Kui Venemaa režiimi pealik Vladimir Putin hiljuti Hiinas käis, üllitas ta Hiina liidri Xi Jinpingiga kahepeale umbes viie tuhande sõna pikkuse ühisavalduse. Pole midagi parata, suured riigid, palju öelda. Muu pika jutu sees oli üks lõik, mis seekordset teemat puudutas. Nimelt demokraatia.

Avalduse kohaselt on Venemaa ja Hiina suured demokraatia eeskujud, millel selja taga tuhat aastat rahva huve ja valitsemises osalemist arvestav ajalugu. See kõlas juba huvitavalt, kuigi meedias pöörati mainitule vähevõitu tähelepanu.

Nende kahe riigi ajaloo ulatuse osas on niigi nähtav pehmelt öeldes tasakaalu puudumine. Hiina tsivilisatsioon on mitte tuhat, vaid üsna mitu tuhat aastat vana. Venemaa oli aga tuhat aastat tagasi vaevalt et üldse midagi pakkuv moodustis, isegi tatari-mongoli ülemvõim ja vene vürstide kuulekas vasallitegevus ei olnud veel alanud.

Ja kui demokraatia olemusest lähtuda, siis kas peaks selle aastatuhande sisse jäänud Ivan Julma ajajärgul mööda maad ringi kihutanud ja inimesi piinanud ning mõrvanud opritšnikud lugema siis demokraatia varasteks lipukandjateks?

Seega on demokraatiaga pisut segane värk. Kuid igal juhul tahavad ka autokraatiate liidrid end kuidagi ikka demokraatlikku hõlsti mässida. Vähemalt retoorikas, kui tänapäeva Venemaa ja Hiina tegelikkust vaadata. Kui aga kogu maailma ulatuses demokraatia praegust seisundit vaadata, siis näib, et patsient on küll elus, kuid kohati kunstlikul hingamisel.

Vaadake kasvõi sel teemal ilmunud raamatute pealkirju. Kuba aastaid valitseb seal arvamus, et müüb negatiivsus: "Demokraatia elu ja surm", "Lääne demokraatia allakäik ja surm" ja muud sellised toonust mõjutavad pealkirjad.

Kuna tänapäeval on võimalik kõike suruda Exceli tabelitesse, siis on ka demokraatia seisundit võimalik kirjeldada arvudes. Üks selliseid mõõdikuid on Economist Intelligence Unit ehk ajakirja Economist analüüsikeskuse iga-aastane tabel, mille äsjane väljaanne üllitati nädal tagasi.

Ka igasuguste vaieldavuste ja muu sellise taustal on trend juba pikemat aega olnud ilmne: demokraatia on järele andmas. Või ma pakuks täpsemalt, et demokraatia eri vormid on end varasemast aktiivsemalt kehtestamas.

Öeldes demokraatia, mõtleme harilikult läänemaailma liberaalset demokraatiat. Kuid Ungari liider Viktor Orban räägib "mitte-liberaalsest" demokraatiast, endine Kremli hall kardinal Vladislav Surkov "suveräänsest" demokraatiast ja varem mainitud Hiina-Vene avaldus demokraatiast, mida pole olemas.

Economisti demokraatia indeksis hinnatakse juba 16 aastat demokraatia tervist 165 iseseisvas riigis. Demokraatia allakäiku selle liberaalses mõttes täheldatakse juba mitu aastat.

Viimasel kahel aastal mõjutas hinnangut tugevalt koroonapandeemia, sest see tõi kaasa mitmeid piiranguid. Ja siit kohe küsimus liberaalse demokraatia pooldajatele: kus on see piir, milleni riigi valitsus rahva tervise nimel võib piiranguid kehtestada ja kust algab antivakserite, maskivastaste ja muu sellise seltskonna tegevuse tõkestamise piir?

Kuid hea küll, ikka indeksist enesest ka. Täielikke demokraatiaid näeb indeks olevat 21 riigis, mis moodustab 6,4 protsenti maailma elanikkonnast. "Kiiksuga" või puudulikke demokraatiaid on 53 ehk 39 protsenti globaalsest populatsioonist.

Segarežiime vahele jättes on autoritaarseid režiime 59 ehk 37 protsenti maailma elanikest. Kui arvud liita, siis selgub, et alla poole elanikkonnast elab mingil moel demokraatias. Ja rohkem kui kolmandik elab autoritaarses keskkonnas. Suur osa sellest on küll Hiina panus.

Eesti koht on suhteliselt hea, 27. 165-st. Hinne on sama, mis eelmisel aastal, kuigi pisut madalam kui kahel sellele eelnenud aastal. Eestlasele pakub kindlasti rahulolu tõik, et Ida-Euroopa rühmas oleme esikohal ja lätlased on 11 ning leedulased 13 kohta madalamal.

Samal ajal on märkimisväärne, et Ida-Euroopa tervikuna oli ainus regioon, mis mullu allapoole ei langenud. Kuid Eesti oma 27. kohaga on siiski "puudustega" demokraatiate kirjas. Muudest võimalikku huvi pakkuvatest riikidest on Ukraina kohal 86 kui niinimetatud "hübriidrežiim" ja Venemaa kohal 124 kui autoritaarne riik. Hiina on kohal 148.

Tänavuse indeksi pealkiri oli "Hiina väljakutse". Ja selleks on tõsine põhjus. Täielike demokraatiate nimekiri kärbus mullu kahe riigi võrra. Autoritaarse võimu all elab aga eelmise aastaga võrreldes kahe riigi võrra rohkem rahvast.

Ja praegu ongi tegemist kahe ühiskonnamudeli võistlusega. Lääne liberaalne demokraatia on languses, samal ajal kui Hiina autoritaarne ühiskonnamudel koos majanduslike saavutustega on tõusuteel. Läänel ei näi olevat võimalusi takistada Hiina tõusu domineerivaks riigiks.

Küsimus on järelikult selles, kuidas seda muutust hallata ja kuidas säilitada demokraatlik ühiskonnamudel. Niinimetatud kolmas maailm võib praktiliselt kaalutlustel valida Hiina mudeli. Seega on küsimus selles, kumb mudel on kütkestavam, kas Hiina või lääne oma.

Hiina mudeli eelised on kiirem otsustamine ja võimalus paremini riiklikul tasandil tulevikku planeerida. Kuid seda rahva arvamust eirates ja pelgalt juhtiva kliki nägemust arvestades. Sellest eelisest hoolimata on ka Hiinal ees mitmed probleemid, alates demograafiast ehk tööjõu hulga vähenemisest kuni Hiina komparteis praegu toimuva käärimiseni.

Kokkuvõtlikult ei ole liberaalne demokraatia veel mängu kaotanud, kuid tasub mõelda ka sellele, et mis see demokraatia üldse on. Maailma ajaloos on erinevad ühiskonnakorrad kogu aeg vahetunud ja keegi pole öelnud, et see protsess oleks praeguseks peatunud.