Üks Hiina-Vene suhetest raamatu kirjutanud ajaloolane on öelnud, et need suhted tähistavad läbi ajaloo balansseerimist sõja veerel. Praegu räägitakse teadupärast piirideta partnerlusest ja piirideta sõprusest. Kuid fakt jääb faktiks, et kord on üks ja kord teine vaadanud naabrile ülalt alla.

Seekordse jutu aluseks on Philip Snow raamat pealkirjaga "Hiina ja Venemaa. Neli sajandit konflikte ja üksmeelt" (Philip Snow, "China and Russia. Four centuries of conflict and concord", 2023).

Snow märgib, et raamatut alustades vaatas ta USA kongressi raamatukogu kataloogi ja leidis sealt umbes 12 000 üllitist nende suhete teemal. Seetõttu otsustaski ta käsitleda nelja sajandit, mitte ühte kitsamat ajajärku või teemat. Taolisi raamatuid olnud vaid kaks ja needki juba aegunud. Taustajutu lühikeses formaadis kõike kirjeldada ei ole võimalik, kuid toon välja mõningaid seiku, mis kahepoolseid suhteid on ilmestanud.

Hiina ajalugu ulatub mitme tuhande aasta taha ja ajalooliselt on impeerium ümbritsevaid rahvaid alati barbariteks pidanud. Venemaa ehk see, mis end Venemaaks on hakanud nimetama ehk siis Moskoovia, on sellega võrreldes üsna hiljutine nähtus. Liikumine teineteise poole oli tegelikult ühesuunaline. 15. sajandi lõpupoole hakkas nimelt Moskoovia end ida suunas pressima, kuigi eelkõige mongolite tulevaste rünnete ärahoidmiseks.

Hiina suunal olid venelased algul passiivsed ja muide, Hiina venekeelne nimi Kitai on üle võetud mongoli keelest. Tsaaririigi huvi kasvas siis, kui ilmnes inglaste kaubanduslik huvi ja 17. sajandi algul toimus paar luureotstarbelist ekspeditsiooni. Tagasi tulles rääkisid luurajad tohutust maa-alast, mis olla ümbritsetud suure kivimüüriga. Maa olnud viljakas, inimestel palju satiini ja velvetit ja kulda-hõbedat.

Järjestuses kolmas ekspeditsioon olnud hämmastunud, kui kohtasid endi omast kõrgemat tsivilisatsiooni. Imperaatoriga neil kohtuda ei õnnestunud, aga said kirja Vene tsaarile. Selles ei olnud küll mingit soovi suhete arendamiseks, kuid pakuti kaubavahetust. Ja muide, kogu see info selgus hiljem, kuna Moskvas ei osanud tollal keegi hiina keelt. Sealt on pärit ka termin "kitaiskaja gramota" ehk "hiina dokument", mis tähistab midagi arusaamatut.

Kasakatel oli Siberis erinevaid seiklusi, aga nende käitumine andis kohalikele põhjust asuda pigem Hiina vasalliks, sest venelased röövisid kõiki ja kõike. Amuuri jõe orus talvitunud Vene salk jäi kord nälga ja olla hädaga ära söönud 50 kohalikku elanikku. Seetõttu läksid venelased mõneks ajaks hiina annaalidesse kirja kui luocha ehk raksha. See on sanskriti termin, mis tähistas lihasööjat deemonit.

17. sajandil läks siiski kaubavahetus käima. Järgnenud aastakümneil suutsid venelased endast palju halba muljet jätta. 1689. aastal sõlmiti esimene leping, mida Vene pool luges ebaõiglaseks, ehk nad olid siis nõrgemad. Ja suhtlus oli ühepoolne, sest hiinlased Venesse ei reisinud. Vene karavanide arvu hakati Hiinas piirama, kuna venelased käitusid purjus peaga kohalikega vägivaldselt ja tekitasid probleeme. Noh, nagu vene turistid tänapäeval soojades maades.

18. sajandi keskel oli suhetes kriis, kui Hiina vallutas Ida-Turkestani ja nimetas selle ümber Xinjiangiks, nagu see praegugi on. Hiinlastel ei olnud enam Vene neutraalsust vaja ja suhtumine muutus põlglikuks. Oopiumisõda muutis omakorda venelaste suhtumist ja nüüd hakkasid nemad hiinlastesse põlgusega suhtuma.

Lääne konkurents pani venelased liikvele. Hirm Hiina ees oli kadunud. Hiina õukonnas hakati Venemaad pidama suurimaks ohuks. Vaidlused ja jagamised ning ümberjagamised käisid läbi aegade Amuuri jõe orus ja Mandžuurias ja endises Ida-Turkestanis. Igal juhul õnnestus Venel välja pressida tohutu ala, mida tuntakse välis-Mongoolia nime alla, umbes miljon ruutkilomeetrit. Hiinal on aga pikk mälu...

Venelasi peeti üldiselt salakavalaiks, ebausaldusväärseiks ja vägivallatsevaiks. 19. sajandi lõpul osales Venemaa koos läänega Hiina alade jagamises ja Pekingis kaaluti isegi allianssi brittide ja jaapanlastega Venemaa vastu. Amuuri kandis toimunud Vene-Hiina kokkupõrgetes tapsid venelased tuhandeid jõe põhjakaldal ehk Vene poolel elanud rahumeelseid hiinlasi.

20. sajandi algul otsustas Venemaa annekteerida Mandžuuria ja muuta see osaks niinimetatud kollasest Venemaast, Moskva asutas ühesõnaga koloonia. Vene lüüasaamine sõjas Jaapaniga muutis taas hiinlaste suhtumist ja Venemaa oli nende jaoks nüüd pimeduse riik. See suhtumine jäi püsima ka hiljem tekkinud rahvavabariigis. Venelasi nimetati maozi ehk vanad karvased.

Bolševike ajal aeti suhteid eelkõige Guomindangi võimudega ja öeldi lahti kõigist varasematest lepetest, kuid ka tekkinud kommunistidega aeti asju. Ideelist liitu siiski ei tekkinud. Mao Zedong suhtus Moskvasse kahtlusega pea kogu oma elu. Mõned teised kommud, nagu Deng Xiaoping, nägid seevastu Moskvas õigluse tsivilisatsiooni ja käisid seal õppimas. Kogu aeg ilmasõjani oli üsna segane. Välis-Mongoolia muutus rahvavabariigiks, mida Stalin kutsus oma nukuriigiks.

Kui sõda algas, soovitas Mao nõukaliidul loobuda Leningradist, Moskvast ja Sevastopolist ning alustada Uuralites valmistumist partisanisõjaks.

Pekingis tehti aga puhastus venemeelsete tegelaste seas. Moskva jagas endiselt tunnustust nii Guomindangile kui ka kommaritele, aga 1946. aastal kaldus Stalin ideeliste liitlaste poolele. Hiina komparteis oli pikka aega suurim probleem just Mao, kuid 1949 valis ka tema Moskva poole.

1960. aastatel käivitus teravam konflikt. Järgnes kultuurirevolutsioon ja Damanski saare relvakokkupõrge, samuti kokkupõrked Xinjiangi ja Kasahstani piiril. Ka Mao surm ei toonud kohe muudatust. Tagasi vaadates ei kasvanud ükski relvakokkupõrge siiski sõjaks.

Alles Mihhail Gorbatšovi ajal olud paranesid, kuid suhete tasakaal oli muutunud ja Moskva palus juba laene. Putši Moskvas kiitis Peking heaks. Hiljem vaikis. Kuid nõrgenenud Venemaa andis Hiinale hulga alasid Amuuri ääres.

Vladimir Putini ajastu on omaette teema ja jätkan seda ühes järgmises jutus. Märgin vaid seda, et Hiina jaoks on Putini käitumine Ukraina sõja kontekstis rahutust tekitav. Samal ajal on neile kasulik Vene nõrgenemine sõja tõttu ja vastasseis USA kui Hiina põhivastasega. Suhe kaldub üha rohkem suverääni ja vasalli suhteks, ükskõik mida pidulikult kuulutatakse.