Riigikogu menetluses on Keskerakonna, EKRE ja Raimond Kaljulaidi esitatud seaduseelnõu 462 "Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmiseks". Eelnõu sisuks on presidendi otsevalimise sisseviimine. Loo pealkiri on võetud eelnõu seletuskirjast. Kuid sellest hiljem.

Valitsus, mille üks osapool on ka Keskerakond, loobus eelnõule arvamuse andmisest. Seega, etteruttavalt, eelnõul puudub praeguse parlamendi võimukonfiguratsiooni jätkudes vähimgi võimalus teoks saada. See tõsiasi pidi olema teada ka eelnõu esitajatele juba enne sellega välja tulemist. Et siiski tuldi, siis ei saa sellest teha muud järeldust, kui et eelnõu on olnud algusest peale manipulatsioon endale populaarsuse kogumiseks.

Teisalt tuleb küsida, kas eelnõu esitajad siis ei usu endasse, et nad suudavad leida ja valida rahvale meelepärase parima võimaliku presidendi ? Või miks nad ei usalda riigikogu, mille liikmeteks on nad esitanud ja valinud parimad oma esindajad? Et istuv president on andnud lubaduse korrastada presidendi valimise korda ning et otsevalimisi toetavad meeleolud ja seda toetav populistlik poliitika on reaalsus, siis väärib teema lähemat arutlemist.

Riigikogu töö- ja kodukorra seadus on ajale jalgu jäänud

Jättes kõrvale konkreetse eelnõu üksikasjad, väärib kõigepealt tõsist sisulist arutamist ja hindamist põhimõtteline küsimus - kas meie oludes, geopoliitilises asendis ja riigiehituslikus raamistikus on õige kasutada riigipea valimisel otse- või kaudse valimise teed.

Olen päri Indrek Tederi seisukohaga selles, et kuna meie põhiseadus näeb ette parlamentaarset riigikorraldust, siis presidendi otsevalimine oleks selle süsteemi põhimõtteline muudatus. Selge samm presidentaalsuse suunas. Mida, kui üldse, saaks otsustada ainult rahvahääletuse teel.

Kummatigi väidetakse SE 462 seletuskirjas väidetakse et "ei muutu põhiseaduses sätestatud riigikorraldus ega parlamentarism", samal ajal kui eelnõu § 1 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks riigikogu pädevus valida Eestile riigipea, vabariigi president. Need asjad nii nagu kirjas ei sobi omavahel kokku.

Meie kaasaegne parlamentarism poliitilise riigiõigusliku mudelina on toiminud pikas vaates üllatavalt hästi. Kuigi vahel ja viimasel ajal üha enam häirivalt madalatasemeliselt. Kuid viga pole süsteemis, vaid selles, kuidas me süsteemi ja esindusdemokraatia võimalusi oleme kasutanud.

Olukorra üks juurpõhjusi on see, et meie kunagi kiires korras välja töötatud ja kehtestatud riigikogu töö- ja kodukorra seadus on ajale selgelt jalgu jäänud. Parlamendi toimimine ja töökorraldus vajavad uut mõtestamist ja radikaalset uuendamist. See on aga omaette teema.

Kui minna otsevalimiste teele, siis võib kergesti juhtuda, et valimised võitnud riigipea kandidaat kogub üksi rohkem hääli kui on riigikogu koalitsioonil. Kui nii läheb, siis võib see osutuda problemaatiliseks vähemalt kahel põhjusel.

Esiteks võib see tekitada rahvas ootuse, et rahva president toimib valijate enamuse toetusel ja "lööb korra maia" (nagu näiteks lootsid vabside toetajad). Või lööb võim valitule sedavõrd pähe et ta hakkab uskuma, et rahva mandaat annab talle võimu ja voli sammudeks, mida põhiseadus presidendile ette ei näe. Siit ei ole kaugel katsed järgmisteks riigiõiguslikeks muudatusteks presidentaalse riigivõimu kehtestamiseks. Ka selle kohta on näiteid nii meie endi kui ka teiste rahvaste ajaloost.

Nagu ka Indrek Teder märkis, peame õppima oma minevikust. See, milliseid kirgi ja sellega kaasnevaid meeleavaldusi ja aktiivseid samme kütsid võimu nimel ülesse kolmekümnendate keskel vabside poolelt Artur Sirk ja Hjalmar Mäe ning võimulolijate poolelt Konstantin Päts ja Johan Laidoner ja millega see kõik lõppes, peaks olema meile õpetuseks.

Meenutame lühinäidetena, et põhiseadust eirates kuulutati välja üleriigiline kaitseseisukord ning riigipea määras oma dekreediga parlamendi "vaikiolekusse", seda ei saadetud laiali, kuid ei kutsutud ka kokku ning hoiduti seadusejärgsetest üldvalimisest.

Pätsu arvates haige rahvas vajas ravitsemist ja rahu. Riigi juhtimiseks polnud parlamenti vaja, piisas eriõiguse alusel ainuisikuliste dekreetide andmisest. Presidentaalse süsteemi grimasse ja mõju demokraatiale kaasaegsetes oludes näeme meist mitte väga kaugel. Eelmainitu ei tähenda, et otsevalimised ei või üldse õnnestuda. Võivad, kuid oht mitte õnnestuda on kordades suurem. Ja ebaõnnestumist on pea võimatu parandada.

Kuidas demokraatias asjad peaksid käima?

Tuleb meeles pidada, et president ei ole mitte ainult riigipea, vaid ka Eesti riigikaitse kõrgem juht (PS § 78 p. 16). Ei ole vähematki kahtlust, et iga imperiaalsetes unelmates elav riik püüab oma endisele piiriäärsele vasallile seada riigikaitse kõrgemaks juhiks talle sobivat inimest.

Inimest, keda on võimalik oma huvides ära kasutada, suunata, mõjutada kas otse või kaude ähvarduse, ära ostmise, meelitamise või muul viisil. Võimalusi on palju ja neid on kasutatud läbi aegade ning on tuttavad meilegi. Meie väike piiririik peaks sellisteks arenguteks jätma nii vähe võimalusi kui üldse võimalik.

On pikemalt selgitamata selge, et hästi toimivas parlamentarismis, kus on esindatud kõik mõjukad poliitilised jõud ja toimub avatud ja avalik poliitiline võitlus, poliitilised jõud lõppkokkuvõttes tasakaalustavad üksteist.

Võitlusväljal, mille osaks lisaks ideede võitlusele on ka vastastikune kontroll, on oluliselt raskem läbi suruda Eestile kahjulikke või teda ohustavaid valikuid ja otsuseid. Vastandlike maailmavaadete ja huvidega esinduskogu ja kriitiline professionaalne ajakirjandus tasandab üksikisikute ja huvigruppide soolod. Parlamentaarne süsteem võib olla aeglane, ebaefektiivne ja tüütugi, kuid selles kontekstis on see selgelt usaldusväärsem.

Peame arvestama ka seda, et masside mõjustamise meetodeid ja tehnoloogiat on kasutatud läbi aegade. Möödunud sajandi Goebbelsi aegsetest masside mõjustamise tegutsemismustritest ollakse praeguses meedia- ja digikultuuris jõutud uuele tasemele, mille läbinägemine ja millest arusaamine on kordades keerulisem ja pole jõukohane kaugelt igaühele. Ka "maailma kõige targema rahva" esindajatele (eestlaste koroona-aegne käitumine sunnib kasutama jutumärke).

Tänapäevase poliitika tehnoloogia professionaalse ja sihipärase kasutamisega sotsiaal- ja tavameedias võib ühiskonda lõhestada, tekitada vastasseise ja panna inimesi soovima ja uskuma ükskõik mida nii, et nad ise sellest arugi ei saa. Paraku, kord ettesöödetud valikuid ja hoiakuid on raske tuua ratsionaalsusesse ja nii võibki saada riigipeaks keegi, kes on osavalt ette lükatud.

Eelnõu algatajad võiksid ehk veel kord mõelda, kuidas demokraatias asjad peaksid käima, kas tuua rahvas riigile lähemale või siiski viia riiki rahvale lähemale.

Esimene lähenemine lõhnab Pätsu aegade kopitunud arusaamiste järele. Tõsiasi aga on, et riigi lõi ikka rahvas, mitte riik rahva. "Mina/meie olen/oleme riik" hoiaku relikte tuleb aeg-ajalt ette ka nüüd, mil üks või teine minister annab teada, et "riik on otsustanud…". Oleks huvitav teada, kuidas mõni minister või isegi valitsus riigiks on saanud.