Neljapäeval peeti Toompeal lumesõda. Vaevalt seda ajaloolist linnusemäge varem lumepallidega vallutada üritatud on. Lumi on laste mängurelv, täiskasvanu poolt õhku visatud lumepall on kui paradoksi püstitamine. On ju lumi eelkõige puhtuse, karguse, rahu ja süütuse sümbol. Maha sadanud lumevaip pehmendab vorme ja kaotab maapinnalt kontuurid, lumi ühendab.

Inimesed eelistavad ühtsust selle puudumisele, kuuluvusvajadus on meie baasvajadus. Vastupidisel juhul oleks demonstrantide ja riigiametnike lumesõda Toompeal igapäevane ja uudisväärtuseta nähtus. 

Ühtsust on lääne demokraatias hoolimata pidevatele avalikele poliitkähmlustele saatnud ajalooline edu. Kuigi ka Eestis on uudised järjekordsest lepitamatust valitsustülist igapäevased, võtab meie vabariigi valitsus igal neljapäeva otsuseid vastu endiselt konsensuse alusel. Viimati vist Andrus Ansipi valitsuse viimastel päevadel hääletati mingi otsuse üle valitsuses, aga võin siingi eksida.

Eesti kultuuris kehastab ühtsust eelkõige mõistagi laulupeo kogemus. Lääne-Euroopas on aga üles kasvanud mitu põlvkondi inimesi, kelle jaoks ühtsuse ja avalikkuse turvatunde lõhkumine on saanud elukutseks. Pole välistatud, et mõnes Saksamaa peres on kolm põlve elukutselisi protestijaid ja laamendajaid, nii nagu teinekord on kombeks perekonnas valida arsti või kaitseväelase või politseiniku kutse.

Meie hetkel kõige tuntum habemega kraakleja on Eestis esimesena taibanud kraaklemisest ja ässitamisest karjääri teha. Aga kas ikka tasub kõike nii üks ühele läänest üle võtta? Üha rohkem meie uuema aja "vabadusvõitlejate" võitlustest ja probleemidest tundub olevat Ameerika kultuurisõdadest kopeeritud. Toompea protestiüritusegi eeskuju tuli Põhja-Ameerikast, ürituse nimegi polnud korraldajad viitsinud eesti keelde tõlkida.

Eesti jagab Põhja-Ameerika ja ülejäänud demokraatliku läänega ka paari ühtsusega seonduvat paradoksi, millest hiljuti just Ühendriikide näitel on teadusartikleid kirjutatud.

Esimene neist paradoksidest on nõustumise paradoks. Selle järgi on kõige vähem kestlik selline ühtsus, mis on saavutatud nõustuma sundimisega, poliitkorrektsuse pealesurumisega.

Selle hüpoteesi testimiseks tehti inimkatse: katsejänesed kutsuti kohtuma tudengiorganisatsiooniga ning ühel puhul öeldi neile, et korporatsiooni üritusel oodatakse teatud poliitkorrektsuse normide täitmist, kontrollrühmale sellist ootust ei mainitud. Poliitkorrektset üritust külastanud katsejänesed olid hilisemates vestlustes organisatsioonist märksa halvemal arvamusel.

Seepärast tundub inimlikult rumala jalga tulistamisena soospetsiifiliste asesõna täpsustuste ilmumine angloameerika enesetutvustuskultuuri. Ka Eestis on välisele survele kuuletumise vajadust mingite poliitikaotsuste läbisurumisel kuritarvitatud. Pealesunnitud konsensuste aeg poliitikas on aga möödas, poliitika vajab uusi kõnetamise ja ühtsuse ehitamise strateegiaid.

Teine psühholoogide tuvastatud ühtsuse paradoks seisneb selles, et konsensust kõige rohkem väärtustavad inimesed kalduvad soosima autoritaarset sundust konsensuse taastamiseks. Autoritaarsed tüübid on seega ühtlasi keskmisest tundlikumad autoritaarsuse ilmingute vastu (mis mõistagi ei tähenda, et kõik autoritaarsuse vastased on automaatselt autoritaarid).

Sama paradoks võimaldas Mart Helmel möödunud Tartu rahu aastapäeval Tartu raekoja platsil toimunud kõnekoosolekul rääkida korraga "eestlaste tohutust moraalsest üleolekust võõraste suhtes" ja sellest, et EKRE peab vabadussõda.

Kahju, et Eesti agentsuse ja enesemääramise teema peamiselt sellistes kõnedes kõlab. Ükski teine erakond pole seda teemat tõsisemalt käsitleda võtnud. Isamaa üritas, aga tegi seda sama kohtlaselt üle kompenseerides kui Helme.

Arvata on, et need Tallinna kesklinnas autokolonnidega ummikuid tekitanud ja Toompeal lumesõda tekitanud inimesed lootsid lumepalliefekti. Meeleavaldus ise jäi aga pigem kohtlaseks ja mõjus sellena, mis ta vast oligi: mitte mässu, vaid lällamisena.

Ehk tekitas seda alusetut lumepalliefekti ootust see, mida psühholoogias nimetatakse valekonsensuse efektiks: inimesed ülehindavad nendega sarnaselt mõtlevate inimeste osakaalu ühiskonnas.

Ühismeedia koobastes eksisteerivad paralleelkonsensused, mis koopaelanikele paistavad üldkehtivad, mille austamist teiste "koobaste" asukatelt eeldatakse. Neist koobastest on pärit ka äärmusegalitaarsuse konkureerivad vormid: ühed nõuavad sugude kaotamist, teised ühiskonna hierarhilise ülesehituse eitamist, kolmandad põhjendamatutele spekulatsioonidele teadusliku konsensusega sarnast tõepositsiooni, neljandad lumpeniseerumise nimetamist poliitiliseks peavooluks.

Aga nagu öeldud: koopakonsensus on valekonsensus. Enamik eestlasi jätkuvalt ei ela koobastes. Mõni käib tööpäeval koguni tööl ja parimad meist tegutsevad vabal ajal vabatahtlike päästjatena või abipolitseinikena või rügavad mõnes mittetulundusühingus, et teiste aitamise läbi enda elule tähendus leida.

Asjatundjad ütlevad, et teeniv ja abistav eluhoiak pidavat olema kõige kindlam tee õnneni. Nii et, armsad protestijad, järgmine kord kui talvisel ajal mäele satute, võtke mõned labidad kaasa ja lükake kõnniteed puhtaks. Labida tagumisele küljele saab vabalt loosungeid kleepida.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.