X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Maarja Vaino: kas oleme hullude küüsi langenud?

Foto: ERR/ Ken Mürk

Meie saatust ei määra üks suur juht, vaid nähtamatutest võrgustikest kujunenud kõlakojad, kus võimenduvad erinevad pominad ja sosinad üldiseks müraks. See ajab pea sassi ja tekitab tunde, et oled ise hulluks läinud, arutleb Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.

Küllap on inimestele ikka tundunud, et just nemad elavad eriti pöördelistel aegadel ning et vanasti oli elu rahulikum. Ja oma moel on tõsi, et ükski aeg ei seisa paigal ja muutused tekitavad peaaegu alati ebakindlust. Nagu ütleb armastatud laulusalm: "Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib!".

Ometi on aegade muutlikkusel siiski vahe sees. On rahulikumaid muutusi ja tormilisemaid aegu. Just praegu näib, et oleme sattunud üsna äkilise tormi lainesse, sealjuures ei ole aru saada, kas see kogub alles tuure või on juba täies hoos.

Nii või teisiti tekib uudiseid lugedes päev-päevalt aina enam mulje mingist ebaadekvaatsusest. Sealjuures süveneb tunne, et meie elu korraldajate seas levib aina hoogsamalt omalaadne vaikne hullus, mis ähvardab maailma aina suuremasse kaosesse tõugata.

Äsja lugesin näiteks lehest intervjuud maaeluministriga, kelle sõnum eestlastele oli see, et nad peavad hakkama vähem sööma, sest kuskil näeb nii ette mingisugune direktiiv. Elektrit ja kütust peame juba niikuinii vähem kasutama, sest soojast toast sai üleöö justkui luksuskaup. Muidugi on see kõik õilsa eesmärgi nimel, inimeste enda pärast.

Meenub, et mitte nii väga ammu kannatasid inimesed külma tuba ja toidukaupade puudust ühes suures impeeriumis ja siis oli see samuti inimeste endi nimel, niimoodi sammusid nad hoogsalt kommunismi, unistuste ühiskonda. See liit lõpuks selle pärast laguneski, et inimesed ei jaksanud enam olla näljas ja külmas. Aga järeldusi veel nii hiljutisest lähiajaloost ei olda justkui võimelised tegema. Edasi kommunismi võidule!

Ei teagi, mille kõigega võiks sõna "kommunism" tänapäeval asendada. Kõige ilmsem vaste oleks "rohepööre", mille kampaania ajab loodusest ja keskkonnast hoolivad inimesed masendusse, sest lörtsib ära igasuguse tegeliku loodushoiu mõtte. See on samasugune äri, kus lunastuse saamiseks ostetakse indulgentse nagu õilsal keskajal. Tagajärg on lihtsalt laialdane vastumeelsus igasuguste roheteemade suhtes.

Küllap oleks suhtumine väga paljudesse ühiskonda lõhestavatesse teemadesse hoopis teine, kui neid ei esitataks käsu korras ning ähvarduste ja mõnituste saatel. Aga kui psühholoogiat ei õpetata enam korralikult kooliõpetajatelegi, mis siis rääkida poliitikutest või ideoloogiatöötajatest, kes inimloomusega lihtsalt ei arvesta.

Ja nii avad hommikuti uudisteportaalid, et aina suuremate silmadega lugeda, millised uued hullumeelsed mõtted laiali on paisatud. Näiteks, et peaminister ei saa riiki valitseda, sest kriisid segavad; et USA president leiab, et väike rünnak Ukrainale ei olegi nii suur probleem; et riik hakkab maksma omavalitsustele väikeste koolide sulgemise ja kohaliku elu väljasuretamise eest; et energiakriisist päästab see, kui veel rohkem eesti metsa ahju ajada jne, jne.

See kõik võtab kõhedaks. Pärast Teist maailmasõda on tervet Euroopat hirmutatud võimalusega, et kui ei käituta ühel või teisel viisil, võib jälle juhtuda see, mis võimaldas riigijuhtideks saada Hitleril, Stalinil ja teistel diktaatoritel. Lõputult võib History Channelilt vaadata kaadreid Teise maailmasõja eelsest ajast, kui saksa rahvas karjus käsi püsti auavaldusi führerile. Ja sellepärast on meis kinnistatud mõte, et poliitiline hullus avaldub just niimoodi, ühe juhi taha koondunud fanatismis.

Selle klassikalise diktaatorluse tunneb ära ka tänapäeval. Mulle aga näib, et praeguses ajas avaldub hullus teistmoodi. Praegu tulevad ohtlikud mõtted ja ideed mitte karjumise, vaid isegi kerge pobisemisena, nende lausujad ei ole masse hullutavad juhid, vaid aeg-ajalt lausa abituna mõjuvad isikud.

Meie saatust ei määra üks suur juht, vaid nähtamatutest võrgustikest kujunenud kõlakojad, kus võimenduvad erinevad pominad ja sosinad üldiseks müraks. See ajab pea sassi ja tekitabki tunde, et oled ise hulluks läinud. Ja ühtäkki oleksid rahvad ja riigid otsekui jälle ära tinistatud ja uus sõda ukse ees.

1939. aastal kirjutas Anton Hansen Tammsaare romaani "Põrgupõhja uus Vanapagan", mis ilmus vahetult pärast Teise maailmasõja puhkemist. Ühes intervjuus on ta öelnud: "Võib-olla küll, et esiotsa lugejale paistab, et kirjanik on hull, kuid niipea, kui ta edasi loeb, leiab ta, et ta ise on hull. Ja kui ta veel edasi loeb, siis näib talle, et terve maailm on hullunud!".

Paistab, et just sellisena võib end üha rohkem tunda ka praegusaja lehelugeja. Ja siis meenub veel üks hullusest pajatav romaan, Jaan Krossi "Keisri hull", mille peategelane keeldub aja vaimule alistumast, otsustades püsida iseendana.

Kas on jälle käes päevad, mil hullusega flirtiva maailma saatuse otsustab nende hulk, kes suudavad jääda iseendaks?


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: