Aigi Rahi-Tamm: märtsiküüditamine - "orjaturg" ja esimesed eluasemed

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Küüditatud eestlased Siberis savist ja sõnnikust ehitatud onni taustal. Autor/allikas: Eesti Rahva Muuseum

Ajaloolane Aigi Rahi-Tamm kirjeldab arhiivmaterjalidele ja mälestustele tuginedes seda, mis ootas Siberis 1949. aasta märtsis vägivaldselt küüditatud Eesti kodanikke. Artikkel ilmub koostöös portaaliga CommunistCrimes ("Kommunismikuriteod").

Märtsiküüditamist viidi ellu NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1949. aasta määruse nr 390-138ss alusel, mille kohaselt tuli küüditada kolmest Balti riigist kokku 87 000 inimest (nende seas vanurid ja lapsed), keda tembeldati "kulakuteks", "bandiitideks", "natsionalistideks" jne. Eestist küüditati märtsis 1949 üle 20 000 inimese. 

*

Eestist teele läinud 19 ešeloni suunati Omski, Novosibirski, Irkutski oblastisse ja Krasnojarski kraisse. Mõned rühmad paigutati ümber ka Kemerovo, Karaganda, Tomski, Magadani oblastisse, Habarovski kraisse ja Komi ANSV-sse. Esialgu plaaniti osa saata Jakuutia ANSV-sse, ent halbade transpordiolude tõttu sellest loobuti, kuigi eestlasi sinnakanti sattus.

Baltikumist tervikuna viidi kõige enam küüditatuid Irkutski ja Omski oblastisse, kuhu Eestist suunati neli ešeloni Võru-, Valga-, Tartu- ja Viljandimaalt. Rohkem eestlasi oli koos Novosibirski oblastis (üheksa ešeloni) ja Krasnojarski krais (kuus ešeloni). Siinkohal tuleb arvestada ka hilisemate asukohamuutuste ja ümberpaigutamistega, ent dokumentides kajastuvad need andmed üsna kaootiliselt.

Eriümberasustatute vastuvõtmiseks, rajoonidesse laiali jagamiseks, edasitransportimiseks ning kohtadel majutamiseks moodustati piirkondades vastavad komisjonid, kuhu kuulusid rajooni Tööliste Saadikute Nõukogu täitevkomitee esimees (komisjoni esimees), partei rajoonikomitee sekretär ja siseasjade valitsuste (Управление МВД – UMVD) ülem. Viimase kanda jäi komisjoni otsuste elluviimine.

Küüditatuid jaotati Siberis nagu orjaturul

Mahalaadimisel andis ešeloniülem küüditatud üle kohalike komisjonide esindajatele, järgnenud laialijagamist nimetas rahvas orjaturuks. Sõjaväelaste ja ametnike kõrval oli saabunuid uudistama tulnud igasugu inimesi, ka neid, kes tulijate asju endale himustasid. Üsna mitmed on tunnistanud, et nende asjad läksid teekonnal või ümberlaadimisel kaduma.

Taas korrati väljasaadetutele, et nad on Siberisse mõistetud eluks ajaks ning põgenemise korral ootab neid 20-aastane karistus, pärast mida viiakse nad samasse rajooni tagasi. Igaveseks ajaks väljasaatmise alus kehtestati NSV Liidu ÜN Presiidiumi seadlusega 26. novembrist 1948.

Selle põhjal sai teatud väljasaadetuid väljasaatmiskohtades hoida igavesti, ilma õiguseta oma endistesse elukohtadesse tagasi pöörduda. Põgenemise või sellele kaasaaitamise korral tuli isik kriminaalvastutusele võtta Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 82 alusel. Põgenemise eest tuli karistada 20 sunnitööaastaga, ent hiljem rakendati ka mõneti leebemat karistusmäära – 10 aastat vabadusekaotust.

Administratiivkorras karistatutele rakendati rahatrahvi ja/või aresti.1 Viljandist Novosibirski oblastisse küüditatud Helle Viir on kohalejõudmist kirjeldanud järgmiselt:

"Rong jõudis Kargatti vist 6. aprilli õhtul. Mitu tundi ootasime mahalaadimist. Siis viidi meid veoautodel klubisse ja pandi koridori nurka maha. Seal nägime esimest korda meditsiiniõde, kes jagas tablette ja kraadis haigeid. Kõigepealt tegeles meiega komandantuur. Esimest korda tegeldi meiega individuaalselt.

Perekondade järjestuses kutsuti ühekaupa ette, võeti ära pass, kellel see veel alles oli, paljudel "polnud kaasas" või "oli ära võetud" – mingit numbrit sellest ei tehtud. Loeti ette otsus ja võeti allkiri: määratud eluaegsele asumisele, endisesse elukohta naasmine keelatud, põgenemise korral ootab ees 20 aastat sunnitöölaagrit. Konkreetset süüdistust meile ei esitatud, tõendile märgiti vaid, et eesti rahvusest. Ema protesteeris, selle peale öeldi talle: jõuate kohale, kirjutate avalduse, küll seal selgitatakse."2

Jaamadesse kogunenud ümberkaudsete kolhooside ja sovhooside esimehed, mõnel pool ka tööstusettevõtete esindajad, olid tulnud endale tööjõudu hankima. Hinnas olid elujõulisemad ja suurema tööjõuga pered, kuid ära tuli jagada ka viletsamad (väikelapsed, vanurid, haiged).

"Meid aeti oma kimpsude-kompsudega suurde ruumi, kus algas orjaturg. Teisiti ei oskagi seda protseduuri nimetada. Nagu mustlased hobuseostul – vahivad suhu ja patsutavad. Kõik tahtsid ikka paremaid. Ega siin viletsaile ja väeteile hea pilguga ei vaadatud, ikkagi ülearune ballast. Taheti noori ja tugevaid, tööjõulisi. Nõutud olid ehitus- ja tehnikamehed: autojuhid, traktoristid, sepad jne. Minusugust "tähetarka" ja tobedat tuuletallajat polnud kellelegi vaja. Ainult sellepärast läksin hinda, et olin noor, suur ja tugev. Üsna himura pilguga vahiti naisi, aga kui ilmnes, et neil kaks-kolm lapseväntsakat kaasavaraks näpus, muutus ülemuse ilme süngeks."3

Baltikumist küüditatute seas oli 2850 enam kui 70-aastast üksikut vanurit, 146 invaliidi ja 185 ilma vanemate ning sugulasteta väljasaadetud last,4 mis ei vastanud kindlasti loodetud lisatööjõu ootustele.

Pärast väljavalimist asuti rahvast laiali vedama – kes sovhoosi, kes kolhoosi, kes lähemale või kaugemale. Paljudel tuli veel pikki distantse läbida ja seda mitte autokastis, traktorikelgul, saanis, reel ega härjarakendil, vaid jalgsi. Siberis oli alanud lumesulamisaeg, teed olid porised ja auklikud, üle jõgede viivad taliteed lagunesid. Suurtel Siberi jõgedel oli vesi tõusnud üle kallaste ja alanud jääminek. Meil tuli minna üle jõe, kus oli reisi lõpp – põllumajanduslikud majandid. 

Novosibirski oblasti Mihhailovka rajoonis saadeti küüditatud eestlased kohe tööle põllule. Pildil alevist 6-8 km kaugemal paiknev põllutööliste ööbimiskoht. Autor/allikas: Eesti Memento Liit

"Ei antud aega jõe rahunemist oodata. Korjasime oma pakid kokku ja jäime ootama, mis nüüd edasi saab. [...] Kusagilt tulid suured lahtised kalapaadid, mida tuli aerutada. Neid hoiti kuidagi kalda ääres tugevas jõevoolus kinni nii, et oma kompsud ja ise peale saime. Olime kuiva maa inimesed ja paadis esmakordselt.

Kartsime, et siia me nüüd upume. Vesi voolas kiiresti, keerles jääpankade vahel ja ähvardas üle paadi äärte sisse tulla. Visati asju vette, et paat vähegi kergemaks muutuks ja selle ääred veest kõrgemale tõuseksid. Paatidesse oli kiiruga aetud inimesi ja kraami nii kuidas juhtus. Paadid läksid laial jõel üksteisest kaugele lahku. Olime õe Aimega ja osa pakkidega sattunud ühte paati. Ema oli aga osa asjadega teises paadis."5

Õnneks said selle pere liikmed peagi taas kokku. Teiselt poolt on mitmeid näiteid, kuidas ema ja laps eraldi ešelonides sootuks eri kohtadesse viidi. 9-aastaselt üksi Burjaatiasse küüditatud Siiri Raitar (Karu) kohtus emaga, kes oli Novosibirskisse viidud, poole aasta pärast. Ema sai tütre äraviimisest teada alles asumisel.

Siiri Raitar, toona veel perekonnanimega Karu, koos ema Amanda Kulkiniga Siberis Verh-Aleusis 1950. aastal. Autor/allikas: Erakogu

Vagunikaaslased, perekond Laurits, võtsid tüdruku oma hoole alla ega lasknud teda lastekodusse saata. Koos Siiriga pandi Valgas ešeloni veel teisigi üksikuid lapsi – 8-aastane Kalju Saar ja 12-aastane Lembit Mets, eirates sellega Eriümberasumise määrustiku nõuet, mis keelas üksikute alaealiste laste, viimaseid kuid rasedate ning haigete küüditamise.6

Vanematest lahutatud lapsed, sh nt ema vangilaagrisse saatmise korral, tuli paigutada lastekodusse. Vastuvõttev komisjon pidi tagama, et küüditatud kindlustatakse elamispinnaga ning neile antakse arstiabi. Järgnenud 30 päeva kestel tuli mõõta saabunute kehatemperatuuri ning läbi viia arstlik kontroll. Seda laadi hoolitsus jäi pigem paberile. Selgemalt on inimestele meelde jäänud sanitaartöötlemine – saun ja desinfektsioonikamber.

"Ühes suuremas linnajaamas aeti kogu rahvas sauna. Seda ei mäleta, mitu vagunitäit korraga, aga suur saun oli mehi täis. Ihupesu tuli anda eraldi ruumi, kus need suure kuumuse all läbi kõrvetati (täipõrgu)."7

Kuueaastase tüdrukuna Viljandimaalt Novosibirski oblasti UstTarka rajooni küüditatud Vaike meenutab: Tatarskis tehti ka inimestele täitõrjet ja pesti saunas. Jäin vanaema proteesi najale nurka magama, ärgates ei olnud seal peale minu ühtegi hingelist. Hakkasin nutma ja läksin otsima ema. Tõmbasin lahti ühe ukse ja seal sees seisid kahel pool ust täies mundris ja tääkidega püssidega sõdurid. Hakkasin neid rusikatega taguma ja raputama, et kuhu nad panid minu ema. Minu kisa peale ilmus aurupilvest välja alasti ema ja hakkas mind rahustama. Mina jäingi tookord pesemata.8

Küüditatute eluasemed Siberis

Esmakohtumine Siberi küla reaalsuse ning sealsete elukohtadega tekitas masendust. Enamasti majututi barakkidesse, savi- ja muldonnidesse või juhuslikesse, sh elamiseks sobimatutesse ruumidesse.

Esmakohtumine Siberi küla reaalsuse ning sealsete elukohtadega tekitas masendust. Enamasti majututi barakkidesse, savi- ja muldonnidesse või juhuslikesse, sh elamiseks sobimatutesse ruumidesse. Paljudel tuli alustada allüürnikuna kohalike elanike juures, kes niigi kitsikuses elasid. Hiljem kuuldi, et mitmeid neist käidi eelnevalt karistustega ähvardamas, kui nad küüditatute majutamisest keelduvad.

Siber, küüditatute barakk. Autor/allikas: Eesti Rahva Muuseum

Küüditatute saabumise eel korraldati kampaaniaid "Ümberasujate-kolhoosnike vastuvõtmiseks maapuudusega (ülerahvastatud) Nõukogude Liidu piirkondadest",9 mis kujundasid suhtumisi ja üldist meeleolu ning mõjutasid inimeste omavahelisi suhteid.

Selleks, et pead-jalad koos elamisest pääseda, tuli hakata muid võimalusi otsima. Esimesel suvel proovisid tööjõulisemad pered, tihti ka mitme pere peale, oma muld- või savionni valmis saada.

Siberis sündinud Kaja Nõmme kirjeldab oma esimest elupaika: "Saime elamiseks muldonni. Kuna Siberis elasid ja liikusid nii kodu- kui ka metsloomad vabalt ringi, siis oli öösiti ikka hirm, et nad kukuvad meile koos katusega onni sisse." Autor/allikas: Erakogu

Enamasti jäid probleemid elamispinnaga kestma aastaiks, olude paranemisest üldisemalt saab rääkida alates 1951.–1952. aastast. Omski oblasti Tšerlaki rajooni küüditatud Linda Kalamees on sealset elamuehitust kirjeldanud järgmiselt:

"See "maja", kuhu me asusime, oli ehitatud mätastest. Katus samuti mätastest. Oli kaks ruumi. Eesruumis oli suur vene ahi, mis küttis ka tagumise ruumi. Pliiti polnudki. Põrand ikka savist. […] Peremees ja perenaine olid vanad, umbes 70-aastased. Ise magasid vene ahju peal. See oli nii suur, et neli inimest võinuks seal magada. Meile anti puuvoodi magamiseks. […]

Venelased elasid köögipoolel. Meie, see on mina, abikaasa, tütar ja veel üks proua Poolakene, elasime tagapool. Abikaasal olid kaasa võetud kaks karvamadratsit, ühe panime omale voodisse, teise peal magas tütar põrandal. Pr. Poolakene magas samuti põrandal."10


Allikad

1 ГАРФ Р-9479.1.611, 9–12. 12
2 ERM KV, Helle Viir.
3 ERM KV, Uudo Suurtee.
4 ГАРФ P-9479.1.475, 231–232.
5 ERM KV, Helle-Mall Matlep-Truupõld.
6 Autori intervjuu Siiri Raitariga 15.03.2010 Tartus.
7 ERM KV, Ilmar Paunmaa.
8 ERM KV, Vaike Kukk.
9 19 Государственный архив Новосибирской области (edaspidi ГАНО) 1030.1.44, 33 jj.
10 ERM KV, Linda Kalamees

Artikkel on pärit Eesti Mälu Instituudi toimetistest nr 2 "Toimik "Priboi". Artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest" (toim Meelis Saueauk, Meelis Maripuu. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020). 

Aigi Rahi-Tamm on 2014. aastast Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arhiivinduse osakonna juhataja, alates 2021. aastast arhiivinduse kaasprofessor. Ta on Eestit okupeerinud totalitaarsete režiimide tegevusest põhjustatud kahjude uurimise komisjoni liige. Rahi-Tamm on osalenud paljudes rahvusvahelistes projektides ja tegelenud uurimistööga Stanfordi Ülikoolis USA-s ning Jena Ülikoolis Saksamaal. Ta on kirjutanud hulganisti teadusartikleid ning tema kaastöid leidub mitmes väljaandes.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: