Harri Tiido: diplomaatia algusest ehk Amarna ajastust

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" jätkub diplomaatia ajaloo käsitlemine. Paljud diplomaatiat puudutavad nähtused ja kombed olid kasutusel juba rohkem kui kolm tuhat aastat tagasi, märgib Tiido.

Proovime vaadata diplomaatia ajaloo algusesse, tublisti kaugemale kui harilikult sellest ajaloost rääkides vaadatakse.

Tihti on selleteemalise kursuse algus heal juhul 17. sajandis Westfaali rahu kandis või isegi aastas 1815 Viini kongressi aegades. Vaid mõned käsitlused vaatavad kaugemale, näiteks 15. sajandisse. Kuid diplomaatia ajalugu ulatub tublisti sügavamale aegade hämarusse.

Aastal 1887 leiti Egiptuses Tell el-Amarnas vaarao Amenhotep IV palee iidses asupaigas kast vanade dokumentidega. Kastis oli umbes 350 kirja 14. sajandi keskpaigast enne meie ajaarvamist.

Kirjavahetus oli Egiptuse õukonna ja teiste iidse Lähis-Ida riikide vahel. Umbes 50 kirja käsitlesid vaarao sõnumeid väiksematele riikidele, dünastilisi küsimusi, eriti abielusid; kingituste vahetamist, liitlassuhteid ja strateegilisi teemasid, kuid ka kaubavahetust, juriidilisi probleeme ja diplomaatia tehnilist külge. Ülejäänud 300 ühikut olid haldusteemad, peamiselt Egiptusest Lääne-Aasia impeeriumisse Kaananisse saadetud kirjad.

Kirjavahetus andis unikaalse võimaluse tutvuda esimese sel hetkel teadaoleva rahvusvahelise süsteemiga. Kirjavahetusest nähtuv suhtlusmehhanism saigi nimeks "Amarna diplomaatia" – diplomaatiline režiim, mis sisaldas reegleid, kokkuleppeid, protseduure riigipeade vaheliseks suhtluseks ja vastastikuse esindatuse korraldamiseks. Diplomaatia alguseks loeti Amarna süsteemi eelkõige seetõttu, et diplomaatiast kui sellisest saab siiski rääkida mingite kirjalike tõendite olemasolul.

Tegelikult selgus hiljem, et on veelgi varasemaid ürikuid, näiteks kolmandast aastatuhandest enne meie aega pärinev leping Süüriast, Ebla ja selle naaberkuningriigi Abar-Sali vahel, samuti üks leping Mesopotaamiast.

Kuid Amarna leid oli lihtsalt laiemaid üldistusi võimaldav. Kirjad olid savitahvlitel ja kiilkirjas, mis oli kasutusel tol ajal kogu regioonis. Kasutati akadi keelt, mis oli tollane lingua franca selle piirkonna riikide vahel.

Amarna süsteemil on ka üks diplomaatiaväline joon. Nimelt oli see polükultuuriline, elik tegemist oli ühiskonnaga, kus kõik kultuurid eksisteerisid võrdsetel alustel. Polükultuurilisus erineb multikultuurilisest ühiskonnast ehk multi-kultist, kui praegu levinud terminit kasutada.

Multi-kulti tähendab üldiselt vähemuskultuuride sallimist domineeriva kultuuri poolt. Seni ongi Amarna mitme ajaloolase hinnangul üks väheseid, kui mitte ainus polükultuurilise ühiskonna näide.

Amarna ajastu tähendas diplomaatilise silmapiiri laienemist rivaalitsevatelt linnriikidelt kogu iidsele Lähis-Idale ja see omandas ka võrdsete jõudude "klubi" vormi. Kuulumine klubisse andis riigile nii privileege kui tõi kaasa ka kohustusi. Igal juhul tähendas Amarna ajastu kahte sajandit peaaegu rahulikku ja stabiilset elu, kuigi süsteem ei olnud sugugi staatiline. Kokku kukkus see süsteem aga väliste sissetungide tõttu ja kui see taastus, siis juba hegemoonsete impeeriumite kujul, mis jättis palju vähem ruumi diplomaatiale.

Amarna ajastul lihvitud põhimõtted ja vahendid kandusid ajas edasi ka Kreeka ja Heebrea sfääridesse ning muutusid seeläbi osaks kaasaegsete rahvusvaheliste suhete pärandist. Amarna kirjade uurimine aitas kaasa seniselt eurokesksuselt laiemale tasandile liikumisele. Muidu oli traditsioon uurijate seas alanud Rooma õigusest ja sealt edasi nüüdisaja seaduste ning protseduurideni. Kõik idamaine leidis vähe käsitlemist.

Amarna diplomaatial oli mitmeid eripärasid, kuid ka tuttavlikke jooni. Eripära oli ajaline mõõtkava. Kaugematesse kohtadesse läbirääkimisi pidama sõites kulus vähemalt kuid, kaupmeeste karavaniga liikudes aga kuni aasta. Tähtis oli teele saadetud sõnumitooja tase ja selle kohta leidub märkmeid ka kirjadest, nii kiitvaid kui ka etteheitvaid näiteks liiga madala tasemega saadiku puhul. Tee peal olid saadik ja tema kaaskond üldiselt kaitstud valitsejate antud turbekirjaga, kuid tihti tuli siiski maksta teemaksu mõnele väiksemale valitsejale, kelle alad teele jäid.

Sihtkohas kaitses saadikut juba külalislahkuse põhimõte, mis küll pisut erines tänapäeva diplomaatilisest puutumatusest. Kui saadik solvas sihtriiki või selle valitsejat, võis too isegi tagantjärele nõuda tema karistamist. Nii näiteks nõudis vaarao Mitanni valitsejalt surmanuhtluse määramist kahele saadikule, kes olid Egiptuses viibides kuriteo toime pannud, kuid jõudnud kodumaale naasta.

Valitsejate vaheliste lepingute puhul oli tavaks sinna sisse kirjutada ka tunnistaja ja selleks oli harilikult mõni jumalus, kes sai tekstis nimeliselt ära märgitud. Jumal pidi ka lepingu rikkujat karistama.

Lisaks näitab Amarna kirjavahetus abielude ühendavat rolli eri kultuuride vahel, komme, mis säilis mitu tuhat aastat väga erinevates maailma riikides. Nii nagu tänapäeval, oli ka Amarna kirjavahetus täis rituaalseid väljendeid ja viisakusavaldusi, seda isegi ohtramalt kui meie ajal.

Saadikud olid suuremas osas kõrgelt kvalifitseeritud ja tähtsad, mitmeid neist mainitakse ka kirjades. On viiteid ka saadikute keskendumisele teatud piirkonnale või riigile ja paljudele oli see põhitöö, kasvõi juba tulenevalt suhtluse aeglusest ja aastatepikkusest eemalviibimisest kodumaalt.

Seega olid paljud diplomaatiat puudutavad nähtused ja kombed kasutusel juba rohkem kui kolm tuhat aastat tagasi. Ei ole midagi täiesti uut siin diplomaatia päikese all, võiks lõpetuseks õhata.


Viide lugemishuvilistele

  • R. Cohen; R. Westbrook (toim.) "Amarna Diplomacy. The Beginnings of International Relations". – John Hopkins University, 2000.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: