kantsler või isegi kantsleri asetäitja. Ma tean, kui palju me neid prügikaste ära viisime. Ma kutsusin ju peaministri enda juurde, mitte küll prügikastide pärast, vaid ma võtsin endale mõtteks, et ma räägin kõigi ministritega. Ta selgitas mulle, et neid ei ole väga palju, mis ära võetakse. Selgitas, et need on need suured kollased, mis nagunii on mittekasutuses. Kuidas see tegelikult on? Ma ei hakka presidendina sõitma mööda maanteid ja vaatama, kus prügikaste on või ei ole. Fakt on see, et teede ääres peavad olema prügikastid ja tualetid.

Kui vaadata suuremat pilti, siis seesama tark rahvas plaanib Ülemiste rongiterminali ehitamiseks kulutada kaks korda rohkem raha kui Eesti Rahva Muuseumile. Mäletate, kuidas kakeldi, kas Tartusse Raadile nii palju raha sobib? Aga ma küsiks teisiti. Kas Ülemistele kaks korda raha terminali ehitamiseks sobib?

Need võrdlused on isegi mõnes mõttes mittemõistlikud. Kui panna ühele kaalukausile terminal ja muuseum – see sõltub jälle, kui palju vahendeid on. Kui vahendeid on eraldatud näiteks ainult raudteele, siis ei ole mõtet võrrelda Eesti Rahva Muuseumiga. Ega Eesti Rahva Muuseumiga on ka inimesi, kes täna pole rahul, et ta on Tartus ja on täpselt selline. See on hinnanguline küsimus ja seda peavad vaatama spetsialistid. Ilus terminal on ju ka mõnes mõttes kunstiväärtus.

Ma ei ole täna veel vanarahvast tsiteerinud. Vanarahvas armastas öelda, et enne pole mõistlik vana kaevu kinni ajada, kui uus on valmis. Kas teie saate aru, miks nad nii ütlesid?

Saan ikka. Eks me täna ju näeme ka seda, et kui te peate silmas põlevkivi ja rohepööret, siis võib-olla see väljend on kohane. Rahvas rääkis midagi sinna kaevu sülitamisest vist.

Aga on meil see uus rohepöörde elektri kaev olemas?

Selgub, et päris sellisel kujul teda ei ole, nagu me arvame, et ta võiks olla. Näeme, mis täna toimub. Meil ei ole piisavalt elektrit, me ei tooda piisavalt elektrit. Arusaadavalt see pööre, et me loobume fossiilkütustest, peab ühel hetkel toimuma. Mitte ainult siin Eestis põlevkivist, me räägime ikka tervest maailmast. Täna tuleb ikkagi 70–80 protsenti fossiilkütustest. Ka see gaas, mida me tarbime, on iseenesest fossiilkütus. Aga see suund on minu meelest mõistlik ja seda tulebki sellisena näha. Mitte näha eurodirektiivi täitmisena, vaid sellisena, et võimalikult kestlik oleks Eestimaa ja terve maakera. Siin mina näen teadlasena küll väga suurt šanssi meie teadlastel ja ettevõtjatel, et uusi tehnoloogiaid hakata jõuliselt välja arendama koostöös ülikoolidega, uusi tehnoloogiaid rakendama ja olemasolevaid – olgu need siis tuulepargid – kasutusele võtta. Tuulepark ei lahenda üksinda küsimust, nagu ka päikesepaneelid, aga diversiteet on see, mis on edu võti. Mina ei välistaks ka arutelusid tuumaelektrijaama üle. See on pikk protsess ja kui me hakkame täna ka uutest ja moodsatest tuumaelektrijaamast rääkima, siis see esimene tärmin saab olla ikkagi 2040–2050.

Valitsus plaanib minna inimestele appi ja suur vaidlus poliitiliselt käib praegu selle üle, kas käibemaksu peaks elektri osas alandama. Mis teie soovitus on?

Minu soovitus on lihtne. Soovitus on see, et ükskõik, milliseid võtteid me kasutame ja mida seadusandlus täna lubab, neid tuleb rakendada neile inimestele, kes seda vajavad. Arusaadavalt ka minu elektriarve on kasvanud, aga mina võib-olla ei ole see kontingent, kes ei suudaks seda ära maksta. Kindlasti saab astuda ka väikseid samme: tulevikus oma maja soojustada, aknad ära kleepida. Ma saan aru, et see kõlab praegu mõne inimese jaoks naeruväärsena, kui ta ei suuda elektriarvet maksta. Aga kindlasti tuleb toetusmehhanismid välja töötada ja siin on koalitsioon, kes diskuteerib seda, võib-olla küll liiga kaua. Võiks jõuda rutem arusaamisele, kuidas inimestele appi minna. See võiks olla ikkagi selline meede, kus inimene ei pea, käsi pikal, ise tulema küsima, vaid automaatselt, arvestades, et me oleme e-riik, võiks ju mingid andmed olla olemas, kus ta jõuaks nende inimesteni.

Narva linnapea Katri Raik ütleb, et tõenäoliselt terve Narva kvalifitseerub sellele meetmele. Kas omavalitsused peavad vastu ja saavad hakkama?

Kui terve Narva kvalifitseerub, ma saan aru, et Narva võtab ka 20 ametnikku lisaks tööle, kes hakkavad neid taotlusi menetlema. Kui see on nii, siis järelikult see valem, millega see on töötatud välja, siis täpselt nii ta ongi. See annab ka meile teatava sõnumi, et Narva elanikud on sellisel elujärjel, et enamik neist vajab tuge.

Me ei saa jätta rääkimata julgeolekust, sest kuigi tervisekriis on oluline, pinged kuhjuvad majanduses, siis see, mis meie piiridel toimub, millega meie naaber tegeleb. Kas teie saate aru, mida Venemaa tahab?

Kui keegi aru saaks, mida Venemaa täpselt tahab, siis oleks kindlasti juba ka see küsimus lahendatud. Eks ta ongi natuke segane, mis siis Venemaa taotlus on. Meil on mingi aimdus, meil on arusaam, mis võib juhtuda, kui ta teeb seda, teist ja kolmandat. Nagu me näeme viimastel päevadel: praktiliselt iga päev tuleb Venemaalt väga jõuline signaal. Olgu siis pikk nimekiri, mitte soovidest, vaid lausa käskudest. Ainuke relv selle vastu on see, et lääneriigid, eelkõige NATO riigid on selles suhtes ühtsed ja see informatsioon jõuab kõikide osapoolteni võimalikult kiiresti.

Kas meie Eestis ja NATO-s peame Venemaad kartma ka?

Me peame olema kindlasti ettevaatlikud. Kartus on väga tugev tunne. Ma arvan, et kartma ei peaks kedagi, tuleb lihtsalt tegeleda heidutusega. Tuleb olla liitlastega ühel joonel ja mitte lasta ennast lõhestada, mis on arusaadavalt ka üks eesmärke täna Venemaal – et meid siin omavahel tülli ajada, nii ida-läänt kui põhja-lõunat, tülli ajada ka USA-ga. Hakata ükshaaval läbirääkimisi pidama ja siis järsku keegi hakkabki läbirääkimisi pidama. Miski ei tohiks toimuda üle nende riikide peade, kelle üle asju otsustatakse.

Bideni soolo, kui ta nõustus suurte NATO riikide ja Venemaa kohtumisega, mis küll ei toimu, nagu mina olen aru saanud. See oli üsna ehmatav. See tekitab küsimuse, mis piirini me saame oma liitlasi usaldada.

Oli ehmatav, aga samal ajal me reageerisime kõik väga kiiresti. Nii meie, kes me siin Venemaa piiri lähedal oleme kui ka kaugemal olevad riigid. Ameerika sai sellest ka väga hästi aru. Isegi, kui ei tahtnud. Ja ma arvan, et ei tahtnudki midagi teha pahatahtlikku, vaid see oli läbimõtlemata otsus, mida selline kõne võiks tähendada. Neid kõnesid on siin ka teisi olnud.

Ka teie ju rääkisite Bideniga koos teiste Ida-Euroopa riigipeadega. Kas te ütlesite otse välja, et see ei ole väga hea idee?

Jah, need sõnumid said öeldud tegelikult pärast seda, kui Biden ise ütles, et ei maksa muretseda: mingeid otsuseid ei tehta üle teie peade. Aga see sõnum jõudis kindlasti kohale ja see on hea, et selline telefonikõne toimus idatiivariikide ja Bideni vahel.

NATO ei saa ju olla kahetasandiline: suured, kes räägivad ja väiksed, kelle nimel räägitakse?

Ma arvan, et sellest on nüüd aru saadud. See tähendabki, et see jõuline samm, mida teatavad riigid – ja siin ei olnud küsimus ainult suurtes ja väikestes riikides – ka Kanada oli ju riik, kes jäeti diskussioonist kõrvale. Ja veel mõned teised. Seda ei saa vaadata ainult idatiivariikide kontekstis.

Mis nende Venemaa nõudmistega nüüd teha? Ühed ütlevad, et arutame, teised ütlevad, et pole mõtet?

Venemaa nõudmistega on lihtne. Need tuleb lihtsalt panna kõrvale ja tulla oma mõtetega välja. Kui me hakkame neid järjest arutama, siis ma arvan, et meil ongi probleem. Suhted lõpuks ju ühel hetkel Venemaaga peaks mingitesse mõistlikesse raamidesse minema. Keegi ei taha eskaleerimist. Aga arutada neid punkte, ma arvan, et see ei tule kõne allagi.

Taas on hakatud rääkima idapiiri väljaehitamisest. Endise riigikontrolörina, kas teie saate aru, miks see endiselt tegemata on?

Eks ta raha taha jäi. Nüüd tänases ametis riigikaitse nõukogus sai see teema üles võetud ja tundub, et praegu raha on ja seda on võimalik teha ka kiirendatud tempos. Samal ajal, üks asi on füüsiline piir, aga ega siis füüsilised piirid ei ole ju lõplikuks takistuseks. Nad hoiavad küll teatava aja eemale, aga me näeme ju väga hästi: ka Hiina ehitas oma müüri tuhat aastat, aga temast väga palju abi ju lõpuks ei olnud.

Kas vastab tõele, et olete hariduselt arengubioloog?

Ma olen olnud arengubioloog ja professor Tartu Ülikoolis.

Kas vastab tõele, et ajurakud ei taastu?

Ei vasta tõele. Ajurakud taastuvad.

Aga närvirakud, need ei taastu?

Ikka taastuvad. Teadusega ongi see lugu, et teadmine, mis oli mõni aeg tõene, siis kui tehakse uusi katseid, eksperimente, saadakse teadmisi juurde, siis lükatakse eelmine ümber. Sama on ka Covidiga. Kogu aeg tuleb ju teadmisi juurde, teadmised on mõnevõrra segased ja poliitikutel ongi väga raske siin otsuseid teha. Ühel hetkel saabub see tõehetk.

Kui palju närvirakke teie oma esimestel ametikuudel olete kaotanud?

Ma ei tea. Ma ei usu, et ma oleksin väga palju kaotanud. Tempo on muidugi olnud väga kiire, pigem on probleem selles, et ma pole saanud võib-olla neid ajurakke piisavalt kasutada, sest aega mõtlemiseks on jäänud natukene vähe. Olen sunnitud olema pealiskaudsem kui ma tahaksin. Küll see aeg tuleb, kus rakud ka tööle hakkavad jälle.

Praegu te veel ei kahetse, et nõustusite ühel suvepäeval, kui teile helistati, hakkama järgmiseks Eesti Vabariigi presidendiks?

Kahetseda ei ole mõtet elus midagi. Eks ma olen üllatanud ennast elus ka varem. Palju see teisi üllatab, on iseküsimus, aga endale on ikka vaja aeg-ajalt üllatusi teha.