Kuidas me oma valikud teeme, mida uskuda, mida mitte?

Käitumisökonoomika printsiibist lähtuvalt tuleb saavutada võimalikult hea tulemus võimalikult väikeste kulutustega. Ja mõtlemisega on sama lugu. Kui peaks mõtlema kõigi asjade peale, mis maailmas toimuvad, ei jätkuks millegi muu, ei isikliku elu ega töö tegemiseks aega. Ja sellises olukorras kujundavad inimesed enda jaoks välja mingi mudeli – arusaama, missugune maailm on ja missugune ta nende arvates olema peaks. Selle mudeli kujunemises on väga palju juhuslikku, paljugi oleneb sellest, kust info tuleb. Kuid olukord, kus kättesaadav on igasugune info, ei tähenda veel seda, et inimesed seda kasutaks. Inimesel on kalduvus otsida infot, mis kinnitab seda, millesse ta juba usub.

Miks ikkagi? Me teeme oma elu sel moel mustvalgeks, see on väga suur lihtsustamine.

Ongi lihtsustamine, sest teisiti pole võimalik siin maailmas elada. See tundub küünilise ütlemisena, et elu ongi selline, aga tõepoolest, elu ongi selline ja tavainimese jaoks on olulised need asjad, mis toimuvad päris lähedal. Võib ju näha palju sigadusi, mis maailmas toime pannakse, kuid inimesed ei torma selle pärast Vabaduse platsile meelt avaldama. Isegi Eestis toimuva pärast ei tehta seda. Info hankimisel kehtib kinnituskalduvuse printsiip, mille kohaselt  püüab inimene otsida maailmast sellist infot, mis kinnitab ta arvamust ja ka tohutust infotulvast leiab ta täiesti eksimatult üles just need faktid ja väited, millesse ta juba usub. Ja sellest tuleneb ka polariseerumine. Öeldakse küll, et vaidluses sünnib tõde, kuid kui panna kaks seltskonda, seda on psühholoogias eksperimentaalselt püütud ka teha, vaidlema mingite printsiipide üle, siis pärast vaidlusi nende arvamused üldiselt ei ole lähenenud, pigem vastupidi. 

Teravat polariseerumist nägime ka koroonakriisis, kus olid vaktsineerimise pooldajad ja vastased, on ka inimesi, kes koroonaviiruse olemasolusse lihtsalt ei usu.

Kriitilistel aegadel polariseerumine paratamatult tekib. Aga ega see ei ole nii, et kogu elanikkond on jagunenud kaheks leeriks. Suurem osa jääb vahepeale ja on kahtlejad, kes teevad seda, mida neile öeldakse, mida tuttavad soovitavad, neil ei ole mingit kindlat printsiipi. Nendega on võimalik tegeleda ja arutleda. Kusjuures oluline on inimese väiteid mitte valeks pidada, vaid panna inimene mõtlema, kas võiks olemas olla ka mingeid teistsuguseid seisukohti. Et inimene ise esitaks endale küsimusi. 

Mis tähendab, et see vahepealne hulk rahvast on vajadusel ka väga manipuleeritav?

Rahvas on üldiselt manipuleeritav. Ja briljantsed näited manipuleerimisest on tõepoolest praegu näha. Juhtusin eile vaatama, satelliitkanalite kaudu on ju Vene telekanalid kõik täiesti nähtavad, Nikita Mihhalkovi, suurepärase Vene režissööri, tuntud inimese, Putini sõbra saadet, milles ta  püüab tõestada, et Venemaal on õigus ja Ukraina on üks solgiauk. Need võtted, mida ta kasutab, on täiesti tüüpilised. Üks selline võte on, kui sa tahad, et rahvas usuks, et sa läksid õigusega kellelegi turja, nagu Venemaa praegu Ukrainale läks, vastase demoniseerimine.

Mihhalkov kasutas kunagisi filmikaadrid aegadest, mil rahvavaenlasi massiliselt avalikult hukati. Veoauto sõitis surmamõistetutega võllapuu alla, siis pandi neile silmus kaela ja auto sõitis alt ära. Ja see võllapuu ei olnud ühe või kahe inimese jaoks, sinna pandi ikka korraga vähemalt 20 inimest rippuma. Ja rahvas vaatas ja mõned juubeldasid. No ma olen neid kaadreid ka varem näinud sellest, mis toimus Venemaal kolmekümnendatel aastatel, see toimus kogu Venemaal, aga Mihhalkov näitab seda kaadrit, et näete, see oli Ukrainas, vaadake, missugused need ukrainalsed on, me peamegi nende vastu sõtta minema. Kusjuures selle vankri ette on rakendatud parimad loomingulised jõud, kes tunnevad oma tööd.

Kui inimese elu muutub raskemaks, mõeldes Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonidele ja sellele, kuidas see varem või hiljem lihtinimesteni jõuab, kas võib siis oodata mustvalgete mudelite purunemist inimeste peas? Või peab selleks saabuma konkreetselt nälg?

Aga selle kohta on meil väga hea näide Teisest maailmasõjast, kus Hitleri Saksamaal uskus rahvas viimase hetkeni, et tuleb imerelv ja võit. Täpselt sama toimub praegu ka Venemaal. Esialgu ei ole elu veel liiga raske, saab veel vanadest varudest mingil viisil edasi elada, kuid öeldakse, et näljane inimene on vilets patrioot. Tõenäoliselt hakkab see mingil ajal mõju avaldama. Ja tänapäeva maailm on siiski veidi teistsugune, infot on oluliselt rohkem ja Venemaal on siiski ka inimesi, kes mõistavad suurepäraselt, mis toimub, aga neil ei ole väga palju võimalust midagi öelda. Ja lõpuks, kui hakkab välja tulema, kui palju on hukkunuid ja sõduriemad saavad teada, et nende lapsed on mobiilsetes krematooriumites põletatud, siis see kõik hakkab mõju avaldama, kuid mitte ruttu.

Teine maailmasõda on tekitanud sakslastele süütrauma mitmeks põlvkonnaks. Kas sellesama nähtusega ei või lõpetada ka Venemaa, kellel tuleb võib-olla veel põlvkondi seletada ja vabandada selle pärast, mida täna Ukrainas tehakse?

Selleks, et selline süütunne tekiks, peab sündima tõeline katastroof, mis ei võimaldaks üldse teistsugusel mõtteviisil esile kerkida. Ega suur osa venelasi ju üldse ei teagi, et Harkiv on puruks pommitatud, et Mariupolis inimesed surevad nälga, et seal pommitatakse ka haiglaid, tsiviilelanikke. Venemaa on ikkagi televisioonimaa, maakohtades ja väikelinnades on internetti oluliselt vähem. Kui oleks võimalik häkkida sisse televisiooni ja näidata kasvõi kümne minuti pikkust lugu sellest, mis Ukrainas tegelikult toimub, see teadasaamine kindlasti tekitaks mingi resonantsi.

Ega üldiselt on Venemaal väga levinud ka hoiakud, et see, mida riiklik televisioon näitab, päris tõsi ka pole. See on Nõukogude Liidust pärit hoiak. Levada küsitlused küll näitavad väga suurt toetust Putinile, kuid seal on üks väike aga! Umbes 80 protsenti neist, kellele helistati, see oli telefoniküsitlus, ei soovinud sel teemal rääkida. Selle taga võib olla oluline põhjus. Inimesed ei julge oma arvamust välja öelda, sest igasuguse vastuolemise eest võidakse sind represseerida. Siis ma parem ei räägigi, ma parem olen vait. Nii et seda tegelikku toetust Putini režiimile, ega me seda ka päris täpselt ei tea.

Mina kahtlustan, et venelastel on Ukrainas toimuvast palju parem pilt silme ees olemas, kui me usume. Kas ei või olla nii, et paljud ei taha oma arvamust avaldada lihtsalt sellepärast, et mugav on elada lihtsa kalakesena suures parves ja loksuda koos sellega?

Venemaal on väga palju sisendatud seda, see on nagu riiklik ideoloogia, et hea on olla suur, hea on olla võimas, hea on olla selline, millega kõik arvestavad, sest nad kardavad meid. Ja tõepoolest, kui inimene tunneb ennast võimsana, personaalselt, siis ta tunneb ennast ju väga hästi, keegi ei julge kallale tulla. Ja riiklikku uhkusetunnet on ju Venemaal sisendatud tohutult palju. Kusjuures oluline pole tegelikult see, kas minul on hea või minul on halb.

Üks huvitav näide on sellest, kuidas isegi tuntud dissidendi, Aleksandr Solženitsõni mõtteid ja ideid moonutatakse. On tehtud film Ivan Denissovitši ühest päevast (Raamatu "Üks päev Ivan Denissovitši elus" ainetel, mis kirjeldab ühte päeva Gulagi vanglasse saadetud mehe elust – toim.), aga seal on sisu veidike muudetud. Film lõppeb sellega, et Juri Gagarin lendab kosmosesse ja vangid saavad aru, et kõik nende kannatused, see kõik oli väga üllas, väga õige, niimoodi pidigi olema, riigi võimsuse nimel.

Ja inimese jaoks individuaalselt on väga oluliseks asjaks enesehinnang. Oma enesehinnangut üritavad inimesed igal viisil kaitsta. Selleks on, psühholoogias on seda uuritud, täiesti erinevad mehhanismid, isegi näiline tagasihoidlikkus on enesehinnangu kaitse. Tundub küll, et kuidas nii, kõrge enesehinnanguga ma peaksin olema kiitleja ja uhkustaja, aga kuna on teada, et tagasihoidlikkus on kõrgelt väärtustatud isiksusetunnus, siis inimesed on tihti tagasihoidlikud just selleks, et oma enesehinnangut tõsta, et näida teistele headena. Francis Bacon on selle kohta öelnud, et tagasihoidlikkus on enesekiituse varjatud vorm.

Aga kui ma kuulun ühe võimsa seltskonna hulka, kes valitseb maailma, ja see pole tähtis, et selle maa SKP on võrreldav mõne pisiriigi omaga, siis kollektiivne eneseuhkus annab ka individuaalsele enesehinnangule tuge. Ja kui need majanduslikud sanktsioonid hakkavad mingil viisil mõjuma, siis me oleme juba kuulnud, mida Putini propaganda selle kohta ütleb: jah, me peame veidike kannatama, kuid see kõik on meie õnneliku tuleviku nimel.

Niccolo Machiavelli on oma raamatus "Valitseja" öelnud, et valitsejad tahaks, et neid armastatakse, kuid kindlam variant võimule jäämiseks on, kui neid kardetakse. Vene rahvale meeldib, kui neid kardetakse. Vladimir Putin on andnud neile tagasi eneseväärikuse, mis Nõukogude Liidu lagunedes suuresti kaotsi läks. Kuid täna me näeme, kuidas nende vennasrahvast ukrainlasi enneolematul moel ja määral maailmas armastatakse. Selles olukorras on "Sõrmuste isanda" loo suurust.

Siin on venelaste jaoks olemas sisemine konflikt. Nad ei saa aru, miks neid ei võeta lilledega vastu, nad tulid ju vabastama. Internetis ringles üks väga ilus video, mis kutsus üles vastama mõnele küsimusele: miks üheski riigis ei ole näha meeleavaldusi Vene lippudega, aga Ukraina lippudega millegipärast on? Kui te tulite ukrainlasi vabastama, siis ei peaks neil olema põhjust põgeneda, aga ometi miljonid on põgenenud. Kui need küsimused jõuavad ükskord tavavenelase pähe, siis võivad need tekitada mõningast segadust küll.

Kui lääs peaks jääma ühtseks ja selle sõja võidab Ukraina, siis võidab see, keda armastatakse, ehk tõeks on saanud muinasjutt.

Muinasjutud on väga heaks analoogiaks ja seletuseks, kui lapsed küsivad, miks asjad niimoodi on, nagu nad on. Võtame või Harry Potteri loo. Nii Harry Potter kui ka Voldemort olid targad ja võimekad ja nii nagu Dumbledore ütleb, kui Harry küsib, miks siis mina temasugune ei ole, et kõik sõltub valikutest ja see on hea võrdlus. Kui ühel pool on valitud võimalus saavutada võim hirmuga kõigi üle, siis seda on võimalik saavutada küll, ja Machiavellil oli õigus, aga pikas perspektiivis see siiski ei õnnestu, impeeriumide lagunemine näitab, et surve ja sunniga valitsemisel on paratamatult piirid. Aga kahjuks võib see pikk perspektiiv olla pikem kui inimelu.

Enesehinnangust rääkides tuleb meelde, kuidas ka näiteks meil oli alguses raske tunnistada, et meie iidol, Andrus Veerpalu, on andnud positiivse dopinguproovi.

See on raske, see kisub alla enesehinnangut. Inimesed võitlevad väga raevukalt vastu kõigele sellele, mis võiks alandada nende enesehinnangut. Ja põhjuseks on see, et normaalse kõrge enesehinnanguga inimene on edukas ja seetõttu on enesehinnangu kaitsemehhanismid sedavõrd tugevad. Aga me seisame silmitsi ohuga, kui see enesehinnang põhineb täiesti valedel eeldustel. Kukkumine on valus, kui selgub, et sa ei suuda enam olemasolevate eeldustega oma enesehinnangut põhjendada. Aga et see kukkumine juhtuda saaks, peab Venemaal aset leidma tõesti mingi totaalne sündmus, mis muudaks ka ideoloogiat, mille kohaselt just Venemaal sünnib see õige ja edasiviiv tsivilisatsioon. Ühesõnaga, meie oleme teistest paremad ja selle paremaks olemise varjus on võimalik teha samasuguseid sigadusi, nagu tegi omal ajal Hitler.

Vene rahvast võib omal moel vaadelda ka kui seltskonda Platoni koopas, kus jälgitakse varjude mängu seinal ja kui keegi peaks koopast välja astuma ja tagasi tulles rääkima, mis väljas tegelikult toimub, siis ta lüüakse maha.

Aga seda ju tehaksegi. Sest need, kes näevad, meelde tuletavad ja need, kes on peegliks, sõltumatud meediakanalid, need on ju suletud.

Filosoofilisema raja peale tagasi minnes, kuidas ma üldse saan teada, et mul on õigus näiteks küsimustes, mida kuidagi kontrollida ega käega katsuda ei saa?

Üks küsimus selle juures on kohe, kas inimene üldse tahab teda saada, mis on tõde. Inimene tahab teada seda, mis annab talle meelerahu. Miks siis inimesed üldse otsivad infot, mis on nende jaoks hirmutav ja ebameeldiv? Põhjus on selles, et kui me teame, miks asjad toimuvad, siis me tunneme ennast mõnevõrra kindlamalt. Kõige hullemini rikub inimese tasakaalu määramatus, kuid me otsime ikkagi kinnitust oma veendumustele.  

Dunningi-Krugeri efekt näitab, et inimesed, kes on vähekompetentsed, nad on väga enesekindlad ja inimesed, kes väga palju teavad, nad kõhklevad. Ja on arvatud, et just sellest saavadki alguse maailma hädad.

Aga millega seletada seda, et ka kõrgharidusega inimeste seas on neid, kes on jõudnud elu jooksul veendumuseni, ma nüüd natuke utreerin, et näiteks Maa on lapik, ehkki inimesi on õpetatud kriitiliselt mõtlema?

Kõrgharidus annab inimesel mõningad eelised, aga ega kõrgharidus... mis asi see haridus üldse on? Ega see ei ole see, kui inimene on ülikoolis käinud, see on hoopis midagi muud. See ongi oskus kriitiliselt suhtuda ka enda arvamustesse, oskus esitada ka endale küsimusi, et kas see, mida ma mõtlen, on tõepoolest nii, või tuleks seda kontrollida. Aga kui ma hakkan kontrollima, see tekitab ebakindlust ja see on ebamugav. Käitumisökonoomika ju ütleb, et minimaalsete kuludega tuleb saavutada maksimaalne tulemus. Me tahame elada mugavalt, kuid on mingi piir, millest alates see enam võimalik ei ole. Sellele piirile lähenemine on mõnevõrra hirmutav ja on valiku küsimus, kas inimesed hakkavad otsima fakte ja neid omavahel kõrvutama.

Aga tuleb rõhutada, et inimese mõtlemine on üldiselt irratsionaalne. Seda on üsna palju uuritud, Daniel Kahneman, kes sai Nobeli preemia, majanduspreemia küll, aga ta oli psühholoog, jõudis järeldusele, et inimeste mõtlemine ei ole selline, et me otsime maksimaalselt fakte ja siis hakkame neid kõrvutama. Seda me nimetame ratsionaalseks mõtlemiseks. Me pigem teeme oma otsused selle info põhjal, mis on parajasti meile kättesaadav.

Me oleme tänu Ukrainale täna väga ühtsed, kuid veel eile olime killustunud määral, mida ma oma varasemast elust ei mäleta. Muu hulgas on tekkinud kõikvõimalikke sektilaadseid nähtuseid, millest mõne juhid on sekkunud ka poliitikasse ja tuhanded toetavad neid ja kellelgi ei teki mingeid küsimusi. Kusjuures lööklauseks on saanud sellistel puhkudel: "Mõtle oma peaga!"

Vaba on väga raske olla. Ka oma mõtetes vaba olla on tõeliselt raske ja me oleme siin ka juba rääkinud, et inimene püüab kellegagi samastuda. Ja seesama lause, mõtelge oma peaga, enne selleni jõudmist esitatakse tavaliselt mingisugune väide, et näete, seal ju kirjutatakse niimoodi või seal olid niisugused eksperimendi tulemused ja mõelge nüüd edasi oma peaga. No kuidas sa siis mõtled oma peaga, kui suund on juba ette antud? See on manipulatiivne meetod, et suunata inimest mõtlema just selles suunas, kus sa soovid. 

Neid sektilaadseid seltskondi on kõige rohkem sotsiaalmeedias. Seal võib märgata sellist huvitavat asja, et kui sekti juht, eriti kui ta on ühiskondlikult tuntud inimene, midagi räägib või kirjutab, siis järgijate kommentaarid on väga üheülbalised: jumal hoidku sind; sa oled ainuke inimene, keda ma usun, umbes sedalaadi. Keegi ei küsi, kas see nüüd päris niimoodi ikka on, käib pidev ühe idee kordamine. Ma olen paar korda proovinud ka sellises kohas vaidlustada mõnda väidet, tavaliselt on mind lihtsalt seltskonnast välja lülitatud. Aga sellised seltskonnad annavad enesekindlust ja teadmist, et kuulutakse mingisse suuremasse gruppi, kus mõeldakse nagu mina, ma ei ole üksi. Me võime öelda, et oleme tolerantsed, kuid kõige rohkem meeldivad meile ikkagi inimesed, kes mõtlevad nagu meie, kes näevad välja nagu meie ja teevad samu asju, mis meie. See on üldinimlik ja sunnibki segastes oludes inimesi koonduma gruppidesse.

Vaba on raske olla. Kuidas siis ikkagi olla oma mõtetes vaba nii, et selle käigus lolliks ei läheks?

Kui vaba olla, siis võib juhtuda nii, et nii ühed kui ka teised äärmused hakkavad sind nimetama lolliks. Aga hankige võimalikult palju infot ja kui keegi räägib väga ilusasti ja väga veenvate sõnadega, siis kahtluseiva võiks kohe tiksuma hakata. Ja siin Eesti Vabariigis me saame vabad olla. Siin ju selle eest kedagi kinni ei panda. Sa võid siin kiruda valitsust või keda iganes, korraldada pikette, võimalus vaba olla on ju täiesti olemas. See sõltub igast inimesest endast, kas ta tahab olla vaba või tahab ta mugavust, kiita kellegi teise mõtteid selle asemel, et ise mõelda.

Astrid Kanneli intervjuu Avo-Rein Terepingiga on Vikerraadios kuulatav reedel algusega kell 14.05.