Oleme viimastel aastatel pidanud ära jätma juubelipidustusi oma sugulastega. Pole saanud pidada ettevõtete suvepäevi. Aga kõige hullem on kaotatud töö ning kriisi tõttu hävinenud elutöö, mis ka minu sõprade puhul reaalsuseks on saanud.

See on muserdav ja sellest taastumiseks läheb ühiskonnas palju aega. Vaja on riiklikku tuge vaimse tervise toetuseks. Seejuures ei peaks me leppima olukorraga, et 1,3 miljoni elanikuga riigis on vaid pisut üle 300 haigekassa poolt aktsepteeritud psühhoterapeudi, kui tegelik vajadus oleks pigem 3000.

Me peame vaimse tervise teemad üle vaatama uue maailma perspektiivist. Meie taastumine ei vii meid enam kunagi tagasi sellisesse olukorda, kus me veel alles viis aastat tagasi olime. Oleme sunnitud kohanema, isegi kui meile uued elukorraldused ei meeldi. See valus väljakutse on koht, kus nutikas eestlane peab uue maailma kohendamise ja parandamise ette rakendama kogu oma tarkuse. Peame oma väljakutsed pöörama võimalusteks.

Meie vaimse tervise vastupidamisvõime on uutmoodi surve all. Oleme näinud viimase viie aasta jooksul üsna värvikaid näiteid, kuidas kellegi valikute tõttu saab häiritud tervete ühiskonnagruppide turvatunne. Kuidas vähemuslik, aga kõvahäälne seltskond suudab manipuleerimise abil oma vaenamis- ja vastandumiskampaaniatesse kaasa tõmmata kõige nõrgemaid, jättes neile mulje, nagu neist hoolitaks.

Kõikvõimalike konspiratsiooniteooriate ja lausa valgusolendite toel, olles kaaperdanud sloganiks väljendi "mõtle oma peaga", pakutakse segaduses olevatele inimestele vastandumisvõimalusi lausa raha eest.

Vaktsiinivastasust promodes ja seda ära kasutades müüakse alternatiivseid tooteid ja teenuseid loosungite all stiilis "big pharma ahnitseb ja kontrollib". Korjatakse raha meelsuse avaldamiseks ja ühe näoga müüakse rahvusriiki ning teise ilmega köetakse selle rahaga kurjuse ahju.

Elame ajastul, mil on eestlasi, kes teaduse asemel usuvad kivikesi, kodukeemia imelist mõju ning veterinaarravimite imeväesse koroonaviiruse vastu, saades viimasel puhul takka kiidetud lausa "aristokraatliku erakonna esileedilt" isiklikult. Kui sina oled heas usus andnud kasvõi ühe euro sellistele tegevustele, on aeg mõelda päriselt oma peaga.

Kas need inimesed ikka hoolivad sinust? Või hoopis sinu rahast ja põhimõttest olla võimukalt kõige tervemõistusliku vastu? Teatud arvutuse järgi võiks igas Eesti suguvõsas olla üks meditsiinitöötaja. Inimene, kes on selles valdkonnas pädev, kes võiks teada, kuidas toimib vaktsiin, kui kaua on mRNA vaktsiine reaalselt arendatud ja aidata seda enda lähikondsetele selgitada. Ma saan aru, et see ei pruugi kerge olla, sest see pole populaarne hoiak, aga vaid me ise saame tuua tagasi inimeste usu meditsiini, mis meid siiani kenasti aidanud ja elus hoidnud on.

Mõelge ka, mida peaks tundma üks normaalne, ühiskonna nõrgematest hooliv inimene, kui riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmed naeruvääristavad menstrueerimise ning sellega kaasnevate kulude ümberkorraldamise ideed?

Probleemide pisendamine tuletab kangesti meelde riigikorda, milles olen ise elanud ja mida mitte kunagi enam tagasi ei taha. Kusjuures, üks ironiseerijatest on naine ja teine meedik, mis teeb selle eriliselt mõistetamatuks.

Kahe tütre isana tunnen end kaunis ärevana, sest isegi kui riigivalitsejad peaks leidma, et seda kulu ei ole võimalik sel aastal võtta, siis taolise ühiskondlikult toetava idee naeruvääristamine on juba olemuslikult matslik ja ebariigimehelik.

Meestest rääkides tahan loota, et riigikogu valjuhäälsemate isendite järgi ei hinnata meessugu üldiselt. Kinnitan teile, et enamuse jaoks ei ole olemas mingit locker room talk'i, rõvedat saunajuttu ning kaugeltki kõik mehed pole misogüünsed mölakad.

Usun, et viimased aastad on andnud selgelt mõista, et vaikimine ei pruugi alati kuld olla. Tarkade ja tasakaalukate vaikides on lava vallutanud kisakõrid, mistap kipub kujunema mulje, et selline ongi uus normaalsus. Ei ole, ei Ameerikas ega Eestis.

Nende valjuhäälsete sõnum ei ole ühiskonda toetav, vaid üheselt vaenu õhutav. See teeb kurvaks, nagu seegi, et ka neil on lapsed, kes paraku peavad selle meelsuse keskel kasvama. Loodan väga, et neist lastest saavad siiski kord täiskasvanud päriselt oma peaga mõtlejad, ilma jutumärkideta.

Oktoobris ründas üks riigikogu liige Paide muusika- ja teatrimaja juhti Martha-Beryl Graubergi. Mingil arusaamatul põhjusel otsustas see rahvasaadik valada oma mõistmatuse kehtivate reeglite osas kaela tööpostil valitsuse koroonapiirangute korraldusi täitvale kultuuritöötajale, selmet suunata seda pisut õigematele inimestele tema praeguses töökohas või selle lähistel Toompeal.

Lisaks arusaamatule käitumisele filmis ta oma "vägiteo" üles ning postitas sotsiaalmeediasse. Sellest kujunes viha 800-kordne õhutamine, mis õnnestus liigagi hästi: kultuuritöötaja sai tapmisähvarduse riigikogu liikmega sarnaselt mõtlevalt ja sotsiaalmeedia kaudu üles köetud kodanikult ja juhtum jõudis ka politseisse.

Ma saan aru, et see riigikogu liige kuulub erakonda, kus väärtused on pisut teistmoodi laotud kui ülejäänud ühiskonnas. Toimunu häiris mind ühiskonna liikmena ka isiklikult. Kuna Grauberg täitis oma tööpostil riigilt tulnud korraldusi ning teda ka rünnati samalt, riigijuhtide suunalt, mõjus tekkinud olukord eriti grotesksena.

Mõistes, et riigikogu liige ei kavatsegi oma teost aru saada ega kannatanu ees vabandada, otsustasin uurida, mida arvab sellest riigikogu esimees. Mees, kes väljendab end sõnades suure riigimehena, seistes tugevatel väärtustel, kaitstes nõrgemaid ja kes teab mis kõik veel. Öeldakse, et hinda meest tema tegude, mitte sõnade järgi. Väga hea, tegemist on mehega, kes suutis omal ajal koalitsioonikaaslasele õrnade tunnete võimaliku riivamise silumiseks tordi saata, millest sai austuse ja alandlikkuse tippnäide.

Olin veendunud, et sedavõrd tundliku hingega riigikogu esimees, olles ka koalitsiooni liige, kes piirangud kehtestas, ning kelle enda laps võinuks vabalt olla seal Martha-Beryli asemel, leiab endas riigimehelikkuse ja võtab ise moraalse kohustuse toimunu eest vabandada.

Vahetasin mitu viisakat kirja riigikogu kantseleiga, kellele olen tänulik meeldiva suhtluse eest. Olen tänulik ka riigikogu esimehele Jüri Ratasele, kes vastas minu täpsustavale päringule, kui tahtsin veenduda tema isiklikus informeerituses mu teematõstatusest.

Mõlema vastus oli juriidiliselt korrektne: "iga riigikogu liige on oma arvamustes vaba." Ja nüüd mõtlevad kõik ise oma peaga edasi, eks. (Muide, Õhtulehe uudise pealkiri "Ratas mõistis hukka Grünthali, kelle video viis teatrijuhi tapmisähvarduseni: mina nii ei käituks", on eksitav. Ta ei öelnud ainsatki sõna, mis hukkamõistule viitaks.)

Lootust asjade paranemiseks annab tõik, et üks inimene on siiski toimunu pärast kultuuritöötajalt vabandust palunud. Võinuks arvata, et sekkus näiteks valitsust esindav kultuuriminister? Eksite. See polnud ka keegi riigikogust. Paradoksaalselt on see inimene kultuuritöötajat rünnanud riigikogu liikme erakonnakaaslane. Respekt, mees! Ja palun tule sealt erakonnast ära, sa oled paremat väärt.

Tulles tagasi kirjatüki alguse juurde, tahan julgustada inimesi võtma end kokku ja tooma väärika käitumise tagasi Eesti kultuuriruumi. Või kasutades president Kersti Kaljulaidi terminit, komberuumi. Ma tahan, et minu lastel oleks võimalik kasvada viisakate ja üksteisest lugupidavate inimeste keskel. Tahan ehitada ja luua neile sellist Eestit, millest ise unistan.

Kõik see, mis meie ümber on toimunud, ei ole ega saa mitte kunagi olema "uus Eesti". Mis iganes see on, me peame aitama need inimesed järjele ja liitma ühiskonna tervikuks, tarkuse ja hoolivuse kaudu.

Näiteks see, et ainuüksi mõte Kersti Kaljulaidi poliitikasse sisenemisest paljusid muretsema paneb, on kõnekas. Pole ju ses osas veel midagi juhtunud, aga hirmul on juba suured silmad. Olles tutvunud presidendiga isiklikult ning olles jälginud tema teekonda, tema väärtusi ja hoolivust ühiskonna ja nõrgemate kaitsel, oleks minul küll hea meel tema poliitikasse astumisest, olenemata erakonnast, kuhu ta võiks maanduda. See tähendaks selgelt moraalikompassi tagasi pööramist targa, hooliva, märkava ja areneva Eesti suunas, kes võiks olla eeskujuks maailma teistele rahvastele.

Riigikogu esimees ja ühe koalitsioonierakonna liider Jüri Ratas kutsub mõtlema 15 kuu pärast toimuvatele valimistele. Ühinen selle üleskutsega. Alanud on päriselt oma peaga mõtlemise aeg. Veendugem, et meie järgmises riigikogus oleksid siiski need inimesed, keda austame ja seal päriselt näha tahame, sest nemad esindavad seal meie endi väärtusi.

Tõnu Õnnepalu on kirjutanud: "Jumalal pole siin maa peal muid käsi kui inimeste omad". Ilusat advendiaega!