Eestit, nagu paljusid teisi Euroopa riike, on samal ajal tabanud kolm kriisi: tervishoiu-, energia- ja julgeolekukriis. Sellised ebakindlad olukorrad tekitavad inimeste hulgas palju vastakaid arvamusi ja otsitakse süüdlasi, kes peaksid vastutuse võtma. Mitmed näpud näitavad vihaselt praeguse valitsuse peale: "Nemad tegid, nemad on süüdi!".

Nii sotsiaalmeedias kui ka igapäevases suhtluses olen viimasel ajal järjest rohkem lugenud mõtteavaldusi, mis lähevad näpuga näitamisest aga tükk maad kaugemale. Nimelt tundub, et paljude inimeste rahulolematus koroonapiirangutega ja energiakriisist tõukunud suurenenud elektriarvetega leiab väljaelamist sõnavõttudes julgeolekukriisist.

Veelgi enam: frustratsioon valitsuse tegevuse või tegemata jätmise üle kandub tihti üle riigile kui institutsioonile. Riiki võib defineerida mitmeti, kuid selge on see, et olemuselt ulatub see palju kaugemale ja sügavamale kui vaid hetkel võimul oleks valitsus või koalitsioon.

Louis XIV on ütelnud: "Riik, see olen mina!" ja olen selle deviisiga nõus. Küll mitte selle algupärases absolutistlikus tähenduses, vaid nii, et iga kodanik on ühtlasi osa oma riigist, koos selle staatuse juurde käivate õiguste ja kohustustega.

Riigivastane kodanik on niisiis teatud mõttes oksüümoron, sest ta on samal ajal osa kollektiivsest organismist, mille vastu ta kas kujundlikus või otseses tähenduses võitleb. Vastuvõtlikumad sellisele ambivalentsele seisundile on tõenäoliselt inimesed, kelle side riigiga on nõrk ja/või kes tunnevad ennast majandusliku, sotsiaalse või muu murega üksi jäetuna.

Aus tõdemus on, et paraku leidub meie ühiskondlikus turvavõrgus veel auke, millest läbi kukkuda. Üks võimalus energia- ja tervishoiukriisile reageerida on koguneda plakatitega Vabaduse väljakule või kirjutada sotsiaalmeedias sapiseid kommentaare, need õigused on teatud piirini tagatud põhiseadusega.

Teine tegevuskäik on aga objektiivselt tekkinud olukorda analüüsida ja mõelda: "Mida saan mina Eesti kodanikuna teha, et tekkinud olukorda leevendada?". Ühtehoidmine on igasuguses kriisiolukorras äärmiselt oluline, sest võimaldab lahenduste leidmiseks koondada rohkem ressursse, mitte kulutama neid omavahel vaidlemiseks ja – veel hullem – võitlemiseks. Seda peaks eriti hoolikalt järgima just nüüd, kui peame riigina rinda pistma mitme kriisiga korraga.

Paljud sotsiaalmeediast loetud ja igapäevasuhtluses kuuldud kriitikanooled võib julgeolekukriisi kontekstis koondada üheks küsimuseks: miks peaksin mina olema valmis seisma valitsuse/riigi eest, kes minust ei hooli?

Jääb arusaamatuks, kuidas kogu Eesti riik väljendub nende inimeste meeltes käputäie poliitikutena Toompeal, Stenbocki majas või ministeeriumides. Kahtlemata on võitluses koroonaviirusega ja senises energiapoliitikas tehtud eksimusi ning mõnes otsuses võinuks olla rohkem ettenägelikkust.

Kas see on kivi praeguse valitsuse, mõne eelmise või mõne hetkel opositsioonis oleva erakonna kapsaaeda, ei ole selle loo mõttes üldse tähtis. Oluline on mõista, et praegune julgeolekukriis võib ootamatus suunas eskaleerudes tuua kaasa palju suuremaid muresid kui tavapäratult suur elektriarve või piiratud ligipääs meelelahutusele. See ei tähenda, et võimul olijaid ei tohiks kritiseerida või otsuste üle arutleda, demokraatias on nii kombeks ja konstruktiivne kriitika aitab ka hetkel valitsushoobade juures olijatel suunda seada.

Küll aga ei tohi unustada, et valitsus ja riigikogu ei ole riik, vaid kindlaks perioodiks valitud või ametisse nimetatud juhtorganid. Eesti riik on meie keel, kultuur, ajalugu, sümbolid, loodus, majandus ja eeskätt igaüks meist indiviidina. See kõik väärib kaitsmist ja väärtustamist hoolimata sellest, kes parajasti võimul on, kui suur on energiatoetus või kas peole saab või ei saa.