Eesti keeles on pisut halvustava tooniga väljend "tagantjärele tark". Tõepoolest, kui kõik on ära toimunud, oskab igaüks teha näo, et teadis seda kõike juba ette. Samas võiks tagantjärele tarkusel olla ka oma kasulik funktsioon: teha järeldusi ja projitseerida saadud kogemus tulevastele sündmustele. Eks ütleb ka vanasõna, et "egas inimene enne tark ei ole, kui ta rumal ära ei ole olnud".

See tuli meelde, kui lugesin mõned päevad tagasi Postimehest Indrek Tederi artiklit, milles ta võrdles president Konstantin Pätsi monumenti Narva tankimonumendiga. Lugesin ja ei uskunud oma silmi.

Jah, tuleb möönda, et Pätsi monumendi teostus ei ole mulle isiklikult meelepärane. Küll aga võiks see istuda Pätsi suhtes kriitiliselt meelestatud Indrek Tederile, sest kujutab meie esimest presidenti justkui pea kaotanud mehena. Ennast austav rahvas oma riigipäid tingimata nii ei kujutaks, aga eestlastele on millegipärast omaseks saanud enese alandamine ja selle nautimine.

Tagantjärele tarkus meenus mulle aga seetõttu, et kõik need, kes kindlapeale teavad, et Konstantin Päts käitus 1939.-1940. aastal valesti, on tüüpilised tagantjärele targad. Ja muidugi teavad nad, milline oleks olnud ainuõige käitumine, sest selle tagajärjed on ajaloos läbi katsumata ja seetõttu võib nende üle lõputult spekuleerida.

Vahel tuuakse positiivseks näiteks relvadega vastu hakanud Soome, aga jäetakse lisamata, et Soome kaotas Eesti suuruse maa-ala, mis liideti Venemaaga. Huvitav, kas Eesti oleks kaotanud väiksema või suurema maa-ala?

Ülepea on ülimalt kummaline rääkida Teise maailmasõja kontekstis president Pätsist ja tema otsustest. Just nagu tal oleks sel hetkel, kui Eesti oli kahe verise diktaatori vahel jäänud täiesti üksi, üleüldse midagi otsustada olnud. ERR-i portaalis kirjutas hiljuti Eneken Laanes mälust ning pidas vajalikuks korrata müüti eestlastest kui küüditajatest. Kuigi tema artikli peamine eesmärk oli promoda ühtse Eesti kooli ideed, jäi kõlama jälle seesama ekslik mõte, nagu oleksid eestlased ühel ilusal päeval võtnud kätte ja hakanud teisi eestlasi loomavagunitesse ajama.

Nii Laanes kui ka Teder lähtuvad arusaamast, nagu oleks eestlastel, Eesti valitsusel ja presidendil olnud mingi roll Teise maailmasõja puhkemisel ning sõja ja vägivalla jõudmisel Eesti territooriumile. See lähtekoht on ühemõtteliselt vale ning sellest tulenevalt ei saa olla õiged ka kaasnevad järeldused. Teadagi, kui hakkad võrrandit lahendama vale valemiga, siis võid ju mingi vastuseni jõuda, aga sagedamini lähed omadega lihtsalt rappa.

Müüt Pätsist kui Eestit tabanud sõja ja vägivalla eest vastutajast ei vasta lihtsalt tõsiasjadele. Müüt eestlastest kui küüditajatest ei vasta tõele. Ei sõda, vägivalda ega küüditamist ei algatanud eestlased ega saa seetõttu kuidagi seda süüd ka omaks võtta.

Ma ei tea, mis suurushullustuse ja alaväärsuskompleksi segu paneb eestlasi ikka ja jälle endale maailmasündmuste eest vastutaja rolli võtma. Kas on tõesti raske möönda, et 1939. aastal puhkenud Teine maailmasõda oli määratud Eestisse jõudma laastaval kombel ja meie tahtest, soovidest ja lootustest sõltumata? Et käike, mida teha, ei olnud eriti valida?

Jah, lõputult võib vaielda selle üle, kas relvadega vastu hakkamise korral oleks hukkunuid olnud vähem ning eestlaste vaim tugevam. Või oleks selle tagajärjel tapetud veel rohkem inimesi ja ülejäänute küüditamisega maa põlisrahvast lõplikult puhtaks tehtud. Nagu mõnel pool ju juhtus. Sellisel juhul muidugi ei pakuks need ajaloonarratiivid, mille üle praegu vaidleme, tänapäeval enam kellelegi huvi.

Sellepärast võiks säilitada siiski mingi austuse oma riigi ajaloo ja sümbolite, sh presidendi institutsiooni vastu. Konstantin Päts on üks Eesti Vabariigi loojaid. Ta on üks Eesti Vabadussõja algatajaid, samasuguse sõja, nagu praegu Ukrainas. Tema riigijuhiks oldud aja jooksul kujunes välja see pea müütiline "hea Eesti aeg", millele mõeldes, millele toetudes ja mida igatsedes peeti vastu rasked okupatsiooniaastad.

Pätsile võib – eriti praeguste väärtuste vaatenurgast – paljugi ette heita. Aga püüda teda tühistada? Võrrelda, õieti samastada meie esimest presidenti vaenuliku okupatsioonivõimu sümboliga, nendega, kes sellesama presidendi elu lõpuni vangistasid, on ebaadekvaatsuse tipp, talumatu häbematus.

Olgem vanarahva kombel kannatlikud: egas inimene enne tark ei ole, kui ta rumal ära ei ole olnud. Ainult väsitavaks muutub see ootamine.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.