Olen kuulnud jutlusi, milles pahandatakse, et inimesed tulevad kirikusse ainult jõuluõhtul ja muul ajal mitte. Minu arvates on aga siin noomimine kohatu, sest nii inimese suhe Jumalaga ehk "kiriku keeles" usk on midagi intiimset ja isiklikku, peaks seda olema ka selle väljendumine jumalateenistusel osalemise näol.

Igasugune sund usuvaldkonnas on tänapäevase luterliku arusaama järgi taunitav (aga nii ei olnud see veel sada aastat tagasi, rääkimata siis varasemast ajast, mil inimeste kirikus käimise järgi püüti valvata ning kui selgus, et seda kohustust ei täideta, olid selle eest ette nähtud karistused) ja seepärast ei ole ka võimalik nõuda, et inimesed jumalateenistustel käiksid.

Teisiti on see mõnes teises, näiteks roomakatoliku kirikus, kus missal käimine on kiriku käsk, mida tuleb täita (iseküsimus on, kas seda muidugi tehakse). Ja ometi on kõigis kirikutes neid, kes tulevad jumalateenistusele ka tavalisel pühapäeval ning seda täiesti vabatahtlikult.

Tegelikult saabki kõige õigem motiiv kirikusse tulekuks olla inimese siiras soov seda teha ja kuigi kirik on jumalateenistusteks avatud kõigile, tunnen minagi vaimulikuna kõige rohkem heameelt nende kirikuskäijate pärast, kes teevad seda rõõmuga, sest nad on kogenud, et kirik pakub neile midagi, mida ükski teine institutsioon pakkuda ei suuda. Kuid mis on ikkagi see salapärane "miski", mis inimesi jumalateenistusele toob?

*

Teoloogina võiks sellele vastata, et see on igatsus Jumala järele, mis peitub varjatuna iga inimese südames - ka nende südames, kes seda eitavad, kuid kirikuväliseid inimesi see ei kõneta, see oleks vaid ühe tundmatu asendamine teisega. Seepärast võib vastuse sõnastada ka teisiti.

Paljud religiooniteadlased, nagu näiteks Charles Glock (1919-2018), Rodney Stark (snd 1934) ja Ninian Smart (1927-2001), on eristanud religioonis erinevaid aspekte või dimensioone, terminoloogia on varieeruv ja ka erinevate uurijate aspektide või dimensioonide loetelud ei kattu.

Ent olulisematena neist on toodud välja emotsionaalset dimensiooni (religioon tekitab teatud positiivseid emotsioone, nagu seda on rõõm ja tänulikkus, annab inimesele kindlustunde ja aitab tal vabaneda hirmust), eetilist dimensiooni (religioon annab eetilisi orientiire ja kohati ka väga konkreetseid käitumisnorme), õpetuslikku ehk intellektuaalset dimensioon (religioon pakub vastuseid elu suurtele küsimustele või vähemalt aitab neile vastuseid otsida ning seeläbi elu mõtestada), rituaalset dimensiooni (religioon sisaldab hulgaliselt religioosseid toiminguid ehk rituaale, mis aitavad luua ja hoiavad alal inimese suhet üleloomuliku/transtsendentse/pühaga) ja institutsionaalset dimensiooni, mis väljendub religioonide võimes luua institutsioone.

Üks nendest institutsioonidest on kirik, mis on ristiusule eriomane mõiste, sest ei ole olemas "budistlikku" või "islami kirikut". Kirik on otsekui punkt ruumis, milles ristuvad kõik nimetatud dimensioonid ning mis avavad inimeses ühe uue, varjatud dimensiooni, milleks on sügavus.

See on meie olemise sügavaim põhi, milles me kohtume kogu olemise sügavaima põhja ja -alusega ehk "kiriku keeles" Jumalaga. Konkreetselt on selleks kohaks, kus need dimensioonid lõikuvad, jumalateenistus, mis on kirikuelu kese. Siin on miski, mis puudutab emotsionaalset, jutlus, mis aitab kristliku õpetuse kaudu mõtestada meie elu, rituaalid, milles osalevad jumalateenistuse ajal kirikulised, kuid kõige selle korraldajaks on kogudus, mis on osa kirikust kui institutsioonist.

Institutsionaalne dimensioon on seotud religiooni sotsiaalse dimensiooniga. Inimene vajab kuuluvust ja näiteks antiikreligiooni uurija Eric R. Dodds (1873-1979) arvab oma raamatus "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul", et varase kristluse leviku üks peapõhjuseid oli inimestevahelise kokkukuuluvustunde loomine.

Dodds ütleb, et "kirik tagas sotsiaalse turvalisuse jaoks kõige olulisema: hoolitses leskede ja orbude, eakate, töötute ja vigaste eest; tagas vaestele matmisraha ja epideemiate ajal haigehoolduse". Kuid ta lisab:

"Siiski oletan, et veel tähtsam ainelisest kasust oli kokkukuuluvustunne, mida kristlik kogukond sai anda. Tänapäeva sotsiaaluuringud on meile selgeks teinud, kui universaalne on "vajadus kuuluda" ja kui ootamatud on viisid, kuidas see inimkäitumist võib mõjutada, eriti suurlinnade juurteta elanike puhul. Ma ei näe põhjust mõelda, et see oleks antiikajal teisiti olnud: Epiktetos (stoa filosoof - J.L) on kirjeldanud meile kohutavat üksindust, mis võib vallata keset kaasinimesi.
Sellises olukorras inimestele võis liikmeksolu kristlikus koguduses olla ainus tee säilitada austust enese vastu ja anda oma elule mingi tähenduse vari. Kogudus pakkus inimlikku soojust: keegi oli neist huvitatud, siin ja ka hiljem. Nii pole üllatav, et kõige varasem ja hämmastavam edu saatis kristlust suurlinnades - Antiookias, Roomas, Aleksandrias. Kristlased olid enam "üksteise liikmed" kui pelgalt vormilises tähenduses; usun, et see oli peapõhjus, võib-olla kõige olulisem kristluse leviku põhjus."

Dodds on teadlane, kes oskab allikatega kriitiliselt ringi käia ning oma eluhoiakult oli ta ise skeptiline agnostik. Pole alust kahtlustada, et ta pakub algkristluse sotsiaalsest küljest idealiseeritud klantspilti.

Kui eelnev nüüd lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et religioon rahuldab inimese teatud vajadusi, olgu siis emotsionaalseid või intellektuaalseid vajadusi ning selles seisneb filosoof William Jamesi (1842-1910) järgi religiooni praktiline väärtus.

Kuid elu ei taandu vaid praktilisusele. Inimhinge sügavuses on "miski", mis ei suuda leppida inimese eksistentsiaalse olukorraga - tema poolikusega, kaduvusega, ebakindlusega ning ei suuda rahulduda ka vastustega elu suurtele küsimustele, mida pakuvad filosoofia, teadused või kunst.

Tõsi, leidub inimesi, kes väidavad, et nad ei vaja religiooni ja kes ütlevad, et neile asendavad seda näiteks loodus, muusika ja kirjandus. Meil kirikuna pole õigust neid inimesi alavääristada ega pidada neid end usklikeks pidavatest inimestest halvemateks. See poleks kooskõlas ka kristliku õpetusega, sest juba paljud varakristlikud mõtlejad olid veendunud, et kõigil inimestel on mingi aimdus Jumalast ja seda mõtet kinnitab ka näiteks apostel Paulus.

Ent ometi on inimesi, kellele suudab kõike eelnimetatut pakkuda üksnes religioon ning just nende inimeste jaoks on vaja ka kirikut. Ja mitte üksnes kirikut kui metafüüsilist ideed, vaid kui organisatsiooni, osaduskonda, kus on võimalik olla koos teistega, kes taotlevad samu eesmärke, kogeda sarnaseid emotsioone, saada vastuseid oma eksistentsiaalsetele küsimustele, mida nad väljastpoolt kristlust pole leidnud ning mis peamine, seda osadus- või kokkukuulumise tunnet, millest rääkis antiikaja puhul Dodds.

*

Skeptilised intellektuaalid on mõnikord väitnud, et õige ja ehe religioossus peaks olema mitteinstitutsionaalne. Meie sajandi üldtendents on ka tõepoolest erinevate mitteinstitutsionaalsete religioonivormide levik, mille kohta religiooniteadlased kasutavad väljendit "uskumine ilma kuulumiseta".

Näitas ju ka Eestis 2011. aastal läbi viidud rahvaloendus, et meil on tuhandeid inimesi, kes peavad end küll kristlasteks, ent kes ei ole ühegi kristliku usuühenduse liikmed. Kuid siiski - võib tõsiselt kahelda, kas need inimesed oleksid üldse jõudnud kristluseni, kui ei oleks kirikut kui organisatsiooni, kes on läbi aastatuhandete andnud edasi kristlikku õpetust.

Kuigi ajaloolased ei armasta eriti mõttemänge teemal "mis oleks olnud kui…", võib ometi kahelda, kas me teaksime tänapäeval üldse midagi Jeesusest ja tema õpetusest, kui poleks olnud institutsiooni, mis seda alal hoidis, edasi andis ja inimesteni tõi.

Parimal juhul oleks sellise institutsiooni puudumisel saanud kristlusest ehk väike, mandalaste või jeziitide laadne usukogukond Lähis-Idas, mis pälvib küll religiooniuurijate huvi, kuid vaevalt oleks ilma kiriku kui institutsioonita saanud kristlusest see üleilmselt levinud, suurima järgijaskonnaga usund, milleks ta on tänini ning vaimne jõud, mis on tugevalt kujundanud meie õhtumaist tsivilisatsiooni palet, aga kujundanud ka nende inimeste maailmatunnetust ja elu, kes elavad meie kultuurist ruumiliselt hoopis kaugemates piirkondades.

Kõige kiiremini ja võimsamalt on kristlus juba pikemat aega levinud erinevates Aafrika riikides ja suutnud seal sageli leida hea sümbioosi kohaliku kultuuriga.

*

Inimese religioosne kogemus on sügavalt individuaalne, aga kogemus vajab mõtestamist, võimalust rääkida oma kogemusest teistega, kellel on sarnaseid kogemusi ja just selleks pakub kirik võimalust oma erinevate konfessioonide ja koguduste näol.

Kristlust ja üldse religiooni võib mõista traditsioonina, nii nagu paljusid teisigi kultuurinähtusi, millega ei sünnita, vaid mis omandatakse elu jooksul eelnevate põlvkondade teadmiste ja kogemuste varal.

Loomulikult on kristlus läbi aegade muutunud ja peabki muutuma, sest muutuvad ühiskond ja kultuur, milles me elame ning selle mõjul ka meie arusaam maailmast ja iseendast.

Kui kirik on soovinud, et tema sõnum ka tõesti inimesteni jõuaks, on ta püüdnud sellega arvestada, kuigi see ei ole sageli toimunud ilma raskusteta ja on põhjustanud koguni kirikusiseid konflikte. Neid ei ole ilmselt võimalik vältida, sest kiriku moodustavad inimesed ja inimestel on alati erinevad arusaamad.

Oluline on vaid, et erinevate kirikute kristlased ja ka kristlased ühe kiriku sees tunnustaksid üksteist kristlastena, otsiksid ühisosa ja otsiksid viimast ka "ilmaliku maailmaga", milles ei tuleks näha vaenlast, kellele vastanduda, vaid dialoogi- ja koostööpartnerit.

Kuid sama oluline on seegi, et kirikud arvestaksid ühiskonnas ja inimese enesemõistmises toimunud muutusi ning püüaksid oma sõnumit tõlkida võimalikult palju keelde, mis on tänapäeva inimestele mõistetav ja neid kõnetav.

Eriti oluline on see seetõttu, et paljudele inimestele ei ole tänapäeval traditsiooniline kristlik terminoloogia ja ka varasemad teoloogilised mõtteviisid enam ei mõistetavad ega kõneta neid. Kiriku ülesanne on aga kristluse põhisõnum ehk evangeelium sellest hoolimata inimesteni tuua ja see neid kõnetama panna. Kui hästi kirikud selle ülesandega toime tulevad, näitab ilmselt aeg, kuid on selge, et sellest sõltub kirikute tulevik.

Seepärast on kirikutel põhjust ikka ja jälle küsida, mida saaks teha teisiti, et sõnum, mis pandi sõnadesse kaks tuhat aastat tagasi ja mida on ikka ja jälle uutmoodi edasi antud, leiaks tee inimesteni, kes otsivad vastuseid oma eksistentsi põhiküsimustele, ka täna, aastal 2021. Igal korral, kui pean astuma oma koguduse ette ja jutlustama, mõtlen sellele minagi ja teen seda ka jõuluõhtul.

Jaan Lahe on teoloog ja religiooniloolane, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja, Usuteaduse Instituudi professor, Tartu Ülikooli usuteaduskonna kaasprofessor ja Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning tõlkija. Ta on kirjutanud raamatu "Sõnum teisest maailmas. Mis on kristluse põhisõnum?"