Nagu me teame, on kõik halvasti. Jätkub ikka seesama tuttav olukord, et ainuke positiivne asi siin elus on koroonatesti tulemus, aga see on kahjuks hoopis üsna negatiivne nähtus.

Väga paljud Eesti inimesed ei pälvinud näiteks tänavu ei kultuuri-, spordi- ega teaduse elutööpreemiat. Suur hulk inimesi ei saa kultuurkapitali auhinda ega riiklikku teenetemärki. Need on iga-aastased valusad löögid, mis tabavad tuhandeid eestlasi allapoole vööd.

Ütleme, läheb tubli töömees koju, morn ja väsinud, käed on külmad, nina tahmane, kuigi tegemist on pagariga ja vajub köögitooli istuma, ise rohkem longus kui närtsinud tulp. Abikaasa uurib, et mis juhtus, mehekene – jälle ei saanud elutööpreemiat? "Ei saanud, naisuke, ei saanud," kostab mees. "Mati Sirkelile anti, aga minust taas mindi mööda. Kuis võis küll eales sündida, et säärane ime mind armastaks ja embaks?"

Selliseid inimlikust traagikast tulvil stseene etendub kodudes üle Eesti kuni talvise auhinnahooaja lõpuni märtsi esimeses pooles.

Igapäevatraagika ei piirdu mõistagi ainult auhindadega. Teadagi teevad nii vaestele kui ka rikastele inimestele tuska kõrged energiahinnad ja lõputuna tunduv talv oma libedate teedega. Mis veel? Töölised ahned ja rahutud, streigid igapäevased nähtused, palgad võivad äkki tõusta, materjalide hinnad niisama, sõdagi pole võimatu… maavärisemine ka mitte.

Endastmõistetavalt jätkub ka koroonaaeg. Koroonapiirangute märkimisväärne kaotamine on nihkumas teadmatusse tulevikku ja isegi kui piirangud kunagi tõepoolest kaovad, ei ole ilmselt võimalik selle üle avalikult rõõmustada, sest suure tõenäosusega näägutatakse sind üsna kiirelt murust madalamaks, isegi mitte rohujuuretasandile, vaid pea põrgu alumisse ringi.

Üldse on seda va näägutamist avalikku ruumi, eelkõige sotsiaalmeediasse just viimase aasta jooksul kuidagi palju juurde siginenud.

Sirgjoonelistest lihtsatest sõnumitest, et mitte öelda labasest sõimust võib veel aru saada. Vahel ütleb keegi näiteks mõne kodaniku kohta, kellega ta ühel meelel ei ole, et too on loll nagu lauajalg või siis lausa nii loll, et kui lollidele antaks auhindu, siis see inimene küll auhinda ei saaks, sest ta on lihtsalt nii loll ja üleüldse peaks kahetsema pattu ja astuma tagasi. Selge pilt, nendib kõrvaltvaataja – pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad – ja kõik lähevad oma elu ja tõekspidamistega rõõmsalt edasi.

Näägutamine on seevastu palju hullem, see on selline pidev saagimine kellegi või millegi kallal, mis võtab eluisu ära nii näägutamise objektil kui ka kõrvaltvaatajal. Ja see ei olene sugugi sellest, mida näägutaja ühest või teisest asjast arvab. Ei ma ei too ühtegi näidet, sest on ikkagi nädalalõpp ja ma tõesti ei elaks seda näägutamist praegu üle, pealegi hakkaksin ma siis ise näägutama.

Ütlen vaid, et kui on võimalik mitte näägutada, siis palun seda võimalust kasutada. Või kui tõesti kuidagi näägutavat kõneviisi kasutamata ei saa, sest eks ole kasvõi Twitter ju selleks loodud, siis võiks teha seda vähemalt umbes nii nagu John Cleese'i mängitud prantslasest kindlusevaht filmis "Monty Python ja Püha Graal", milles ta muu hulgas teatas kuningas Arthurile, et "Su ema oli hamster ja su isa haises leedrimarjade järele".

Kõige eelnevalt mainitud halva, kurva ja muidu masendava kõrvale ihkaks hing siiski midagi tõeliselt head leida. Kulutasin positiivsete, selle sõna koroonavabas tähenduses, sõnumite otsimisele nädalase talvepuhkuse ja kolm tööpäeva. Päris tühjade pihkudega ei jäänud.

Lugesin, et Kalamaja kass August saab omanimelise promenaadi. Mulle, kes ma eelistan kasse iga kell inimestele, on see tõeliselt hinge kosutav uudis. Siis leidsin ma hea lihtsa sidrunivõide (lemon curd) retsepti, mille kohe järele proovisin ja tulemus oli piisavalt magus ning piisavalt hapu, lühidalt – väga maitsev. Nii et kübekese rõõmu leidmiseks ei olegi õigupoolest väga palju vaja pingutada.

Nüüd istun kodus, räägin kassiga linnaruumi planeerimisest, söön apelsinikeeksi sidrunivõidega, hoidun meelerahu huvides olümpiamängude vaatamisest ning ennäe imet, tuleb välja päikene, tähendab kevad pole enam kaugel ja kui juba kevad tuleb, siis tuleb välja, et elu polegi kõige hullem.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.