Ja ongi esimene koroona-aasta läbi saanud. Pandeemia esimese ümmarguse tähtpäeva puhul on ilmunud lausa hoomamatul hulgal tagasivaateid sellele, mida oleme ühe aasta jooksul õppinud, mida hästi teinud ja mida halvasti teinud, ikka selleks, et mõlemast edasi elamiseks midagi kõrva taha panna.

Laias laastus oleme jõudnud tagasi sinna, kus olime 2020. aasta märtsis. Eriolukorda küll välja kuulutatud ei ole, aga nagu peaminister Kaja Kallas on öelnud, sisuliselt on Eestis siiski eriolukord.

Riik on taas sisuliselt lukku pandud. Kaubamajades tšillida ei saa, lapsi ei lasta kooli ega spordisõpru jõusaali. Tagasi on vana hea 2+2 ja sotsiaalne alkoholitarvitamine nooblis restoranis on asendunud nostalgilise köögiviina ja maikasärgi üksildasevõitu komboga.

Aasta eest, kui eriolukord välja kuulutati, esines toonane peaminister Jüri Ratas pöördumisega, milles ütles muu seas nõnda: "See on aeg tegutseda ühiskonnana koos ning ühise ohu vastu. Kõik koos ja igaüks eraldi pingutades, rahulikult mõeldes ning kainelt kaalutledes, üksteisest lugu pidades ning ühiskonnana panustades. See aitab meid praegusest keerulisest olukorrast üle."

Põhimõtteliselt võiks nüüdne peaminister Kaja Kallas sel nädalal esineda sõna-sõnalt samasuguse pöördumisega.

Suuremas pildis on võrreldes eelmise aasta märtsikuuga muidugi mõni asi praegu teistmoodi. Kui koroonaviirus mõne elu võtab, ei tõtta riigijuhid enam üksteise võidu kaastundeavaldusi esitama, sest traagikast on saanud statistika. Samuti käib selle aasta märtsis viimaks vaktsineerimine, kuigi üle kivide-kändude, sest osad, kes vaktsiini tahavad, ei saa seda ja osad, kellele vaktsineerimist pakutakse, ei taha omakorda jälle seda.

Õnneks on meil jätkuvalt vabariik, mitte diktatuur ja seega on kõigil vabadus ka rumal olla. See on, võiks öelda, üks põhiõigus, mis tuleks selgesõnaliselt ka põhiseadusesse kirjutada, siis oleks võitlevatel maskivastastel tõesti midagi selget, mida mõnele turvamehele tsiteerida: "Aga põhiseadus ütleb, et ma võin loll olla!"

Kui detailid kõrvale jätta, oleme siiski läbi elamas sama, mida eelmiselgi aastal samal ajal. Kuna kultuuritarbimine, mis samuti taas pärsitud, pidi elamiseks jõudu andma, siis võib meie elu võrrelda vähemalt kahe populaarse humoorika filmiga.

Üks neist on "Lõputu küünlapäev", milles ülbe telereporter Phil, keda kehastab Bill Murray, ärkab igal hommikul samas kolkakülas. Küll ta proovib ennast tappa, et tüütult korduvast ajahetkest välja saada, küll käitub inimestega halvasti küll hästi, aga iga päev vaatavad talle samad näod vastu.

Teine film on armastatud aastavahetustaies "Õhtusöök ühele", milles eakas preili Sophie ja tema ustav teener James matrooni juubelit tähistavad. Kõik Sophie sõbrad on ammu surnud ja James peab neid kõiki sünnipäevalauas kehastama. James küsib ikka ja jälle: "Samuti nagu läinud aastal?". Ja miss Sophie vastab: "Samamoodi nagu igal aastal." See on üks liigagi hästi tabav koroonametafoor.

Eelmisel aastal samal ajal koostasin endale ja oma sõpradele isolatsioonilohutuseks väikese nimekirja vanadest teatrietendustest, mida ERR-i arhiivi vahendusel saaks koduseinte vahel vaadata. Neljapäeval võtsin nimekirja jälle ette ning hakkasin otsast uuesti vaatama, et meelde tuletada, kes aevastas ja millisesse linna kolm õde hirmsasti sõita igatsesid.

Isegi rohkem kui aasta eest on nüüd kõige keerulisem mingilgi määral helget meelt säilitada. Toob ju akna taga toimuv meelde veel ühe filmi, Roman Baskini lavastatud "Rahu tänava", milles talv ei läinudki ära ja kevad ei saabunud ning jaanipäeval mindi üle jää uisutades sõnajalaõit otsima.

Ehk on väike positiivne moment selles, et veidi enam kui varem jääb nüüd raha alles, sest kulutada pole seda suurt millelegi peale purgisuppide ja küpsiste. Kui on vaba raha, võib selle eest praegugi osta näiteks raamatuid või miks mitte kunsti. Aktsiaid ei maksa osta, sest nõnda võib raha hoopis juurde tulla ja kui raha on rohkem, siis muregi suurem ja muret on meil niigi piisavalt.

Põhiline sõnum, mida praegu ükskõik millisel tasandil kommunikeeritakse, on selles, et midagi pole teha, tuleb veel kannatada, küll see tüütu, kurb ning lihtsalt masendav olukord ka kunagi lõppeb.

Kannatustest kõneleb ka üks iidne rahvalugu. Sündinud kord poiss, kellel oli naba asemel mutter. Kui ta veidi sirgus, siis kõik teised lapsed narrisid teda selle pärast. Ema lohutas poega, et sa oled küll kannatanud, aga küll kõik kunagi laheneb. Poiss kasvas meheks ja ikka pidi kaaslaste narrimist kannatama, ikka seetõttu, et tal oli naba asemel mutter. Ema sõnas samamoodi: "Sa oled palju kannatanud, poeg, aga kannata veel, küll kõik laheneb."

Aastad läksid, mees kannatas ja viimaks ütles talle ta eakas ema, et "poeg, sa oled palju kannatanud, aga sõida nüüd Hiiumaale Kõpu poolsaare tippu, sealt leiad linnupesa ja lõpu oma kannatustele". Mees, kellel oli naba asemel mutter, suunduski Kõpu poolsaare tippu ning leidis õige linnupesa üles.

Linnupesas lebas tellitav mutrivõti. Paljukannatanud mees võttis mutrivõtme, keeras naba asemel oleva mutri lahti ja tal kukkus tagumik küljest.

Head uut koroona-aastat!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.