Meelis Kiili: mida teha ja kes on süüdi?

Meelis Kiili
Meelis Kiili Autor/allikas: Kaitseliit

Need, kes on kurjuse taga, peavad saama õiglase karistuse. Need, kes on tegudega või tegemata jätmistega hoidnud riigitüüri juures kurjategijaid, peavad arvestama sellega, et nemad peavad hüvitama nii füüsilised kui ka moraalsed sõjakahjud. Kodud võib üles ehitada, kuid kaotatud elusid tagasi ei too, kirjutab Meelis Kiili.

"Ei ole meeleheitlikke olukordi, on vaid meeleheitel inimesed," on öelnud kunagine edukas väejuht Heinz Guderian. Ukraina olukord on raske ja keeruline, kuid mitte meeleheitlik. Vastupidi, Kremli kurjategijad sõdivad Ukraina meelekindla rahvaga.

Kui Stalin ründas vaba ja demokraatlikku Soomet, ootas diktaator samuti kiiret võitu ja kõigi maade proletaarlaste ühinemist. Selle asemel suutis Stalin ravida Soome ühiskonna kodusõjajärgsed haavad ja ühendada kogu Soome rahva võitluseks idavaenlase vastu. Putin tegi sama Ukrainas 2014. aastal.

Talvesõjas oli Punaarmeel tohutu ülekaal elavjõus, relvastuses, tulejõus, soomlastel aga vabadusihas, motivatsioonis ja kaitsetahtes. Läbi ajaloo on motiveeritud võitlejad olnud edukad ka ülekaaluka vastase vastu.

Soome elanike kaitsetahet näeme ajaloolistes dokumentaalfilmides, selle kohta loeme hilisematest kirjutistest. Ukraina rahva tahet näeme tänapäeva infoühiskonnas reaalajas. Napoleon hindas moraalse komponendi eelist füüsilise ees neli ühe vastu. Talvesõja ja nüüdse Ukraina sõja näitel võib see suhtarv olla isegi suurem.

Ukraina regulaar- ja territoriaalarmeel on Putini Venemaast kergem, kuid mitte kehvem relvastus. Talvesõjas oli tolleaegseid relvasüsteeme silmas pidades venelaste relvastus oluliselt suuremas ülekaalus kui praegu Ukrainas. Soomlased olid, kui Rootsi välja arvata, tegelikult üksi. Mõni riigipea saatis toetustelegrammi, kuid reaalset tuge õigupoolest polnud. Ukraina taga on terve vaba maailm oma ressursi, relvastuse ja poliitilise toetusega.

Soome suutis evakueerida oma tsiviilelanikkonna enne sõjategevust, ukrainlased peavad seda kahjuks tegema venelaste tule all ja lahingute käigus. Vene relvajõud pommitavad ja tulistavad sihilikult elurajoone, et murda Ukraina rahva tahet.

Ajaloos on ennegi selliseid strateegilisi vigu tehtud. Teise maailmasõja ajal pommitasid liitlased Saksamaa linnu Essenit, Kölni, Hamburgi, lootes, et maapealne õudus murrab rahva tahte. Paraku oli tulemus vastupidine: see liitis elanikkonda ja Ruhri piirkonna sõjatehaste tootlikkus hoopis kasvas.

Soome jäi teises maailmasõjas iseseisvaks ja soomlased saavutasid moraalse võidu. Ka ukrainlased jäävad iseseisvaks, veelgi enam, see sõda teeb Ukrainast tugeva riigi, muudab arvestatavaks jõuks nii üleilmses kui ka regionaalses mõistes.

Mida teha?

Ajalugu kordub. Miks toetab Venemaa ühiskond juhte, kes juhivad Vene riiki vääramatu huku poole? Professor Peeter Lorents on öelnud, et igal kestval lollusel peavad olema mõttekad põhjused. Selleks, et seda mõttekust aduda, peab proovima mõista meie kultuuriruumist erinevat keskkonda ja seda kujundavaid tegureid ja ajendeid.

Putini ja Sergei Lavrovi etteasted solvavad intelligentsust. Venemaa suursaadiku ÜRO-s Vassili Nebenzia esinemisi vaadates tekib tahtmatult küsimus, kas sellistel inimestel ei ole ivagi eneseaustust ja inimlikkust säilinud.

Tänapäeva infoajastul võib kergesti tärgata lootus, et Vene rahvas saab sellest aru, ei kiida seda heaks ja käitub eetiliselt. Ent see, mis on loogiline ühes kultuuriruumis, ei ole enesestmõistetav teises. Putini populaarsus on taas tõusujoonel, Vene rahvas imetleb tema "kangelaslikkust".

Osalt on tegemist rangelt tsenseeritud meedia mõjuga ja infonappusega, kuid mitte ainult. Z-tähega tähistatud zombistumist esineb ka meil, vaba ja piiramatu inforuumiga Eestis. Mis on see fenomen, mis paneb inimesi toetama arulagedust? Miks inimesed järgivad juhti, kes on võtnud neilt tuleviku?

Ühes aastatetaguses raadiousutluses selgitas Peeter Volkonski, miks Eesti rahval ei ole mõtet oodata Venemaa vabandust sõja- ja okupatsiooniajal toime pandud kuritegude eest. Vürst Volkonski sõnul on Venemaal ja venelastel kaks igikestvat küsimust: mida teha ja kes on süüdi?

Esimene on sedavõrd keeruline ja mitmetahuline, et sellele ei ole kunagi vastust leitud. Sellest on kirjutatud lausa krestomaatilisi teoseid, nagu näiteks Nikolai Tšernõševski "Mida teha?" ja Lenini "Mis teha?". Mõlemas teoses käsitletud ajastud on lõppenud katastroofiga. Kas sellest on õpitud? Venemaa endise peaministri Viktor Tšernomõrdini tõdemus "tahtsime parimat, kuid välja kukkus nagu alati" annab tunnistust, et ei ole.

Putin järgib sama joont: midagi tuleb teha ja tehaksegi. Ta on öelnud: "Kõik, mis on lihtne, on tõhus." Vene riiki juhitakse korruptiivselt, mis valitsemisvormina ongi lihtne, kuid ebaefektiivne. Kõigele sellele aitab kaasa vene ühiskonna intelligentsi süstemaatiline hävitamine.

Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja järgne kaos sundis paljusid vaimuinimesi riigist lahkuma. Need, kes jäid, likvideeriti/hukati Lenini ukaasiga, ellujäänuid tabasid hiljem Stalini repressioonid. Mõtlevad inimesed on autokraatlikele režiimidele ohtlikud, nad tuleb alla suruda ja hävitada. Loomulikult suudab saja neljakümne miljoniline elanikkond haritlaskonna taasluua, kuid järjepidevuse katkemise tõttu on iga uus põlvkond nõrgem.

Nõukogude Liidu lagunemisel oli omamoodi mõju. Kui raudne eesriie langes, said paljud talendid lahkuda " tööliste paradiisist" ja teostada ennast arenenud riikides. Tundub, et viimase hoobi on andnud Putin Ukraina agressiooniga. Üha suurem hulk mõtlevaid venemaalasi püüab lahkuda kodumaalt enne, kui piirid lõplikult sulguvad. Seega on küsimus "mida teha?" jätkuvalt vastuseta. Ettearvamatu ajalooga rahval, kes elab juhi loodud mütoloogilises reaalsuses, on tulevikuväljavaated tumedad.

Kes on süüdi?

Küsimusele "kes on süüdi?" on lihtne vastata: ikka teised. See on väga sügavale juurdunud arusaam. 1939. aastal olid eestlased "süüdi" selles, et tahtsid olla vabad ja iseseisvad. Seega tuli meid vabastada meist endist.

Nüüd vabastab Putin ukrainlasi ukrainlastest. Nad on "süüdi", et tahavad olla vabad, olla eurooplased. Kui selgitada venekeelset sõna "izvinit" (vabandust paluma) osiste kaupa, saame "iz vinõ" (süüta) ehk teisisõnu polegi kedagi vaja süüst vabastada, sest ta polegi ju süüdi. Siin võibki peituda fenomen, mis võimaldab manipuleerida rahva isemõtlemisega. Kindlasti hakkab Venemaalgi levima tõde Ukrainas toime pandud sõjakoleduste kohta. Teavet võib piirata ja pidurda, kuid kinni hoida ei saa.

Kas tuleb ka hukkamõist? Ilmselt mitte, sest Vene inimesed hoiavad kinni sellest, mida nad soovivad uskuda, ja meeldivam on arvata, et mindi taas kedagi vabastama, mis sest, et tegu oli lihtlabase vallutamisega.

Niikaua, kui ei teki ühiskondlikku süütunnet, ei saa loota suuri muutusi. Kas peaks kogu vene rahvast süüdistama? Lihtne on hukka mõista, keerulisem mõista. Kui mõista süüdi kõik, siis ei mõisteta tegelikult süüdi kedagi. Kuid tõsiasi on see, et kaasvastutus lasub kogu ühiskonnal.

Need, kes on kurjuse taga, peavad saama õiglase karistuse. Need, kes on tegudega või tegemata jätmistega hoidnud riigitüüri juures kurjategijaid, peavad arvestama sellega, et nemad peavad hüvitama nii füüsilised kui ka moraalsed sõjakahjud. Kodud võib üles ehitada, kuid kaotatud elusid tagasi ei too.

Jääb vaid loota, aga see lootus on õhkõrn, et ukrainlased ja teised rahvad, keda venelased on vaenanud, suudavad tulevaste põlvede jooksul neile andestada.

Kuidas edasi?

Loodame, et meie soov, et kõik meie naabrid oleksid rahumeelsed ja stabiilsed, ka kunagi täitub. Kuid lootus üksi on lollide lohutus. Naabreid ei saa valida, peame arvestama suhteliselt pika rahutu perioodiga ja jätkuva vastasseisuga.

Praegu vajame strateegilist kannatust, kindlameelset käitumisjoont, tarka poliitikat ning otstarbekat tegevuskava. Peame toetama Ukrainat, sest see ei ole vaid nende konflikt, see on tsivilisatsioonide kokkupõrge ja praegu sõdivad ukrainlased ka meie eest.

Kõik me saame midagi teha. Sajad vabatahtlikud on panustanud oma aega, raha ja hingelist toetust sõja eest pagevatele Ukraina naistele ja lastele. Kuid see on riiklik, isegi üleilmne kriis, mille lahendamist ei saa delegeerida vabatahtlikele ega mittetulundusühingutele. See vajab konkreetset ja õigeaegset tegevuskava ja koordineeritud riiklikku juhtimist, et koondada kogu meie ühiskonna pingutus Ukraina ja meie endi hüvanguks.

Need, kes esindavad Eestit rahvusvahelistes organisatsioonides, peavad esindama ka Ukrainat. Nüüd ei ole enam tagasiteed mugava elu ja enesega rahulolu juurde, peame selle teadmise viima kõikide oma partnerite ja liitlaste otsustajateni.

Kui idanaaber ei suuda õppida ajaloost, vaid tahab tehtud vigu korrata, siis tuleb neid aidata. Peloponnesose sõja tulemusel kaotas Ateena oma mõjuvõimu. Asi ei olnud selles, et Ateena sõjavägi ja laevastik oleksid olnud oluliselt nõrgemad kui Sparta oma, asi oli selles, et Sitsiilia kampaania oli üle jõu käiv ettevõtmine. See kurnas majanduse ja elanikkonna ja mis kõige olulisem – jättis ateenlased ilma liitlastest, nad jäid üksi.

Üksi on ka Venemaa, laostunud majanduse ja muust maailmast eraldatud elanikkonnaga. Suur juht küll kinnitab, et sanktsioonid ja isolatsioon vaid tugevdavad Venemaad, kuid reaalsus on teine.

Muu maailm edeneb, Venemaa liigub ajas tagasi. See ei ole isegi võrreldav kurikuulsa Nõukogude Liidu seisakuajaga, see on veelgi hävitavam nii majandusele kui ka inimestele. Kui see on Kremli ja venemaalaste valik, siis olgu nii. Me oleme koos teiste vaba maailma vabade rahvastega valinud teise tee. See tee on olemas ka Venemaa elanikele, kui nad selle peaksid üles leidma.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: