Leidsin lahkuvast aastat viis näidet selle kohta, et ametnikud on arad. Nad ei julge halvale vastu hakata ja seetõttu lähebki elu Eestis halvemaks. Mõtlen täna kui vanaaegne jõuluvana, kes üksnes ei jaga kinke, vaid kellel on kaasas vitsakimp, et aasta jooksul tegemata või valesti tehtu eest pisut utsitada.

Seega, enne rõõmu jagamist tuleb aastale tagasi vaadates pragada. Minu ja paljude mõttekaaslaste pahameele pälvivad aasta tegude või tegematajätmiste eest arad ametnikud. Nad vehivad kirvega, mil nimeks "valitsuse kärpekava". Nad täidavad ülalt, poliitikutelt saabunud korraldusi tuima truualamlikkusega küsimata kordagi, et äkki saaks teisiti. Äkki peaks olema julgust rumalale plaanile vastu vaielda? Äkki peaks olema nii julge, et ütlema otsesõnu: "ei"?

"Ei saa, ei tee, sest see oleks halb tegu ja halb mõte," äkki võiks vahetevahel ka nii kosta. Paraku leian lahkuvast aastat pigem näiteid, et ametnik ei julge vastu hakata.

Kas mäletate kevadist suurt ja arusaamatut skandaali riigi tähtsate sümbolite, kutseliste puhkpilliorkestrite ümber. Neid sooviti rahapuudusel likvideerida. Orkestrite ja orkestrantide kaitseks ei tõusnud me ametnike vägi, öeldes, et sümbolitega ei mängita. Nad ei hoiatanud, et täna hävitame orkestri kui sümboli, aga homme loobume äkki Eesti lipust, neid on ju kulukas heisata...

Orkestrite kaitseks tõstsid häält vaid pillurid ise ja kultuurilembene rahvas. Mingi lahendus saabus.

Ametnike konkreetne ei-sõna jäi kuulmata ka siis, kui tuli korraldus kokku tõmmata politsei- ja piirivalaveameti teenidussaalide ehk siis passilaudade töögraafikud. Tundub, et tuima ükskõiksusega öeldi "jah" plaanile, mis teeb inimeste elu ebamugavamaks ja halvemaks.

Tundub, et ka korraldust bussiliinide kokkutõmbamise kohta asuti truualamlikult täitma. Samuti saabus libedalt tõdemus, et Eesti Post võib sidejaoskondi sulgeda nii palju kui tahab. Need plaanid teevad teostudes inimeste elu aga ebamugavamaks ja halvemaks, mitte paremaks. Pealegi ei tasu unustada, milline sümbolväärtus on maal sidejaoskonnal.

Detsembrikuu algus tõi teate veel ühest arusaamatust kokkutõmbamisest, nimelt jäävad Eestis jääteed rajamata. Tuletan meelde, et Eestis imetletud jääteed on Euroopa pikimad. Milline on olnud jääteede sümbolväärtus põhjamaise maine loomisel, turistide Eestisse toomisel, sellest teavad palju rääkida turismikorraldajad. Nüüd on nad igatahes sügavalt nördinud.

Ametniku eetikakoodeksis on otsesõnu kirjas ja kogunisti mitu korda kirjas, et ametnik on rahva teenistuses. Ta peab silmas pidama rahva vajadusi ja soove. Seega tegema elu paremaks, seda ju rahvas ihkab. Kuskil pole aga kirjas seda, et rumalad plaanid tuleb vastuvaidlematult ellu viia.

Kokku võib hoida, aga lihtrahvas tekitab arusaamatust, kui kokku hoitakse arusaamatutest paikadest. Eriti arusaamatu on, et ametnikud ei julge "ei" öelda plaanidele, mis hävitavad sümboleid või teevad elu maal aina võimatumaks ja viletsamaks. Kas julgus on Eestist kadunud? Kus on see julgus, millega julgesime Eesti vabaks võidelda? Kas ametnikud julgeksid oma peaga otsustades Nõukogude kurjuse impeeriumile vastu hakata? Kas julgeksid?

Sel taustal loodan ma, et jõuluvana tooks ametnikele kotiga julgust. Ja ka oskust oma peaga oma rahva nimel mõelda ning tegutseda.

Luban siinkohal, et kui keegi peaks julgelt rumalatele plaanidele "ei" ütlevat ametnikku nuhtlema, siis olen esimene ajakirjanik, kes teda kaitsma tõttab. Sama teevad kindlasti paljud mu kolleegid. Seega, head julget, lähenevat aastat meile kõigile!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.