Sündmus, mida me igal aastal tähistame, on 1991. aasta pööre iseseisvusse. Enesestmõistetavalt oli iseseisvuse taassaavutamine tähtsaim sündmus Eestis neil pöördelistel aegadel. Ilma pöördeta iseseisvusele poleks meil olnud võimalik ka pööre demokraatiasse, millest siinkohal pikemalt juttu tuleb.

Tegelikult ei viinud meid vabasse maailma mitte pööre iseseisvusse, vaid just pööre demokraatiasse. See väide võib tunduda üllatav või isegi ebausutav, aga mõtleme järele.

Meiega samal aastal saavutasid iseseisvuse näiteks ka sellised riigid nagu Valgevene, Azerbaidžaan ja Türkmenistan, aga need ei kuulu ühegi valemi järgi vabasse maailma.

Meiega koos võitlesid vabaduse eest ka näiteks Rumeenia, Ungari ja Poola. Täiesti selge, et neid ei viinud vabadusse mitte pööre iseseisvusele – iseseisvus oli neil juba varem käes olnud. Seega, kui vaatame kolmkümmend aastat tagasi toimunud sündmusi laiema pilguga kui ainult Eestit silmas pidades, siis pole esikohal riikide iseseisvuse küsimus.

Ühine oli paljudele riikidele kommunistliku režiimi kokkuvarisemine. Millegagi see asendus. Mulle meeldiks väga öelda, et kommunistlik režiim asendus demokraatlikuga. Paraku ei saa me seda väita. Eesti kohta on see väide õnneks õige, aga kahjuks mitte kõikide meie varasemate saatusekaaslaste kohta.

Sõna "demokraatia" otsene tõlge on rahva võim, ent kaasajal on selle sõna tähendus palju mitmeharulisem – see tähendab vabu valimisi, mitmeparteisüsteemi, sõnavabadust, õigusriiki, võimude lahusust, vähemuste kaitset, inimõigusi ja palju muid osiseid. Erinevates riikides töötavad demokraatia osised väga erineva tõhususega ja mõnes riigis ei tööta mõni osis üldse.

Demokraatia kvaliteet Ida-Euroopas aastal 2020

Kolmkümmend aastat hiljem on sobiv aeg hinnata seda, kuhu me oma demokraatia tasemega välja oleme jõudnud. Kohane on valida võrdlusbaasiks need riigid Euroopas, millega me enne pöördelisi sündmusi 1980. aastate lõpus samal tasemel olime. Need on kümme Nõukogude Liidu endist liiduvabariiki Euroopas, seitse Jugoslaavia järglasriiki, kaks Tšehhoslovakkia järglasriiki ning lisaks ka Poola, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Albaania. Kokku 24 riiki Ida-Euroopas.

Maailmas on mitu institutsiooni, mis erinevate riikide demokraatia tasemele aasta-aastalt hinnanguid annavad. Andmete veenvuse huvides olen valinud kolm erinevat hindajat. Neile on ühine see, et demokraatia kvaliteet määratakse kümnete küsimuste kaudu ja hindamisest võtab iga riigi puhul osa mitu asjatundjat.

USA-s tegutseb alates aastast 1941 valitsusväline organisatsioon Freedom House (FH)¹. Nemad nimetavad oma hinnangut vabaduse skooriks (Freedom in the World score). Punkte andvaid küsimusi on kokku 25 ning vastus igaühele neist annab 0 kuni 4 palli. Küsimustega on kaetud muuhulgas väljendusvabaduse ning õigusriigi teemad, millega Ida-Euroopas on probleeme kõige sagedamini. Maksimaalne skoor on 100.

Vabadeks peab Freedom House neid maid, mis saavutavad vähemalt 70 punkti. Ida-Euroopa 24 riigi hulgas on selliseid kümme. Mittevabasid riike on siin kolm, vahepealseid ühtteist riiki nimetab FH osalt vabadeks.

Ühendkuningriigis tegutseb Economist Intelligence Unit (EIU)², mis on tekkinud ajakirja the Economist juurde. See institutsioon annab muuhulgas välja demokraatia indeksit (alates aastast 2006), mille väärtus arvutatakse vastuste põhjal 60 küsimusele. Väljendusvabaduse ja õigusriigi teemad on seal hästi kaetud.

EIU demokraatia indeksi maksimaalne skoor on 10.0. EIU loeb täisdemokraatiateks neid riike, mille skoor on üle 8. Täisdemokraatia latt on väga kõrgele seatud, ka sellised lääneriigid nagu näiteks USA, Prantsusmaa, Portugal, Itaalia ja Belgia kuuluvad lonkavate demokraatiate klassi.

Lonkavate demokraatiate latt on 6 punkti (ehk 60 protsenti maksimumist). Ida-Euroopas täis-demokraatiaid polegi, aga kolmteist riiki 23-st kuuluvad lonkavate demokraatiate klassi. Kolmas klass riike on EIU-l hübriidsed; see klass vastab enam-vähem FH osalt vabale klassile. EIU kõige madalama tasemega riikide klass on autoritaarsed riigid, mille FH vaste on mittevabad riigid.

Rootsis tegutseb alates aastast 2016 Varieties of Democracy Institute (VD)³, mis annab välja tervelt viit erinevat kõrgema tasandi demokraatia indeksit: valimisdemokraatia, liberaaldemokraatia, egalitaardemokraatia, osalusdemokraatia ning deliberatiivse demokraatia indeksid.

Kõik need viis indeksit katavad väljendusvabaduse teema, ent mina olen valinud siin esitamiseks liberaalse demokraatia indeksi, kuivõrd see katab hästi ka õigusriigi temaatika. Liberaalse demokraatia kvaliteeti hinnatakse 66 küsimuse alusel. VD indeksite maksimaalne skoor on 1.0, aga allpool esitan ma kõik hinded protsendina maksimaalsest võimalikust. VD ei jaota riike klassidesse, vaid esitab ainult arvulise hinde.

Ida-Euroopa riikide hinded (protsentides maksimaalsest võimalikust) ülalnimetatud kolmelt hindajalt on esitatud joonisel 1.

Joonis 1. Kolme institutsiooni (FH, VD ja EIU) hinded demokraatia kvaliteedile Ida-Euroopa riikides aastal 2020, protsentides maksimaalsest võimalikust hindest. Riigid on esitatud keskmise hinde järjekorras. FH tõmbab vaba maailma piiri Bulgaaria ja Ungari vahepeale, nii et edukamaid on kümme. Kosovole (XKX) pole EIU hinnet andnud.

Kolm hindajat annavad riikidele üksteisest veidi erinevad hinnangud, aga üldjoontes on pilt ühesugune. Kuus esimest riiki on kõigis kolmes edetabelis ühed ja samad, ainult järjekord on veidi erinev. Need on kõik kolm Balti riiki, mõlemad Tšehhoslovakkia järglasriigid ning Sloveenia. Järgmised neli, mida võib vabasse maailma paigutada, on Horvaatia, Rumeenia, Poola ja Bulgaaria.

Edasi, järgmised üksteist riiki – Ungari, Armeenia, Põhja-Makedoonia, Albaania, Moldova, Gruusia, Montenegro, Ukraina, Serbia, Kosovo ning Bosnia ja Herzegovina - pole ei liha ega kala. Neid võib nimetada poolvabadeks või hübriidseteks. Kolm riiki, mis ka kõige leebemal hinnangul vabasse maailma ei mahu, on Venemaa, Valgevene ja Aserbaidžaan.

Demokraatia hinnete langustrendid Ungaris ja mujal

Demokraatia tase pole riigiti kogu aeg ühesugune olnud. Erilist tähelepanu väärivad riigid, millel demokraatlik pööre on ära tehtud, aga hiljem on alanud märgatav allakäik. Euroopa Liidu liikmesriikide suurim kukkuja demokraatia kvaliteedi poolest on olnud Ungari.

Joonisel 2 on esitatud demokraatia üldhinde ja kahe erineva osise ajaline käitumine Eestis ja Ungaris. Võrreldes Ungariga on Eesti tase peaaegu muutumatu, kuid Ungari hinded läksid aastal 2010 langustrendi. See on aasta, mil Ungaris sai Fideszi partei ainuvõimu. Ungari kogus hiljem laialdast tuntust piiride sulgemisega pagulaste ees, ent pagulasteema ei puutu demokraatiasse. Pagulaskriis algas viis aastat hiljem kui demokraatia hinnete allakäik Ungaris. Euroopa Liit kritiseerib Ungarit teravalt sõnavabaduse ja õigusriigi küsimuste alusel.

Eesti on viimase neljateistkümne aasta lõikes isegi veidi tõusnud ning praegu on meil auväärne esimene positsioon Ida-Euroopas. Eesti edu tumestab siin valitsev kahetine suhtumine sellesse, mis toimub Ungaris.

Ungari, mille demokraatia taseme langus peaks olema hoiatav eeskuju, on sageli seatud hoopis positiivseks eeskujuks. EKRE suhtub Ungarisse üksmeelse sümpaatiaga⁴. Ka Isamaa kaldub EKRE-ga samale poolele⁵. Isamaa pole Ungari küsimuses siiski niisama üksmeelne kui EKRE.

Ungarit eeskujuks seades on ekrelane Jaak Valge⁶ viidanud demokraatia taseme erapooletule ja justkui kvaliteetsele hinnangule Polity V poolt. Polity V hinnang on tegelikult äärmiselt hõre, see põhineb vaid neljal küsimusel, mis ei kata väljendusvabaduse ega õigusriigi probleeme, neid, mida Ungari puhul on kõige sagedamini tõstatatud.

Demokraatia kvaliteedi langustrend pole ainuomane Ungarile. 1990. aastate esimeses pooles oli Valgevene võrdlemisi rahuldavalt demokraatiat ehitav riik, ent kukkus väga järsult pärast aastat 1994, kui presidendiks valiti Aleksandr Lukašenko.

Venemaa langustrend algas veidi hiljem, pärast Boriss Jeltsini tagasiastumist 1999. aasta detsembris, ning on olnud vähem järsk, ent kestnud aastakümneid. Euroopa Liidu liikmesriikidest on tuntud probleemne riik Ungari kõrval ka Poola, kus langus algas viis aastat hiljem, ent on olnud umbes sama järsk nagu Ungaris. Millal ja missugust Euroopa riiki tõsine langustrend järgmisena rabab, seda ei tahaks ma ennustada. Kirves on igatahes õhus.

Joonis 2. Demokraatia taseme üldhinne Eestile ja Ungarile aastatel 2006 kuni 2020 (ülal). Alumised kaks graafikud kirjeldavad väljendusvabaduse ning õigusriigi hindeid. Esitatud on hinded Freedom House'ilt ning Varieties of Democracy'lt. FH üldhinne on Freedom in the world score, erihinded - Freedom of expression and belief (keskel) ning Rule of law (all). VD üldhinne on liberal democracy index, erihinded on freedom of expression and altenative sources of information index (keskel) ning Equality before the law and individual liberty index (all).

Miks on Eesti suhteliselt edukas olnud?

Selle küsimuse käsitlemist alustas Tõnis Saarts⁷. Järgnev on tema käsitlusest veidi erinev.

Kõigepealt, Eestil on õnnestunud hoiduda sisesõdadest ning sõdadest naabritega. Kesk-Aasia endistest liiduvabariikidest, aga ka mitmest endise Jugoslaavia järglasriigist on üle käinud tõsised tapatalgud.

Demokraatia arendamiseks on sõjaolukord kõike muud kui soodne pinnas. Sõda kasvatab tugeva liidri ihalust; sõjas pole teisitimõtlejatele kohta; sõjakohus ehk tribunal allub teistsugustele reeglitele kui rahuaja kohus. Ei saa öelda, et Eestis kodusõja puhkemiseks pinnast poleks olnud.

Poliitiliste rivaalide süüdistamine rahvuslikus reetmises, loosungid "Surm savisaarlastele!" või "Kommarid ahju!" pole kaugeltki mitte süütud detailid. Neid näiteid, kus pärast iseseisvuse kättevõitmist on läinud veriseks kodusõjaks, on võrdlemisi palju.

Eesti jaoks ühel võrdlemisi kriitilisel päeval, 20. augustil 1991, õnnestus ülemnõukogu ja Eesti Komitee liidrite vahel kokkuleppele jõuda. Ühel varasemal kriitilisel päeval, 15. mail 1990, õnnestus ohvriteta lahendada interliikumise rünnak Toompea lossile. Omajagu on meil ka õnne olnud.

Teiseks, Eestis said demokraatia institutsioonid üles ehitatud võrdlemisi hoolikalt. Põhiseaduse eelnõu koostamiseks loodi eriti esinduslik töörühm – riskin siin raju kriitikaga, nimetades Põhiseaduse Assambleed töörühmaks, aga oma staatuse poolest ta seda ju oli. Tulemuse esitas rahvahääletusele ülemnõukogu, mitte Põhiseaduse Assamblee.

Tähtis on aga just see, et Põhiseaduse Assamblee ei teinud suuri vigu peamiste demokraatia institutsioonide paikapanekul. Valimissüsteem sai proportsionaalne, mis on ära hoidnud ühe partei enamusvalitsuste tekkimise, millest võiksid alguse saada võimu kinnistamise katsed, nii nagu see on juhtunud Ungaris.

Poliitiline süsteem on parlamentaarne, see on ära hoidnud võimu kinnistamise tugeva võimuga presidendi poolt, nii nagu see on juhtunud näiteks Venemaal ja Valgevenes. Kohtunikud valitakse tähtajatult, mis tagab kohtuvõimu sõltumatuse. Rahvusringhääling põhineb laiapõhjalisel nõukogul, mis on võrdlemisi vaba valitsuse käskudest ja keeldudest.

Kolmandaks. Siinkohal esitan ma vaid lühikokkuvõtte Tõnis Saartsi pädevast analüüsist: Eesti erastamismudel ja -praktika on suutnud meil ära hoida oligarhide tekkimise. Rikkaid meil on, aga nende kontroll võimulolijate üle pole ülearu tugev.

Neljandaks – jällegi Saartsile toetudes – pole Venemaa ähvardava läheduse tõttu Eesti poliitikas palju ruumi läänevastastele hoiakutele.

Viiendaks. Eesti - nagu paljud teisedki Ida-Euroopa riigid – oli üksvahe tugevasti motiveeritud oma puudusi demokraatia vallas parandama soovist ühineda Euroopa Liiduga. Ühinemiseks oli tarvis täita teatud kriteeriumid. See on kahetsusväärne puudus Euroopa Liidu reeglites, et olemasolevate liikmete kohta need kriteeriumid ei kehti.

Kuuendaks on Eestil olnud ajalooliselt tihedad suhted Soome ja Rootsiga, mis kuuluvad maailma kümne kõige demokraatlikuma riigi hulka. Sarnaselt Soome ja Rootsiga on Eestis kujunenud ilmalik-ratsionaalne võimusuhe. Ortodokssete või katoliiklike traditsioonidega riikides on kultuuriruum demokraatia juurutamiseks ebasoodsam⁸.

Märkimist väärivad aga ka need faktorid, mis on ära hoidnud Eesti demokraatia veelgi suurema eduloo. Eelkõige kuuluvad siia ebaõnnestumised eestivenelaste integreerimise valdkonnas. Eks siin on ka omad objektiivsed põhjused.

Demograafiline olukord oli enne pöördelisi sündmusi mõne aastakümnega drastiliselt muutunud ning eestivenelased olid pöördeliste sündmuste ajal iseseisvusele pigem vastu töötanud kui kaasa aidanud. Eestlaste soov eestivenelased poliitilisest otsustamisest eemal hoida oli seda arvestades loogiline.

Tõrjuv hoiak on aga kestnud üleliia kaua. Kolmkümmend aastat pärast iseseisvuse taassaavutamist on kodakondsuseta isikuid 68 000 kandis ja seda on kaugelt liiga palju. Need on inimesed, keda loetakse välismaalasteks ja kellele Eesti pole andnud isegi õigust osa võtta rahumeelsetest meeleavaldustest.

See, et Eesti pole ühinenud ei 1954. ega 1961. aasta konventsioonidega kodakondsuseta isikute seisundi ja kodakondsusetuse vähendamise kohta, on lühinägelikkus. Eestlaste ja eestivenelaste kultuuriruumid võiksid juba olla märgatavalt lähedasemad kui nad praegu on.

Mida head annab meile kõrge koht demokraatia edetabelites?

Inimesi on mitmesuguseid. Ühed hindavad vabadust enesestmõistetavusega kõrgelt ning näevad demokraatiat vahendina selle saavutamiseks ja hoidmiseks. Aga kõik ei ole sellised.

Kuidas meist keegi valiks, kui valida tuleks iseseisvuse ja demokraatia vahel, näiteks kui ainsad valikud oleksid valgevenelase roll Valgevenes ja prantslase roll Kanadas Quebeci provintsis? Päris paljud vist valiksid enesestmõistetavusega iseseisvuse. Kolmandad ei saa aru, mida paha oleks selles, kui üks armastatud poliitiline liider valitseb aastakümneid. Neljandad ei saa aru, mida on demokraatias head, kui ta sunnib meid vastu võtma pagulasi, suhtuma hästi venelastesse ja homoseksuaalidesse.

Täpsustuseks viimase lause küsimustele: pagulaste vastuvõtmise eest demokraatia indeksite koostajad punkte ei anna. Pagulaste vastuvõtmine on pigem empaatia ning Euroopa Liidu sisese solidaarsuse küsimus. Küll aga on demokraatia see, mis kasvatab inimestes empaatiat teiste inimeste suhtes ning sallivust kõige teistsuguse vastu. Siin legaalselt elavate isikute staatus on aga otseselt demokraatia küsimus.

See, et terve põlvkond eestlasi on harjunud mõtlema, et eestivenelased tuleb poliitikaelust kõrval hoida, on meil ette valmistanud soodsa pinnase populistlike paremradikaalide jaoks. Nende toetusnumbrite kasv on praegu Eesti demokraatia ja lõppkokkuvõttes ka Eesti riigi turvarisk number üks.

Küsimusele "Mida head annab meile kõrge koht demokraatia edetabelites?" võiks esitada vastuküsimuse: milline riik oleks siis veel meie ideaal, kui mitte Põhjamaad? Viis Põhjamaad (Norra, Rootsi, Soome, Taani ja Island) kuuluvad kõik maailma kümne kõige demokraatlikuma riigi hulka - meie oleme sellest tasemest veel kaugel. Kas meie ideaal peaks siis tõesti olema Ungari?

Pilk graafikutele joonisel 2 peaks igaüht veenma, et Ungari poliitiline režiim triivib. Triivib üha suurema autoritaarsuse suunas. Kuhu Ungari välja jõuab? Kui palju see aega võtab? Kas seal siis ongi meie siht ja eeskuju?

Kommentaar põhineb konverentsil "Omariikluse taastamise kogemus tänasel päeval" peetud ettekandel.