Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson kohtus möödunud nädalal Venemaa riigiduuma väliskomisjoni juhi Leonid Slutskiga ja samuti föderatsiooninõukogu väliskomisjoni juhi Grigori Karassiniga.

"Tõsiasi on see, et viimane sarnane kohtumine toimus kaheksa aastat tagasi. Kuigi vahepeal on toimunud ka Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi kohtumine. Ühelt poolt on seda suhtlust väga vähe, teisest küljest oli Mihkelsoni Moskva visiit oluliste inimestega. Ma ei ütle, et Karassin või Slutski oleks Venemaal suured otsustajad, aga nende positsioon on siiski selline, et sellise kohtumise toimumine demonstreerib, et Eestit võetakse olulise, väärika, iseseisva riigina," rääkis Samost.

Samosti sõnul on asjaolu, et need kohtumised üldse toimuvad isegi suurema tähtsusega kui see, mida nendel kohtumistel täpsemalt räägitakse.

Huko Aaspõllu märkis, et senikaua kuni Venemaal on selline ühiskonnakorraldus nagu praegu, ei saa lääne ja Venemaa ega ka Eesti ja Venemaa suhted palju paremad olla. "Kui meil on autokraatlik režiim, diktaatorlik režiim, mis Venemaal ka on, siis üks võimalus oma võimul püsimist legitimeerida, on otsida väliskonflikte," ütles ta.

Samost tõi välja, et mõne autokraatliku režiimiga on Eestil olnud aastakümneid väga head suhted. "On toimunud kaubavahetus, on toimunud turism. Ma pean silmas Kasahstani, enamikku soojade maade turismi sihtkohti, kus eestlased käivad," sõnas Samost.

Aaspõllu rõhutas, et Venemaa puhul ei ole vähetähtis asjaolu, et tegemist on Eesti naaberriigiga.

Samost märkis, et Venemaa on Eestist ammu lahti lasknud ja Eestit vaadeldakse erinevalt mõnest teisest naaberriigist peamiselt turismi sihtkohana. "Ma arvan, et Venemaa on Eesti suhtes suhteliselt omapärases positsioonis," ütles Samost.

Aaspõllu nõustus, et Venemaaga on mõistlik suhelda kõikidel võimalikel tasanditel.

Putin võidab kohtumistest erinevate riikide juhtidega

Samost tõi välja, et Euroopa riigitegelaste käigud Vladimir Putini juurde annavad Putinile seda, mida ta vägede koondamisega Ukraina piiri äärde on ka taotlenud.

"Küüniliselt võiks öelda, et kui need käigud jätkuvad ja kui Putin enda jaoks kuidagi sedastab, et Macron, Biden või kes iganes, kes tema juures käivad, näitavad teda väga olulise maailmapoliitika figuurina, senikaua ei ole vaja tal mingeid agressiivseid samme otseselt Ukraina pinnal astuda," arutles Samost.

Aaspõllu üldiselt nõustus Samostiga, aga kahtles, kas Putin julgeolekuolukorra pingestamisest siiski on ainult võitnud.

"Putin kindlasti Venemaal sisepoliitiliselt võidab nendest kohtumistest. Ta kindlasti tundub suure juhina. Aga kas ta on ka päriselt sellest võitnud? No ma ei usu," lausus Aaspõllu.

Samost torkas vahele, et see sõltub ju võidu definitsioonist.

Aaspõllu vastas Samostile, et oma tegevusega on Putin viinud Venemaa mitme lääneriigi sisepoliitikasse ning tekitanud NATO-s ühtsust.

Samosti sõnul annab see siiski hea võimaluse mõrade otsimiseks lääne ühtsuses.

Aaspõllu ütles veel, et Vene vägede koondamine piiri äärde ei tähenda, et Venemaa on võimeline nende vägedega ka Ukrainas väga suuri territooriume okupeerima.