Mullu aprillis oli "Taustajutus" teemaks Hiina nn hundisõdalaste diplomaatia. Termin ise pärineb ühe Hiina patriootliku märulifilmi pealkirjast. Tulen teema juurde tagasi, ajendiks puna-Hiina diplomaatia lugu just selle nurga alt vaatlev mullune raamat. Autoriks Bloombergi uudistekanali ajakirjanik Peter Martin ja pealkirjaks "Hiina tsiviilarmee. Hundisõdalase diplomaatia loomine".

Uuringutega Hiina teemal on tihti probleem, et nende jaoks info hankimine on pehmelt öeldes keeruline. Eriti pädeb see igasuguste ametlike struktuuride ja nende tegevuse kohta. Seetõttu võttis Peter Martin ette Hiina diplomaatide mälestused, mis rohkemal või vähemal määral avalikku sfääri jõudnud. Kokku kammis ta läbi rohkem kui saja endise diplomaadi meenutused.

Iseenesest karm töö, lisaks peab arvestama, et paljud eksdiplomaadid jäid diplomaatideks ka oma mälestustes. Kuid kui kokku keeta eri leerides olnud inimeste arvamused, võrrelda samal ajastul toiminud isikute meenutusi ajaloost teada olevaga ja lisades tubli annuse oskust lugeda ridade vahelt, sai kokku vägagi hea ülevaade Hiina diplomaatia psühholoogilisest eripärast ja paljust muust.

Kogu ettevõtmise peamine väärtus seisnebki ilmselt selles, et praegu paljusid hämmastav Hiina diplomaatide käitumine on tegelikult sügavate juurtega ja enam-vähem järjepidev. Eelkõige just puna-Hiina ajastul.

Põhimõtteliselt peaks Hiina diplomaatidel olema suur roll, kuna parteijuhtide tuim kõne vaevalt et kedagi raja taga väga veenab. Kodanikuühiskond on piiratud, ühendused rangelt reguleeritud, meedia tsensuuri all ja äritegelased püüavad poliitikast kõrvale hoida. Kuid eelnev oli tingivas kõneviisis: peaks. Tegelikult on Hiina diplomaatia läbi aja olnud tugev oma seisukohtade esitamisel, kuid nõrk mõistmise leidmisel ja teiste kuulamisel.

Hiina välisteenistus on impeeriumide ajalugu arvestades väga noor. Esimene välisministeeriumi alge asutati Pekingis alles pärast Qingi dünastia lüüasaamist Teises Oopiumisõjas aastail 1856-1860. Ja sedagi tehti brittide nõudel, et oleks kelle kaudu välismaalastega suhelda.

Varasemad impeeriumid ei pidanud välisteenistust vajalikuks, välismaalaste ehk barbaritega suheldi vastavalt teemale ja vajadusele. Ajalugu, eriti selle võimude poolt kõigile pähe tambitav ametlik versioon, on Hiina diplomaatiale jätnud oma tugeva pitseri. Iga Hiina diplomaat teab alanduste sajandist, mil lääs alandas Hiinat ja mis ei tohi enam kunagi korduda.

Sellest tuleneb praegugi suure tähelepanu pööramine pisiasjadele, et Hiina ei oleks milleski asetatud madalamasse seisundisse kui teised riigid.

Puna-Hiina rajamisel 1949. aastal tehti välisteenistuse asutamine ülesandeks pea- ja välisminister Zhou Enlaile. Teda peetakse Hiina diplomaatia isaks ja välisteenistuses austatakse teda tänini.

Diplomaatiline teenistus rajati nullist. Esimene komplekt diplomaate olid valdavalt sõjaväelased või maapiirkondade revolutsionäärid. Võõrkeeli üldiselt ei osatud ja vaid mõni üksik oli Hiinast väljas käinud.

Zhou Enlai rajas välisteenistuse armee põhimõtete alusel. Ta ka nimetas seda tsiviilarmeeks. Samasugune distsipliin, teha tuleb täpselt seda, mida kästakse, ei vähem ega rohkem. Igasugune improvisatsioon on keelatud. Tähtsaim on poliitiline lojaalsus parteile.

Mao Zedong kiitis sellise lähenemise täielikult heaks. Tema arvates oli hea mõte saata esimeste saadikutena välismaale kindralid. Nimelt vandusid ja vannuvad tänini Hiina sõjaväelased truudust parteile, mitte riigile. Nii olidki esimesest 17 saadikust 12 endised kõrged sõjaväelased ja üheksa veel ka Suure Marsi veteranid. Ainult kolm olid varem välismaal käinud.

Põhimõtteliselt sama lähenemine välisteenistusele valitseb ka praegu, kuigi diplomaadid on nüüd palju kosmopoliitsemad, keelteoskajad ja enamik neist on ka välisriigis õppinud. Töölevõtu tähtsaim kriteerium on endiselt poliitiline lojaalsus. Siis tükk tühja maad ja alles seejärel muud kriteeriumid.

Algusest peale kehtestati Hiina välisteenistuses ka niinimetatud kontrollitud avatuse põhimõte. Enim on selle puhul viidatud reeglile, et Hiina diplomaadid liiguvad alati paaris, teineteist jälgides ja kontrollides. See reegel olla jõus praeguseni.

Ka välisministeeriumi protokolli käsiraamat märgib, et diplomaadil ei ole lubatud mingid erakontaktid asukohariigi esindajatega. Hiina praeguse liidri Xi Jinpingi ajal on need reeglid veelgi karmistunud. Diplomaadi töö seisukohalt on kindlasti koormav infosulus olek. Igaühele antakse infot vaid nii palju, kui tema konkreetseks ettevõtmiseks vaja. Laiemat tausta suur osa diplomaate ei tea ega mõista tihti isegi seda, miks ta midagi kusagil ütlema peab.

Hiina välispoliitiline aktiivsus kasvas märgatavalt pärast 2008. aasta olümpiamängude korraldamise õiguse saamist ning ka seoses kiire kosumisega globaalsest rahanduskriisist. Riigis tugevnesid rahvuslikud meeleolud ja välisteenistuselt hakati nõudma agressiivsemat käitumist.

Hiina tegi peagi maailmale selgeks, et ei soovi enam kuulda loenguid inimõigustest. Xi Jinpingi võimuletulek 2012. aastal oli kindlasti viimase aja märkimisväärseim sündmus. Sellest hetkest alates on Hiina diplomaatia agressiivsus vaid kasvanud. Kui varem jagasid diplomaadid kohtumistel esimees Mao tsitaadikogumikke, siis nüüd olla tavaks esimees Xi raamatukese jagamine.

Hiina diplomaadid teavad endiselt, et nende saatuse jaoks on tähtis mitte see, mida välismaalased arvavad, vaid see, millisena näib sinu tegevus kodumaistele poliitilistele ülemustele.

Siseriiklik poliitilise olukorra karmistumine heiastub ka diplomaatide töös. Tõe huvides tuleb lõpuks siiski lisada, et mitte kõik Hiina diplomaadid ei ole sellise hundisõdalase diplomaatiaga nõus. Kuid nad sunnitud vaikima, kui just ei soovi kohta ja võib-olla ka vabadust kaotada.

Viited lugemishuvilistele

• Peter Martin China's Civilian Army. The Making of Wolf Warrior Diplomacy"  - 2021
• Is China Putting 'Wolf Warriors' on a Leash? – The Diplomat
• New Tail for China's 'Wolf Warrior' Diplomats | Center for Strategic and International Studies (csis.org)
• The Rise And Fall Of The Wolf Warriors. Jstor