Ma ei unusta kunagi, kuidas üks Eesti ärimees rääkis oma ettekujutusest ajaloost. "Mis vahe küüditamisel ja Rootsi pankadel, mõlemad võtsid korteri ära!" ütles ta. Ettekujutust, et küüditamine oli sama, mis korteri äravõtmine, oli valus kuulata, aga tuleb aru saada, kust see tuli. Temal oli lootus, et äkki saaks Venemaaga äri teha ja äril pole tihti mälu. Inimestel on.

Aastad lähevad. 1941.aasta 14. juuni küüditamisest möödub varsti 80 aastat, 72 aastat saab 25. märtsil mööda 1949. aasta suurküüditamisest.

Uued põlvkonnad kasvavad koos uute muredega ja need rahvuslikud katastroofid kipuvad kaugele jääma. Järjest vähem on elus neid, kes siis Siberisse viidi ja seega on järjest vähem ka nende lugusid.

Minu onu Erich Ausmaa saab suvel 92, tema küüditati koos perega 1941. aastal, nädal enne oma 12 sünnipäeva. Ta on elus sümbol, armas ja väga oluline inimene meile kõigile. Meie ülesanne on, et tema enda, tema isa, tema ema, tema onude, vendade ja õdede kunagi läbi elatud kohutav kogemus kaotsi ei läheks, sest politseiniku perekonnast pääsesid Siberist vaid üksikud ja sedagi juhuslikult.

Miks siis unustada ei tohi, võib küsida. Küüditamine oli nii ammu ja need kurvad mälestused ei tee kedagi rõõmsamaks. Üksikisik võib muidugi nii küsida, aga rahvas ei tohi. Kui suured psühholoogilised traumad unustada, siis võivad nad kergesti korduda, see on ajaloo seaduspärasus. Juut ei unusta holokausti, poolakas Katõni, armeenlane genotsiidi, ukrainlane holodomori, baltlased ja tohutu hulk teisi rahvaid ei tohi unustada küüditamist.

Iga rahvas peab võitlema oma ajaloolise tõe eest ja see võitlus läheb kogu aeg teravamaks. Eriti pärast seda, kui Venemaa on uuesti kasutusele võtnud Stalini ajast pärit ajalookontseptsioonid. Vladimir Putin ise levitab neid aktiivselt.

Eestis on küüditamise mäletamiseks palju tehtud, on korjatud elulugusid, on huvitavaid kunstilisi lahendusi, dokumentaalfilme ja muusikat. Ilmus mahukas raamat "Toimik "Priboi". Artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest", Kõige tipp on muidugi äärmiselt mõjuv Maarjamäe mälestuskompleks, ehk üks tähtsamaid Eesti mäluobjekte üldse.

Mida veel? Mulle tundub, et meil oleks vaja ka suurt ja võimast filmi. Filmi, mis annaks järgnevatele põlvkondadele kunstilise võtme, kuidas neid järjest kaugemale jäävaid aastaid tõlgendada ja neisse suhtuda.

Jälgin praegu kadedusega, kuidas Norra loob oma ajaloo filmivariante, osa neist on ka rahvusvahelise levikuga. Ka meil jookseb ju ETV-s praegu seriaal "Üle Atlandi" kroonprintsess Märthast, kes sõja ajal kasutas oma sarmi Norra heaks, suheldes USA presidendi Franklin D. Rooseveltiga.

Kõik Balti riigid on oma filmi küüditamisest teinud. Meil on "Risttuules" aastast 2014, leedulastel aastast 2013 "Ekskursante" ja Lätis "Melanie kroonikad" aastast 2016. Need on head ja mõjuvad filmid, aga nüüd tuleks teha samm edasi, suure narratiivi suunas. Eesmärk võiks olla ka rahvusvaheline levik.

Oleks ka tore, kui muusikaakadeemia või keegi muusikaajaloolane korjaks kokku eestlaste Siberi muusika, eelkõige laulud. Enamik neist on Eestist, kodust, igatsusest ja armastusest, just sellest, millest Siberis kõige rohkem puudus oli. Tore oleks näha nende laulude kogumikku.

Aga ehk veel midagi, mis on meile kõigile jõukohane.

Jagan kogemust. 2011. aastal panime Pärnumaale Urissaare külasse lihtsa mälestusplaadi 14 inimese nimega, kes sellest külast 1941. aastal küüditati. Nüüd on koht, kus koos käia, meenutada ja kuhu mälestusküünal asetada. Lapsed õpivad sellistest üritustest palju, rohkem kui raamatutest.

Sellised kohalikke mälestuskohti on üle Eesti, aga mitte igal pool. Viru-Jaagupis on näiteks kiriku kõrval koos kõigi inimeste nimed, kes sealtkandist said sõdade ja küüditamistega kannatada. See on väga lihtne, aga mõjuv, eriti kui näed ühest perest seitset nime. Ajaloo ülekohus on seal lausa füüsiliselt tuntav.

Hea oleks näha, et külad ja vallad ka oma küüditatuid mälestaks. Selleks pole palju vaja, plaat nimedega ja see pole kallis, lihtsalt natukene tahtmist. Seega, alustaks ehk sellest, kulla vallavanemad, et teeks oma valla küüditatud selgeks. Praegu on juba korralikud andmebaasid, mõni kohalik huviline teeks selle kiiresti klaariks. Ja siis oleks juba võimalik arutada, et kas keskusesse või küladesse, mis hoonetele ja kas üldse. Aga nii tekiks koht, kuhu minna ja küünal panna.

Praegu, pandeemia ajal, võib selline tulevikku suunatud jutt minevikust tunduda liialdusena, aga ei ole. Koroona läheb kunagi üle, mälu ei tohi minna. Suuri üritusi teha ei saa, aga küünal aknal oleks õhtul kohane ja näitaks, et me ei unusta.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.