Üha teravnevale julgeolekukriisile mõistuspärast lahendust otsides jõutakse tihti tupikusse lihtsa tõdemusega, et me ei tea, mis Vladimir Putini peas toimub. Küll võiksime teada vene diplomaadi ja luuletaja Fjodor Tjuttševi pooleteise sajandi eest kirja pandud ridu: "Ei võta mõistus Venemaad, / üldkehtiv mõõt ei aita vist, / siin erandlik on elulaad, / mis lubab ainult uskumist"*.

See tabav tõdemus asetab Venemaa ühelt poolt väljapoole valgustusajast sündinud ratsionaalsust ja rõhutab teiselt poolt tema erilist loomust, Vene ideed, millesse saab vaid uskuda. Ja Kremlis usutakse sellesse ideesse.

Läbi aegade on Vene idee väljendunud erinevates sõnastustes, alates Pühast Venest kui Kolmandast Roomast, seejärel haridusminister Sergei Uvarovi sõnastatud loosungina "õigeusk-isevalitsus-rahvalikkus" kuni nüüdse Vene Maailmani.

Seda ideed sisaldavad ka sõnaühendid "Vene impeerium" ja "Vene tsivilisatsioon". Oluline on mõista, et Vene idee ulatub alati üle Venemaa kitsaste piiride ja on kõrgemalt antud või isegi saatusest määratud. See on mission. Püha mission.

Eelnevast lähtudes on võimalik mõista president Vladimir Putini hinnangut NSVL-i lagunemisele: see oli XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Mihhail Gorbatšov ja Boriss Jeltsin reetsid Vene idee, nad osutusid usutaganejateks ja ketseriteks ning võimaldasid "nendel" Venemaa põlvili suruda. Nendel, see tähendab ameeriklastel, kes on teise ilmasõja järgselt kehastanud Vene idee vastaspoolust, õhtumaist liberaalset demokraatiat.

Võib-olla on Putini hinnangu taga oleva emotsiooni parimal kujul välja toonud tuntud vene laulja Žanna Bitševskaja oma laulus "Oleme venelased". Väärib kuulamist ja kaasamõtlemist. Laulu kaunistab video tuumaseentega Pariisi ja Washingtoni kohal.

Vene mõttemaailmas on tähelepanuväärsel kohal geopoliitika mõiste, mida üks selle ideoloogidest, Aleksander Dugin on nimetanud ühtaegu nii teaduseks, maailmavaateks kui ka saatuseks. Geograafiline ruum määrab meie saatuse ja Euraasia tasandikel valitseval Vene rahval on ajalooline missioon jõuda oma loomulike piirideni ja kujundada sellel mandril kõigi nelja ookeanini ulatuv tellurokraatlik ehk maismaaline impeerium, mis vastanduks talassokraatlikule ehk ülemerelisele Ameerika impeeriumile.

Selles vastasseisus on teistele riikidele ja rahvastele, sh ka Euroopa Liidule jäetud strateegilises plaanis vaid objekti roll. See kõik võib tunduda sonimise või jamana, ent Kremli ultimatiivsete julgeolekunõudmiste esitamine USA-le, Euroopa riikide demonstratiivne kõrvalejätmine sisulistest läbirääkimistest, samuti Euroopa poliitikute Josep Borrellist Emmanuel Macroni ja Olaf Scholzini kohtlemine Moskvas, rääkimata kogu selle problemaatika käsitlemisest Venemaa sisemeedias, sunnib niisugust võimalust pigem tõsiselt võtma.

Venemaa käsitluses on ta kahel korral, Napoleoni ja Hitleri vastu, päästnud Euroopa hullemast ja seda kümnete miljonite vene elude hinnaga: Venemaa on tõestanud suutlikkust oma ajaloolist rolli täita. See kogemus on samal ajal tõestanud, et iga piiritagust territooriumi saab kasutada Venemaa ründamiseks seni, kuni ei ole tagatud tema õigustatud julgeolekuhuvide arvestamine kogu Euraasia mandril.

Sellest arusaamast tulebki otsida võtit Venemaa uue julgeolekuarhitektuuri ettepanekule. Ameerikal pole Euroopas legitiimseid julgeolekuhuve ja Euroopa julgeolekut saab edukalt tagada vaid koostöös Venemaaga. Arusaadavamalt väljendudes: Euroopa kui Venemaa silmis de facto Ameerika protektoraat peab muutuma Venemaa eestkostealuseks.

Võib mõista, kuidas näeb sellise ilmavaate kandja, Venemaa põlvedelt püsti tõsta lubanud isevalitseja poliitilisi arenguid Ukrainas, mis "saatusest määratult" on osa Pühast Venest. See ei saa olla loomulik areng ja on saanud võimalikuks vaid Ameerika "loomuvastase sekkumise" tulemusena.

Sellise sekkumise eesmärgiks saab olla vaid Venemaa (loe: Vene idee) hävitamine. Maailmapilt, kus ei eksisteeri mitte ainult Ukraina riiki ja rahvust, vaid ka teiste (Euroopa) rahvaste vaba tahet ja õigusi ning kus seisavad null-summa mängus vastastikku vaid kaks tuumajõudu, ei jätagi teisiti mõtlemiseks võimalusi.

Ei ole välistatud, et Kremlis nähakse kujunenud olukorda XXI sajandi suurima geopoliitilise katastroofi eelõhtuna. Ohuna, et mitte ainult Ukrainas, vaid ka Suur-Venes jääb Vene idee "õigeusk-isevalitsus-rahvuslikkus" alla liberaalsele "vabaduse-võrdsuse-vendluse" ideoloogiale. See oleks lõpp.

Kui eelneval mõttearendusel on alust, tuleb meil kujunenud olukorda võtta samasuguse eksistentsiaalse ohuna, kui seda tehakse Kremlis. See tähendab lähtumist arusaamast, et meie vastas seisab jõud, mis teeb oma usu nimel kõik võimaliku, täpsemalt kõike, mida ta saab teha. See tähendab sedagi, et iga taktikaline, lepituslik järeleandmine on vaid samm strateegilise allaandmise teel.

Mida isevalitseja saab teha, sõltub eelkõige muidugi meist, meie otsustavusest tõsta heidutuse määra ehk tema otsuste hinda: Tahaks loota, et meil seda otsustavust jätkub.

Ometi on veel midagi, mis isevalitseja teovõimet piirab, see on riigi võime ja valmisolek tema otsuseid ellu viia. Teame, et vaatamata Putini ametlikule ja ilmselt ka tegelikule toetusele Venemaa elanike hulgas ei ole toetus võimalikule vennatapusõjale kaugeltki sama üksmeelne. Võib-olla on usk sõjatrummi põristavasse Putini Venemaasse sama hapraks kulunud nagu usk Vene idee kommunistlikku versiooni neljakümne aasta eest.

See oleks hea eelkõige Venemaale endale.

* Tänan Rein Rauda tabava tõlke eest. Originaalis: "Умом Россию не понять / Аршином общим не измерить: / У ней особенная стать — / В Россию можно только верить."