Kas EKRE lahkumine valitsusest tõi Eesti ühiskonda lubatud rahunemise? Või olid hirmud suuremad kui tegelikkus? 

EKRE valitsuses olek tundub praegu nii kauge minevik. 

Tegelikult on ikkagi muutnud meie ühiskonda kõige rohkem koroonakogemus. Kui ka EKRE oleks valitsuses jätkanud, võib-olla oleks see erakond ise pikapeale rahunenud, sest koroona ajal valitsuses olla ei ole, nagu nemad armastavad ütelda, mingi morsipidu. Ja ma usun, et see oleks ka nende valitsemise muutnud tasakaalukamaks.

Aga igatahes elame me praegu hoopis teistsuguses reaalsuses. 

Tavaliselt kriitilistes olukordades ühiskonnad ja inimesed mobiliseerivad ennast, et raskustest paremini läbi tulla. Kas koroonakriis on Eesti ühiskonda liitnud või pigem rohkem lahutanud?

Koroonakriis on natuke teistsugune kriis võrreldes suurte poliitiliste katastroofidega. Olgu need siis sõjad, impeeriumide lagunemised või meie positiivne laulev revolutsioon, kus kõigil oli tõesti üks ühine kollektiivne eesmärk. 

Pandeemia on ühelt poolt tervisekriis, teisalt mingis mõttes on meil valitsuse haldamise kriis. Tervisekriis puudutab iga inimest isiklikult, selle mõju ei saagi olla samasugune kui suurte poliitiliste kriiside mõju. 

Ühiskond või ka riik on ennast koroonaajal niiviisi häälestanud, et rõhutatakse, et igaüks saab ja peab isiklikult toime tulema. Kriisi tulemuseks ei ole ainult poliitiline lõhestumine, millest on juba liiga palju räägitud, tegemist on ühiskonna killustamisega, teatud mõttes molekulistumisega.

Ja see on tõepoolest probleem. Sellel on paljuski tehnoloogilised põhjused, sest jäime oma kodudesse kinni ja suhtlesime ainult läbi ekraanide ja mikrofonide.  Igas sellises väikses mullis kujunes oma maailm veelgi suletumaks.

Varem käisime üsna regulaarselt tööl või igasugustel kokkusaamistel, veetsime näiteks koos vaba aega. Me nägime reaalsust, reaalselt inimesi pidevalt enda ümber toimetamas. Koroona tõttu Eesti ühiskond natukene hangus. Ja hangus killustunuks ja nii hapraks, et see mõjub nagu krudisev merejää, mis koosneb hangunud killukestest.  

Näis, kui koroonakriisiaeg mööda saab, kui palju on siis ühiskond muutunud ja kas sellele eraldatusele järgneb ka üksteise leidmise rõõm? Kuna üksteisega olemise defitsiit on meil väga suur, siis ma loodan, et ka üksteisega uuesti kokkusaamise rõõm on ikkagi väga suur. Ja see ühendab võib-olla rohkem kui  see praegune lahutamine lahutab.

Te ütlesite, et riik on rõhutanud iga üksikisiku vastutust koroonakriisis. Kas see oli vale? Võib-olla oleks pidanud rohkem rõhutama, et kõik koos saame sellest jagu paremini?

Eks seda rõhutati ka. Üheskoos toimimiseks peab ühiskonnas olema väga tugev meie-tunne. Eesti ühiskonna meie-tunne oli väga tugev ütleme kuskil 25 aastat tagasi. Aga see tunne oli juba enne koroonat tegelikult ju kõvasti pihta saanud. Sellele apelleerimine jäi nüüd sagedasti ikkagi hüüdja hääleks kõrbes, nagu me nägime. 

Kui me vaatame ülimalt indiviidikeskset Ameerika ühiskonda, siis me näeme seal ka teist poolt. Seal rõhutatakse tõesti, et igaüks on ise vastutav ja üksikkangelane on väga võimas. Samas me näeme väga tugevalt toimivat riiki. Kui ikka vaja, siis riik võtab ohjad enda kätte ja need raamid on küllalt tugevad. 

Ameerikas tegutsetakse kogukonnana ja selliste indiviididena, kes tegutsevad nende raamide sees, vahel ka protestides, kuid siiski neid raame tunnustades. Sealne ühiskond on nagu raamistik, mille sees on palju hüppavaid kuulikesi ehk  tegelikult ikkagi see struktuur on kogu aeg olemas. 

Eesti häda on selles, et meil ühelt poolt võeti läbi reformierakondliku turuliberaalse ideoloogia omaks, et igaüks vastutab. Näiteks tarbija ise vastutab, kui ta mürgituse saab. Aga sellega koos sedasama toimivat riiklikku struktuuri, mis killunevat ühiskonda koos hoiab, seda meil ei ole osatud kujundada.  

Nii et 2021 detsembris me tegelikult ei tea, kes või mis selle kildudeks pudenenud Eesti ühiskonna taas kokku liidab? 

Ma arvan, et see ei ole kes. Ma arvan, et see on ikka mis. Ühiskonda liidab  kultuur, mingisugune ühine vaimsus, ühised arusaamad ja ühised väärtused, sõltumata sellest, kas tegemist on Ameerika, Eesti, Saksa või Soome ühiskonnaga.

Praegu on ebaselge, kuidas kogu see kriisiaeg on meie väärtustunnetust mõjutanud.

Ma olen seda huviga jälginud. Ma optimistina tahaks loota, et koroonaaeg on andnud meile palju rohkem kui kunagi varem aega iseenda jaoks. Igaüks on äkki avastanud iseenda, avastanud oma lähedased. Vanemad on avastanud oma lapsi ja vastupidi. Ja on avastatud ka oma võimed ja oma väärtused. Me räägime palju rohepöördest, rohepööre eeldab seda, et tarbijakäitumine peab muutuma. Sellesama koroona ajal me nägime äkki, kui palju liigseid asju meil on, liigseid kohustusi, liigseid sõitusid. Meil on olnud sellest üleliigsest vabanemine, toimunud teatud selginemine ja isepuhastumine. 

Sellised kriisid toovad paremini esile ka pinnale kerkinud vahtu ja tigedust. See ei peaks meid nii palju eksitama. Mulle tundub, et avalik ruum ja meediaruum on liiga palju seda vahtu lasknud ajudesse loksuda. Ma arvan, et peaks rohkem selginenud ainest vaatama ja sellele toetuma.

Te ütlesite, et me avastame praeguses kriisis iseennast, avastame enda ümber olevaid inimesi. Aga kas Eestis on inimestest arusaamine läinud paremaks? Sotsiaalmeediat vaadates on asjad vastupidi ?

Ma arvan, et arusaamise tulek on ikka väga palju ees. Nagu armastatakse öelda, et kes iseennast ei tunne, see ei tunne ka teisi. Meil on ikka väga pikk aeg olnud, kus me oleme iseennast nagu elu jaoks lavastanud ja teisi ka vaadanud selle lavastuse kaudu pidevalt. Nüüd me olime sunnitud nägema ennast argipäeva peeglis ilma meikimata. Iseenda tundmaõppimine ilma meigita ja teiste inimeste tundmaõppimine ilma meigita aitab lõpuks kaasa vastastikusele mõistmisele.

Mulle endale tundub, et see kriis tõi teravamalt esile lõhe, mida varem nii palju ei märgatud. Haritud ja hästi toime tulevad inimesed lihtsalt ei mõista neid, kes ei saa nii hästi hakkama. Mõned politoloogid on seda nimetanud ka haridusaristokraatia tekkeks, kes ei mõista ja suhtub põlglikult lihtrahvasse. Üks lihtne näide: osa ühiskonnast ei suuda IT-lahendustega kaasas käia ja jääb järjest nõrgemasse positsiooni?

Kindlasti antud näite puhul on meil probleem, kuid seda saab lahendada. Aga kui ma seda küsimust kuulen või sedalaadi juttu loen mõnelt targalt politoloogilt, kuidas meil on nüüd kõige suurem vastuolu just haritud eliidi ja siis nii-öelda lihtrahva vahel, siis see teeb mind väga kurvaks. 

Kaugel nõukaajal käisid meil ikka külas vene haritlased Moskvast või Leningradist ja nad olid väga vaimustunud sellest, et Eestis puudub vastuolu haritlaskonna ja rahva vahel. Selline vastuolu on ju tegelikult Vene ühiskonnale omane, vaatame kasvõi vene klassikalist kirjandust, kus tihti haritlast nimetati lausa üleliigseks inimeseks. Meie kultuuris ei ole seda olnud. 

Vaatame ajalukku tagasi, pea igas eesti peres pingutati, et vähemasti üks poeg saaks ikka kõrgema hariduse. Haritlane oli ja on oma pere liige. Mulle üldiselt tundub, et niisugune kunstlik vastandus on ideoloogiliselt meile imporditud.

Seda vastandust kasutavad ära just EKRE-tüüpi erakonnad üle maailma. Haritud eliidi halvustamist oleme näinud kõikides totalitaarsetes süsteemides, võtame kasvõi Hitleri Saksamaal, kus haritlast samastati juudiga. Harituse ründamine on  alati käinud kaasas sellise totalitaarse suundumusega poliitikas. 

Ja mind teeb hirmus kurvaks, kui ma näen, et meie avalikus arutelus ja ajakirjanduses korjatakse see üles, oi, kui põnev, et meil on niisugune tore uus teema, meil on nüüd suur probleem, nimelt haritlaste ja rahva vastuolu. Haritlased enamasti tõepoolest muretsevad rohkem, mis Eestist saab, mis üldse toimub Eesti rahvaga.  

Aga tegelikult teiselt poolt, kas ühiskond on kihistunud? Kindlasti on, aga see  lõhestumine ei ole ühemõõtmeline.

Üks nendest mõõtmetest on tõepoolest tehnoloogiaga hakkamasaamine. Me tegime ülikoolis mitmeid uuringuid, mis näitavad, et tekkinud on täiesti uus kihistumise muster. Kusjuures on inimesi, kes kuuluvad rahva harituma osa hulka ja on samas tehnoloogilise arengu suhtes vägagi umbusklikud. Mul tuleb tuntud nimedest kohe meelde meie väga populaarne koolijuht, endine Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi, kes on ju väga aktiivselt väljendanud vastuseisu igasugusele arvutite kaasamisele haridusellu ja ta ei ole sugugi üksi. 

Mulle teeb tõesti ka muret, et meil järjest enam avalikud teenused, ka riigiteenused kolitakse internetti eeldusel, et absoluutselt kõik saavad nendest osa. Tõepoolest jäetakse märkamata, et ümmarguselt kolmandik rahvast on selline, kes interneti võimalusi kas ei oska või ei taha kasutada.

See on väga suur probleem. Neid oskusi saab õppida ja omandada. Näiteks pangad tegid koolitusi pensionäridele, kui kommunaalarvete arveldamine liikus internetipankadesse. Aga alati peab mõtlema, et kõik ei taha digiteenust ja alati peab säilima ka teine võimalus. Ning see ei tohiks olla kihistav.  

Meile öeldakse tihti, et nii on liiga kallis. Näiteks ei tooda kiiret internetti igale poole, et kõikjal saaks inimesed teha kodutööd ja riik ütleb, et see on liiga kallis.  Mina olen seda meelt, et kõik, mis vähendab inimeste ebavõrdsust selles keerulises keskkonnas, ei tohi olla riigile liiga kallis. Sellega peab riik pidevalt tegelema, olgu see internetiühendus, bussiühendus ja muud võimalused.

Kas koroonakriis tõi välja, et Eesti on viimase kümne aasta jooksul muutunud ametnike riigiks?  Vastutuse hajumine vaktsineerimise läbiviimisel on selle ilmekaks näiteks? 

Mul on hoopis halvem tunne. 

Eesti on muutunud tegelikult erakondade riigiks. Meil on kogu riigivõimu mehhanism üles ehitatud nii, et üksikerakonnad hakkavad määrama, mis ühes või teises valdkonnas toimub.

Näiteks erakond määrab, kes saab ministriks. Ja siis ei ole isegi peaministril õigust öelda koalitsioonipartnerile, et see inimene ei saa hakkama, vahetage ta palun välja! 

Erakonnad on Eesti riigi erastanud minu meelest. Me ju näeme koroona tõrjumisel valitsuse abitust või kõhklevalt otsustamist. Need kaks erakonda valitsuses ei toimi riigimehelikult, vaid tähtsam on erakondlik ego või hirm kaotada mingit positsiooni. 

Ja selles olukorras muidugi on ametnikel tegelikult suurem roll juba selle tõttu, et nemad peavad igal juhul otsustama! Nad ju tegelevad konkreetsete asjade korraldamisega ja nende jaoks on selline olukord äärmiselt keeruline, stressi tekitav. Aga teiselt poolt tekitab see ametnikes tunde, et kui mitte meie ei otsusta, siis kes üldse? 

Nii et ma ei arva, et Eesti on ametnike riik. Ma arvan, et Eestis tegelikult võiks haritud, oma valdkonda hästi tundva ametniku roll isegi võib-olla olla suurem, aga see roll peab olema teistsugune. 

See roll ei saa olla tuima masina osa või käsutäitja roll. Eesti riigiametnik, see on riigi nägu. Poliitik ei ole kogu Eesti riigi nägu, riigi nägu on tegelikult maal inimesi aitav sotsiaalametnik ja minu meelest on probleem selles, et meil on ametnikel nägu ära võetud. Nad ei ole enam nagu isikuna nähtavad, neil ei ole ka sagedasti isikliku valiku ja otsustuse võimalust näiteks südametunnistuse järgi käituda. Kui nad hakkavad mõnikord ka vastu, siis võib-olla neid tabab piitsalaks. 

Eesti riigi praegune situatsioon on hoopis erinev sellest, mida mina mäletan üheksakümnendatest. Toonane moraal oli selline, et riigiametnik on tõepoolest nii-öelda riigi side inimesega ja vastutab inimese eest, selle eest, et riik hästi toimib.

Aga praegu ma näen, et see vastutus on asendanud halvimal juhul hirmuga ülemuse ees, tekkinud on päris üsna niisugune nõukogulik hirm ülemuse ees.  Endalt küsitakse, kas ülemus on minuga rahul? Kuid see ülemus on ju poliitik.  See on väga ohtlik tendents. 

Te väitsite, et Eesti riik on erakondade poolt erastatud. Aga kas lisahäda ei seisne selles, et erakondade enda sisuline võimekus valitseda on vähenenud? Keskerakond on absoluutne tipperakond Eestis, aga uude valitsusse inimeste leidmine oli üliraske. On ikka kehv, kui tuhandete erakonna liikmete seast isegi ministrikandidaate on keeruline leida? 

See on teil väga õige tähelepanek, et erakondade endi sees on toimunud tulenevalt hierarhiast või hirmude ajel riigimehe missioonist loobumine. Ma arvan, et inimesed peaks tulema ministriteks või valitsusse, kui nad näevad loomingulist väljakutset. 

Nendele kohtadele peaks tulema eelkõige inimesed, kel on kutsumust teha Eesti riiki paremaks või olla looja positsioonis. Aga kui seda tunnet ei ole, siis mis meelitaks andekaid, võimekaid ja ambitsioonikaid inimesi riigitööle? Tavaliselt on  sellised ka eraelus positsioonil, et nende jaoks palgaküsimus ei ole probleem.  Raha neid ei motiveeri. 

Riigi erakonnastamise teine pool on see, et erakonnad on ise liiga palju pühendunud poliittehnoloogiale, võimul püsimisele, mitte riigi ülesehitamisele.  

Kas ma tajun valesti, aga 2021. aastal jäi Eesti ühiskonnas nõrgemaks ka kultuuriinimeste ja ka teadlaste hääl? Kuigi koroonakriisi tõttu olid teadlased rohkem tähelepanu keskpunktis.  

Ma ei arva seda, et teadlaste hääl on jäänud nõrgemaks. Koroonakriis näitas, et kui häda käes, peab ka poliitik teadlaselt nõu küsima. Kahjuks küsiti ainult väga kitsalt arstiteadlastelt. Samas otsused võeti vastu majanduse ja sotsiaalküsimuste kohta. Oleks võinud ka majandus- ja sotsiaalteadlasi kuulata.

Kasvõi vaktsineerimise kehva kulgemise taga oli palju kommunikatsiooniprobleeme. Professionaalidelt aga nõu ei küsitud ja appi ei palutud. Selles mõttes valitsus nagu ei julge päriselt ikkagi teadlastega dialoogi astuda. Võib-olla see tekitab avalikkuse jaoks tunde, et teadlaste hääl ei kõla. 

Teadlaste hulgas on ka tekkinud palju noori, aktiivseid ja välismaal õppinud inimesi, kes hea meelega võtavad sõna ka ühiskonna asjades ja Facebookis on just nooremad teadlased väga aktiivsed. Ma ütleks, pigem kahjuks teadlaste häält pole nii palju kuulda võetud kui see võimalik on. 

Aga mis puudutab kultuuri ja kultuuriinimesi, siis on tekkinud kummaline olukord, kus meil ühelt poolt on väga tähtis põhiseaduse preambul, et Eesti riigi mõte on eesti kultuuri, eesti keele arendamine ja säilimine. Aga teiselt poolt, mis asi on Eesti kultuur? Ja mis mõte on eesti keelel?

Kultuurist arusaamine on pigem möödunud sajandi kolmekümnendatest aastatest pärit ja seda just nimelt sellisena propageeribki EKRE. 

EKRE ise väidab, et on erakond, kes on kutsutud keelt ja kultuuri säilitama. Ma kardan, et see niinimetatud teene, mille EKRE poliitika kultuurile on teinud, on küll tõepoolest negatiivne.  

Eesti kultuur on praegu oma arengus tegelikult väga olulises murdepunktis ja teiselt poolt kõrghetkes. Ma arvan, et mitte kunagi ei ole meie kultuuri- ja loomeinimeste rahvusvaheline tunnustatus olnud nii kõrge. Vaatame meie filmi, kirjanduse või teatri edu rahvusvahelisel areenil. Laiemalt meie loodusetunnetus ja kultuurikeskkond on tähelepanu keskpunktis, me pole enam Euroopa hall  provintside provints. 

Ja samas ei ole meil tõepoolest avaliku arvamuse ja poliitika tasemel austust ja arusaamist kultuuri rollist. Osaliselt on selle taga EKRE oma karuteenetega.   Koroonakriisis on ju kultuuriasutused kannatanud ja kannatavad piirangute tõttu edasi. Aga meile esitatakse seda kõike kastmes, et kultuur on vabaajasektor ja meelelahutusvaldkond. 

Kultuur on tegelikult see vaimsus, mille peal üldse Eesti kestab, ilma milleta Eesti riigil tõesti mõtet ei ole. Kultuur ei ole mitte ainult see kultuur, mis on loodud verelt ja keelelt eestlaste poolt. Näiteks võtame Estonia teatri rahvusballetti, see on väga huvitavas arengufaasis just nimelt tänu sellele, et seal on väga erinevatest kohtadest tulnud uusi staare.  

Ma üldiselt ei vaata superstaarisaateid, sel aastal aga sattusin vaatama ja ka mulle torkas silma see noor tüdruk Narvast, Alika Milova. Tema suhtes valitses üldine soojus ja armastus. See oli minu jaoks mingis mõttes pööre, et meil on sellised asjad võimalikud.   

Ehk ühelt poolt on kultuuris põnevad ajad ja teiselt poolt arutas riigikogu riiklikult tähtsate kultuuriehituste nimekirja formaalselt ja küllalt leigelt. Need on kogu Eesti kultuuri maastikumärgid või kultuuritemplid, rahvas oleks pidanud nägema arutelu, mis on nende rajatiste tähendus meile laiemalt. 

Kogu kultuuri surumine sinna vaba aja lahtrisse on äärmiselt kahetsusväärne. Kui võtta meie kultuuriväljaanded, Sirp, Vikerkaar või Looming, sealt on ju näha, et järjekindlalt minu meelest ühed huvitavamad ühiskonda puudutavad arutelud toimuvad praegu nimelt kultuuriinimeste hulgas. Need arutelud ei jõua avalikkuseni, sest kultuuriväljaandeid loeb ikkagi väga väike hulk inimesi, samas tele- või raadiokultuurisaadetes räägitakse küll ühest või teisest teosest või selle  loojast, aga puudub kultuuri kaudu toimuv ühiskonna enda mõtestamine. Need ideed, mis kultuuris sünnivad, nende suhtes on müür ees.  

Ja nüüd tulebki mängu nähtus, millest me intervjuu algupoolel rääkisime. Levib eelarvamus, et kultuur on mingi eliidi värk, kus räägitakse arusaamatute sõnadega abstraktsetest ideedest, mis pole "rahvale" üldse vajalikud. Tegelikult just kultuuriaruteludes näeme tihti ideid, mis võib-olla on homme kõige olulisemad. Inimestel oleks vaja neid arutelusid näha ja kuulda, lõpuks  kultuuriinimesed on olnud Eestis arvamusliidrid ärkamisajast peale. See on meedia tegemata töö. Mulle tundub, et kultuuriinimeste ja teadlaste vähene märkamine, millest te räägite, see ei tule ju tuulest, see tuleb ikka meediast.

Siin on mul teiega raske vaielda. Loodame, et ERR-i  soov panna Erle Loonurme juhtimisel kokku uus kava kultuuri osakaalu tõstmiseks vähemalt meie platvormidel kannab vilju. Ma tean, et sisukad arutelusaated ja süvitsi minemise soov on siin majas täiesti olemas. Aga aitäh selle pika intervjuu eest! 

Kas ma tohiks ka midagi soovida kuulajatele ja lugejatele uueks aastaks?

Muidugi.

Mina sooviksin küll kõikidele uuel aastal rõõmsama näoga endale otsavaatamist. Ja siis üksteisele rõõmsamat otsavaatamist. Ja optimistlikult ja aktiivselt Eesti elu seadmist!  

Veelkord aitäh!