Juba üle aasta loeme ajalehtede pealkirjasid stiilis: "Ööpäevas lisandus 1074 koroonapositiivset, suri neli inimest". Iga kuu toob teateid kriisidest, mis tabavad ootamatult ning mida valitsusel tuleb kiirkorras tagantjärgi lappida.

Päevast päeva vaatame uudiseid, kuidas hübriidsõda läheduses võtab hoogu. Kuidas koroonanakatanute arv tõuseb ja langeb, et siis jälle tõusta. Kuidas elektrihinnad teevad rekordeid. Kuidas äridel kliendibaas väheneb ja sisendhinnad tõusevad. Kuidas inflatsioon kappab ja meid kõiki vaesemaks teeb.

Ja väikse viitega jälgime uudiseid, et valitsus tõmbab piirile nüüd okastraati. Piirab isikute liikumisvabadusi. Viib sisse erakorralise toetuse tuhandetele inimestele koos toetusdisainiga, mis neelab eelarvest raha rohkem kui ühiskonnas valju kaja ja kriitikat saanud pikalt õigustatud eelarvekärped. Ütleb äridele, et käibe vähenemine on nende äririsk, mis sest, et üks kolmandik kliendibaasina on neilt liikumisvabaduste piirangute tõttu ära võetud. Räägib majanduskasvust ning tunneb heameelt kasvavate eelarvetulude üle, mis võimaldavad tulevikus tulevaid probleeme jälle uue rahasüstiga summutada.

Me oleme ühtäkki suubunud tuletõrjeühiskonda. Meie ühine raha voolab üha uutesse tekkivatesse tulekahjudesse. Elame tänases päevas ja täname õnne, et oleme täna elus. Aga homsest ei tea, mis siis saab. Ebakindlus on see, mis valitseb. Ärevus. Rutiini puudumine. Isegi peaminister igatseb avalikult aega, kus poleks kriise ja saaks "valitseda".

Kas keegi mäletab, millal räägiti viimati oluliste poliitikate pikaajalisest vaatest ja lahendusteedest sinna? Meenub maksumuudatuste debati alustamise soov ja selle esimesed sõnastused, ometigi ei räägi seegi debatt midagi sellest, milleks seda maksudega tekitatavat raha on vaja. Kas jätkuvate tulekahjude kustutamiseks, valitsusele lisa hapnikuaparaatideks, et anda esmaabi järjekordses kriisis?

Korra välgatas ka eestikeelsele haridusele ülemineku kava, aga see vajus sama kiiresti kui tärkas. Valitsus leidis mõned miljonid vaimse tervisevaldkonnale juurde, kuid see kipub vaid summutama koroonakriisis eskaleerunud probleemi.

On tõsi, et väike Eesti ei ela isolatsioonis ja on mõjutatav välistest huvidest, siia saabuvatest epideemiatest, kliimamuutustest, globaalsetest majandustrendidest ja rahaturust. Me ei näe muidugi kõiki asju ette ning ei saa olla täisrelvis ja valmis kõikideks ootamatusteks, mis meid võivad tabada. Aga me ei saa ennast lasta võita vaid "eilse-päeva-probleemide-tänase-päeva-lahenduste" kriisikommunikatsioonil.

Me peame leidma ühiskonnana ressursse ja aega rääkida tulevikust. Hoidma jõuga seda diskursust üleval, taaslooma seda. Rääkima pikemast vaatest, ühiskonna sõlmprobleemidest nagu lõhestumine ja ebavõrdsus, julgeolek, haridus, ebapiisav sündide arv, vajalik ränne. Andma inimestele pikemat visiooni ja kindlust, et teame, mida teeme ja miks.

Kes peaks pikemat plaani silme ees hoidma? Üksikisik, eraettevõtja, teadlane, külaselts? Ka nemad, aga vaid riigikogul ja valitsusel on kogu ühiskonna arengu eest terviklik vastutus. Kuidas seda teha kui valitseb info üleküllus ja polariseeritus, teemade komplekssus, üksteisest sõltuvus, kus erinevate poliitikatega ja ilmnenud tulekahjude summutamisega kaasnevad mittesoovitud kõrvalmõjud?

Ühelt poolt on selge, et erinevatele "puudujääkidele" reageeriv, sisemiselt polariseerunud huvipoolte vahel laveeriv poliitika ei paku lahendusi laiemat visiooni nõudvatele teemadele. Teisalt on erinevate ametkondade näited selgelt demonstreerinud, et paberile raiutud riiklikud strateegilised plaanid ning "silotornide" ehk erinevate ministeeriumite hierarhilised juhtimisahelad ei vii oodatud tulemuseni.

Sellised plaanid on paraku olemasolevate organisatsioonide põhised tunnel-visioonid, mille peamine roll on sõnaküllusega põlistada olemasolevat riigieelarve jaotust (viimase sügavamast sisust, nagu me see aasta mitmekordselt veendusime, enamus avaliku sektori osalisi aru ei saa). Muutuvad olud nõuavad ka muutuvaid strateegilise juhtimise kompetentse, mis ei ole parteides ja riigiaparaadis kergelt kättesaadavad.

Puudu on strateegilisest eestvedamisest, tundlikkusest ja agiilsusest. Kõik algab poliitiliselt tasandilt: kas meil on poliitikutest juhte, kes sõnastavad karismaatiliselt oma valdkonna uusi trende ja väljakutseid või veel enam, kes prioritiseerivad ja juhivad teemasid, mis ületavad ühe ministeeriumi piire?

Kas me näeme juhte, kes uuendavad avaliku sektori otsustusprotsessi, et uued mõtted pääseksid mõjule? Kui palju on tehtud eelarvekärpeid eesmärgiga suunata see raha selgelt defineeritud uutele väljakutsetele? Kas on muudetud hierarhilisi juhtimissüsteeme sektoriülese maatriksjuhtimise ja koostöö põhiseks?

Millised näited on erasektori ja kolmanda sektori kaasamisest selleks, et mitte vaid teha asju efektiivsemalt, vaid ka visiooni jagada ja koostööd teha visiooni täitumise nimel? Kas ja kuidas teadlikult tegeletakse sellega, et poliitikud ning avaliku sektori juhid eraldaks igapäevaste tulekustutus- ja mikromanageerimise otsuste tegemise kõrvalt aega tegelemaks pikaajaliste väljakutsetega?

Kas jõutakse ka kirjapandud strateegiliste plaanide elluviimise tulemuste sisulise mõõtmiseni, mis võimaldaks sädemeid märgata enne kui leek kontrolli alt väljub ja vajadusel plaane kohendada? Palju siit praegu sõelale ei jää.

Kui strateegilist eestvedamist ei tehta, siis pole midagi imestada, et ühiskond leiab kindlust igat masti poliitpropagandast, mis ei taotlegi tegelikke lahendusi, vaid pakub inimestele seda, mida nad kuulda tahavad. Retoorilist kindlust. Ühiskond lõhestub veel enam. Suureneb konfliktifoon, mis omakorda süstib ebakindlust.

Uued ajad nõuavad juhtidelt teistsuguseid oskuseid. Ühiskonna eluterve meelekindlus, loovus ja areng ei saa püsida hirmul ja ärevusel, millal järjekordne põleng tabab.

Alustagem kasvõi sellest, et toome igapäevaselt välja eilsete koroonanakatunute arvu kõrvale eilsete sündide arvu. Viimane mõjutab meie tulevikku tunduvalt rohkem. Jälgime, kuidas ebakindluses on kahanenud meie sündivus ning arutleme, kuidas see mõjutab meie elu kolmekümne aasta pärast. Jõudu tööle kõikidele kujundamaks homset ja ülehomset Eestit.

Siiri Otsmann on Manchesteri Ülikooli avaliku sektori strateegilise juhtimise magister, kunagine sotsiaalministeeriumi tööhõive osakonna juhataja, Eesti 200 liige.