Apostel Paulus kirjutab roomlastele saadetud kirjas: "Mul on suur kurbus, ja südamel lakkamatu valu, sest ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks" (Rm 9:2-3).

Paulus kõneleb nõnda oma usu- ja rahvuskaaslastest juutidest. Kuid sarnaselt on oma mõtteid sõnadeks vorminud paljud, kes on olnud tunnistajateks kaasinimeste kannatustele, mis ühel hetkel on muutunud nii inimloomuse ja -mõistuse vastaseks, et on puruks kiskunud isegi eemalviibijate hinge ja südame.

Iga lapse vanemad on valmis asetama ennast oma lapse asemele tema kannatustes, haigustes ja ka surmas. Lapsed on valmis loovutama oma elu kannatava vanema eest. Oleme ilmselt kõik valmis ohverdama oma elu kõige armsamate eest, ka sõprade, isamaa ja rahva eest.

Sageli ei ole see siiski võimalik. Haigused ja surm röövivad meilt ikka need, kelle aeg on ümber saanud ning ülekohtune võim ja vägivaldne kurjus saavad kätte ikka need, kes tema küünistesse jäävad. Ka terved riigid ja rahvad.

Nõnda juhtus see 73 aasta eest, kui küüdirongidega viidi kodudest ja kodumaalt kümneid tuhandeid inimesi Eestist ja teistestki kurjuse küüsi jäänud riikidest. Süda tilgub verd ka nüüd, kui oleme tunnistajateks, et seesama kurjus pole aastatuhandete, -sadade ja -kümnete kestel kuhugi kadunud ning tegutseb sama julmalt ja südametult praegu Ukraina rahva kallal. Seda valu nähes ja jõuetust kogedes oleme kõik ukrainlased.

Me teeme, mida suudame, tervitame külalislahkelt sõjapõgenikke, annetame Ukraina toetuseks raha, ravimeid, tehnikat, rõivaid, toitu ja hügieenitarbeid ning palvetame lakkamata. Kuid ikka valdab jõuetus, sest süütud inimesed, sülelastest raukadeni on jäänud kurjaga käed löönud Putini režiimi sõjamasinasse. Täpselt nagu 73 aasta eest, liiguvad taas küüdivoorid idasuunas. Seekord Ukrainast, kuid ikka tundmatusse...

Reedel, paastuaegsel maarjapäeval mälestatakse neitsi Maarjale pühitsetud Maarjamaal märtsiküüditamise ja Ukraina sõja ohvreid Maarjamäele rajatud kommunismiohvrite memoriaalis. Eesti- ja Liivimaa pühitsemine Maarjale kaheksa sajandi eest omab ainulaadset tähendust eesti rahva imena tõlgendataval püsimajäämisel.

Paljud on pidanud meie rahva kestma jäämist Jumala ja Maarja õnnistuse all müüdiks. Ometi just kõige raskematel aegadel, küüditamiste ja sõja päevil saab müüt tegelikkuseks ja palved tõusevad taeva poole nendegi huultelt, kes muidu on jätnud Jumalaga kõnelemise ainult üksikute usklike õlgadele.

Vaba rahvana vabal maal, olles tulnud läbi mitmekordsetest sõjakoledustest ja küüditamistest, kannatanud ära aastakümneid kurjuse ülemvõimu, on Eestimaa pühitsemine Jumala emale Maarjale olnud kõigi kristlaste meelest Eesti jaoks kestev õnnistus. Me oleme veendunud, et kui elame rahvana selle pühitsuse kohaselt ja jätkame palvetamist kestame edasi vaba rahvana vabas riigis ja ühiskonnas.

Roomakatoliku kiriku pea paavst Franciscus pühendab paastumaarjapäeval Kristuse kiriku ja kogu maailma, eriti Venemaa ja Ukraina Neitsi Maarja puhtaimale südamele. Selleks koonduvad ühiselt palvetama katoliiklaste kõrval ka paljud teised kristlased ja isegi mitteusklikud, et paluda Jumalalt sõja lõppemist ja rahu. Et Ukraina ja Venemaa parem tulevik oleks Maarja südames nagu me Eestiski oleme end tundund Jumalaema hoole ja eestpalvete all eelmise sajandi õuduste hetkil.

Nõnda võiksid praeguses rahutuses oma silmad Loojat poole tõsta ka kõik skeptilised eestlased, kes muidu Jumalat appi ei hüüa. Meil on põhjust tänada armu eest, millega Eestimaad ja rahvast läbi aja on kantud. Küünlaid süüdates saame täna mälestada ka kõiki, kes kannatasid Siberis ja koju tagasi ei jõudnud.

Süütame küünlad ka nende mälestusteks, kes on hukkunud viimase kuu jooksul süütute ohvritena Putini poolt korraldatud ebaõiglases vallutussõjas Ukrainas. Oma mõtetes ja palvetes võiksime meiegi kogu rahvana ühineda Ukraina ja Venemaa peale mõeldes paavsti üleskutsega ja palvetada sõja lõppemise ja rahu saabumise pärast, nagu ka Ukraina terviklikkuse ja iseseisvuse kestvuse pärast. Nii nagu usume ennast Maarjamaana olevat Maarja südames palume seda õnnistust ka Ukraina ja Venemaa rahvale.

Kristlased usuvad, et Jumal on see, kes saab ära ajada kurjuse ka kõigi nende inimeste südamest, kes sõja Ukrainas on põhjustanud ja sellel kesta lubavad. Samuti usume, et Jumal saab kinkida tarkust kõigile meile selleks, et meie ise ja meie rahva juhid võiksid hoiduda kurjast ja teenida kogu Eesti ühiskonda ennastohverdava ligimesearmastusega.

Kristlik usk annab nii meile kui ka ukrainlastele kannatlikkust oodata lootusrikkalt ära kurjuse langemise ja Putini režiimi lõpu. Kuri saab alati karistuse. Kui mitte ajas, siis igavikus. See on meie lootus, millele ehitame oma tuleviku nii Eestis kui ka Ukrainas. Ja eriti Venemaal.