Moeväljend "puhas keskkond" kõlab iga päev nii uudistes kui ka sotsiaalmeedias. Selle kõrvale on viimaste aegade kahetsusväärne hinnatõus toonud küsimused, kuidas säästa kütet ja elektrit. Säästuvõimalusi on arutatud aastaid, nendega on tegeldud nii valitsuse tasemel kui ka õpilasprojektides.

Teema on kuum ega piirdu ainult kahe nimetatud suure mure tšempioniga. Säästufilosoofia suunab inimesi vähendama mis tahes tarbimist, mitte ostma ülearuseid asju, mitte raiskama toitu ega kuritarvitama tsivilisatsiooni hüvesid.

Asjatundjad on lähiajaks lubanud kõigi hindade tõusu, sest need sõltuvad energiatarbimisest. See tähendab, et tootjad lisavad toodangule protsendi, mis katab kasvanud energiakulud. Kui kallinenud tootest saab kaup ja see jõuab poodi, lisab oma protsendi kaupmees. Temagi jaoks on kasvanud kütte, valgustuse ja muud energiaga seotud kulud. Tarbijal jääb üle viibata kaarti ja need asjad ohates kinni maksta.

Kas kõik kulutused on põhjendatud? Ei, ei ole. Jätame kõrvale poliitilised otsused ja keskendume sellele, kas kauplejal on üldse võimalik panustada sellesse, et ostja jaoks oleks kauba hind nii soodne kui võimalik, energia hinnatõusust sõltumata. Kas seda saab teha? Jah, saab. Saab vähendada kulutusi valgusreklaamidele.

Valgusreklaam on nähtus, millega oleme linnas nii ära harjunud, et ei märkagi enam selle eredust. Vaadates pimedal ajal Tartus näiteks Turusillalt ühele ja teisele poole Emajõge, näeme linna kohal suurt valgust, aga ei mõtle, kust see tuleb. Taeva panevad helendama kodude aknad. Ent nende kõrval kiiskavad supermarketite, kaubanduskeskuste ja kõikvõimalike ettevõtete säravad logod. Ja kõik see kokku on valgusreostus.

Valgusreostusest kirjutatakse looduskaitse materjalides järjest rohkem. Teadlased kinnitavad, et liigvalged linnad valgustavad ka oma ümbrust.

Nii linnas kui ka linna ümbruses tekitab kirgas öövalgus palju halba loomadele-lindudele, sest ajab sassi nende elurütmid. Kuni selleni välja, et osa putukaid ei hakka öösel partnerit otsima, sest kosjaskäigud on seni toimunud pimeduses. See omakorda tingib liikide arvukuse vähenemise ja ohustab elurikkust. Kui kaovad näiteks kilgid (vt Priit Ennet, "Valgusreostus vaigistab kilke"), hakkavad kiduma ka need liigid, kelle toidu hulka kilgid kuuluvad. Ja nii edasi.

Ühest küljest on meil kasvav suund hoida aknapinnad vabad, ka õhtuti. See kasvatab elamutest pärit valgusreostust. Teisalt põleb kommertslik valgustus öö läbi ka siis, kui kodudes magatakse.

Kui tänavavalgustus aitab ennetada kuritegevust ja toetab öisel ajal liiklejat, siis ärivalgustusel puudub teatud kellaajast alates igasugune mõte. Jalutades täiesti inimtühjadel tänavatel näeb öösiti ikka sedasama uhket värvimängu, mida keegi ei vaata. Küll aga plingib näiteks Tallinna kilukarbisiluetti labastav valgusevoog kilomeetrite kaugusele.

Firmad ei saa sellest kasu, hiline taksojuht või romantiline paarike ei ole piisavalt suur sihtrühm, kelle nimel valgusreklaam peaks põlema ka pärast südaööd. Küll aga lendavad ikka ja taas üle öised linna valgusest üleserutatud hakid ja öösel akent avades kuuleb varese kraaksumist.

Liigvalguse mõju Tartu kaitsealustele nahkhiireliikidele on uuritud ja leitud juba aastaid. Kindlasti on häiritud ka mitmed teised linnaelukad ükskõik millises valguse uputatud Eesti linnas. See on siililegi selge.

Valgus segab ka looduse krooni, inimest. Akna taga vilkuv ja pilkuv reklaam ei lase koguda mõtteid talvisel tööajal ja segab lõõgastumist pärast tööd, halval juhul piinab kardinate tagant tulval valgus uneootajat.

Linna õigusaktid lubavad sellist reklaami piirata, st, annavad võimaluse seda teha. Kuid olles öövalge linnaga harjunud, ei ole seni reklaamivalgust kärbitud ega mõeldud täpsematele regulatsioonidele. Mõelda aga tuleb, sest valguse vägi võib olla ohtlik.

Tallinna linna arengukava 2018—2023 ei räägi valgusreklaamist üldse. Tallinna arengustrateegia "Tallinn 2035" möönab siiski, et "läbimõeldud valgustus aitab rajada turvalise ja meeldiva linnaruumi.". Aitäh selle eest.

Veel suurem aitäh, et strateegia kinnitab ka sõnaselgelt: "Tänu linnaruumi heale valgustusele tunnevad inimesed end pimedal ajal liikudes turvalisemalt. Valgusreostust esineb minimaalselt." Kuid väärt lause teeb tühjaks tõsiasi, et nimetatud minimaalse valgusreostuse all on mõeldud ainult linna omandis oleva tänavavalgustuse nüüdisajastamist. Valgusreklaami piiramisest dokumendis juttu ei ole.

Pärnu arengustrateegia "Pärnu 2035+" on üsna sama masti paber, ainult pikem. Valgusest on paraku veel vähem juttu ja see piirdub taas tänavavalgustuse ja koolides säästlikumate lahenduste loomisega. Ei mingit reklaami reguleerimise katset.

Tartu arengustrateegia "Tartu 2030" mainib valgust üldse ainult ühel korral ja ikka tänavavalgustuse kontekstis. Tartu linna arengukava 2018—2025 kinnitab üldiste keskkonnatrendide peatükis üheks eesmärgiks "ressursi- ja energiatõhususe tõstmine ning ökoloogilise tasakaalu hoidmine linnaarenduses ja -korralduses".

Väljakutsena mainitakse turvalise elukeskkonna tagamist. Nimetatakse vajadust muuta tänavavalgustus säästlikumaks. Eraldi on esile toodud, et "projekti "ENLIGHTENme" raames kogutakse uued ja kindlad tõendid linnavalgustuse mõju kohta inimeste tervisele ja heaolule.

Erinevad uuringud näitavad, et ebasobiv ja häiriv valgustus pimedal ajal mõjutab sügavalt inimeste ööpäevarütmi, tervist ja heaolu. Koostatakse juhendmaterjalid välisvalgustuse tervislikuks arendamiseks linnades ning erinevad metoodikad ja tööriistad, mis aitavad välisvalgustuse arendamist linnades suunata."

Mõte on õige. Kuid milleks vajame rahvusvahelist projekti tuvastamaks asja, mis, nagu juba mainisin, on siililegi selge? Kurioosumina näeme arengukava kaaneillustratsioonil linnamaja kohal kõrgumas hiiglaslikku põlevat elektripirni…

Riik võiks kehtestada uue õigusakti, mis reguleeriks valgusreklaamide näitamise öötundidel. Kustutada need nt keskööst kuni kella kuueni hommikul. See oleks säästlik, ratsionaalne ja tervemõistuslik. Omavalitsused võiksid aga kohe praegu hakata võitlema valgusreostuse vastu sama tegusalt, nagu nad suunavad vähendama autostumist või sortima prügi.

Kui meie ülikoolilinn pärjatakse kohe-kohe Euroopa kultuuripealinna tiitliga, siis võiks nii Tartu kui ka kõik teised linnad olla eeskujuks ja tõsta Euroopas valgusreostuse vastu võitlemise lipu.

Naastes artikli algusse lisan, et valgusreklaamilt säästetud raha peaks ausa kaubanduse kontekstis kohemaid peegelduma ka kaupade ja teenuste hindades, teisi öeldes: olema meeldivalt tunda ostja ehk kohaliku maksumaksja rahakotis.