Olles kakskümmend aastat töötanud diplomaadina, tekkis mõte proovida esitada mingi väike ülevaade selle ameti olemusest ja pisut ka ajaloost. Viimase puhul püüan mõnedes järgnevates taustajuttudes näidata diplomaatia ajaloo ulatumist kaugemale minevikku ja laiemale geograafilisele alale kui tänapäeva loengutes ja õpikutes seda kiputakse esitama.

Kuid kõigepealt diplomaatiast enesest, sellest terminist ja tähendusest.

Kui ajaloos eriti kaugele minevikku minna, siis olla algpunktiks ikka Jumal ise, kes kasutas emissaridena ingleid kui sõnumitoojaid. Kui sellest nägemusest lähtuda, siis olnuks Jumal justkui riigipea ja inglid tema diplomaadid või saadikud. Aga jätame selle versiooni kitsamate ja usklikemate seinte vahele.

Diplomaatia kui suhtlusvorm on ilmselt kasutusel olnud sama kaua kui inimkond on eksisteerinud. Eks juba kaugel esivanemate ajastul leidsid mõned hõimud, et parem on teise hõimu esindaja ehk ära kuulata ja milleski kauplemise järel kokku leppida, kui et see sõnumitooja lihtsalt ära süüa.

Sõna "diplomaatia" ise tuleneb kreeka tegusõnast "diploun", mis peaks tähendama kokku voltimist või kokku murdmist. Rooma impeeriumi ajastul arenes see sõna "diplomaks", sest kõik impeeriumi passid, läbipääsuload impeeriumi teedel liikumiseks ja muu selline oli vermitud kahepoolsetele metallplaatidele, mis olid kokku volditud ja teatud konkreetsel viisil kokku traageldatud. Neid metallpasse nimetatigi "diplomadeks" ja seda terminit hakati kasutama ka vähem metalsete ametlike dokumentide puhul, eriti nende puhul, mis andsid teatud eeliseid või tähistasid kokkuleppeid välishõimude või väliskogukondadega.

"Diploma" koosneb kahest sõnast: "diplo" tähendab kaheks volditud ja "ma" tähistab "eset". Ajapikku diplomade kasutusvaldkond laienes, kuigi jäi olemuslikult samaks ning lõpuks arenes see osaks rahvusvahelisest suhtlusest.

Diplomaatiast võibki kitsamas mõttes rääkida alates aegadest, mil erinevaid lepinguid hakati ka arhiveerima, mis tingis vajaduse asjatundjate koolitamiseks, et neid arhiive hallata. Rooma impeeriumi lõpul ja paavsti-Rooma ajastu hakul hakkas selle arhiivi haldaja ehk kantsleri tähtsus kasvama.

Termin "kantsler" tuleneb omakorda sõnast "cancellarius", mis tähistas Roomas kohtu uksehoidjat. Hiljem, Karolingide ajastul, sai kantsler kuninglike määruste kaasallkirjastaja rolli, mis tähendas tegelikult nende määruste seadustamist.

Tänapäeval kasutatakse terminit "diplomaatia" tihti sünonüümina riigi välispoliitikale või isegi rahvusvahelistele suhetele. Tegelikult on need kolm täiesti erinevad asjad, hoolimata teatud seostest. Rahvusvahelised suhted on tegelikult teaduslike uuringute valdkond, mis käsitleb eri riikide omavahelisi suhteid ning see hõlmab ka ajalugu, rahvusvahelist õigust ja julgeolekut.

Riigi välispoliitika on midagi, mille sõnastab riigipea ja/või valitsus erinevate sisendite turvil. Piltlikult öeldes on välispoliitika see, mida riik teeb, diplomaatia on aga see, kuidas ta seda teeb. Kuigi diplomaatia on välispoliitika peamine tööriist, ei ole see ometi ainus. Lisaks kasutab riik majanduslikke, sõjalisi ja muid meetmeid, et oma välispoliitikat teostada.

Kui üldistavalt rahvusvaheliste suhete juurde tagasi tulla, siis võib neid nimetada turuplatsiks, kus riik saab oma välispoliitikat müüa. Ilma diplomaatiata on see tegevus aga raske, kuid samas peab välispoliitika ka iseenesest olema teatud määral kütkestav teistele riikidele. Võib küll ajada täiesti sõltumatut ja teiste arvamusi ignoreerivat välispoliitikat, kuid selle müümine mainitud rahvusvahelisel turuplatsil läheks raskeks. Ja mida väiksem on riik, seda raskem saaks see olema.

Diplomaatia terminina ei ole muide kuigi pikalt käigus olnud. Prantsuse keeles näiteks kasutati pikka aega diplomaadi kohta terminit "läbirääkija", inglise keelde tõlgiti seda kui "minister" ja nii edasi.

Inglise keeles näiteks on termini "diplomaatiline teenistus" esmakordne märkimine aastast 1787, nagu kinnitab diplomaatia klassiku Ernest Satowi tänini au sees olev "Diplomaatilise praktika käsiraamat" aastast 1917.

Terminit "diplomaatia" selle praeguses mõttes olevat aga inglise keeles esmakordselt kasutanud Edmund Burke aastal 1796. Prantsuse ja ladina keeles leiab diplomaatiat ka varem kasutatuna, kuid valdavalt lepingute ja muude ametlike dokumentide kollektsioonide puhul.

Diplomaatia ja diplomaatide hindamisel on liikvel mitmeid legende, mis lähemal vaatlusel ei olegi ehk nii tõsiseltvõetavad või lennukad kui tunduvad.

Nii näiteks väidetakse väljaandes Town Hall aastal 2017, et "diplomaatia on oskus korrutada koerale leebelt "kena kutsu" niikaua, kuni käsi leiab piisavalt suure kivi". Tegelikult ütles seda humorist Wynn Catlin ühes oma sketšis, kust see läkski lendu.

Teine tuntud lausung on briti suursaadikule Sir Henry Wottonile omistatud ütelus, et "suursaadik on aus mees, kes on saadetud välismaale oma riigi heaolu nimel valetama". Tegelikult kribas Wotton selle fraasi naljana ühe kolleegi albumisse ja seda märkas üks tema vaenlasi, kes sellest kohe kuningas James I-le ette kandis ja Wotton sai ametist priist. Diplomaatide maailmas võib naljatamine olla ohtlik asi.

Niipalju siis sissejuhatuseks. Järgnevate neljapäevade taustajuttudes proovime aga jutuks võtta ka diplomaatia ajaloo selle varastest etappidest alates.

Viited lugemishuvilistele​

• Understanding diplomacy - GRIN
• Purposes and Functions of Diplomacy - GRIN
• Ernest Satow "A Guide to Diplomatic Practice" – 4th Edition, 1956
• Harold Nicolson "Diplomacy" – 3rd Edition 1969