"Oleme arvesse võtnud seda, et kui inimene on näiteks Tallinnas juba töökoha leidnud, siis me oleme pingutanud, et ta saaks jääda Tallinna. Kui neid sidemeid ei ole, siis vaatame, kas seal kohapeal, kuhu me inimesi viime, on kooli ja lasteaiakohti piisavas läheduses ja saadaval," rääkis sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna juhataja Jako Salla.

Hotellidest väljakolimine on tema sõnul paratamatu, sest näiteks Viru hotellis olid toad juba enne sõja algust broneerinud ja nüüd tuleb need vabastada.

Salla sõnul on kindlasti ka neid, kes loobuvad riigi pakutud võimalusest ja ei taha Tallinnast lahkuda. Sel juhul tuleb neil edaspidi endil hakkama saada.  

"Samamoodi on Pärnu vastuvõtupunkti tulnud inimesi ja kui neile on öeldud, et teie majutuskoht asub kusagil Jõgevamaal või Saaremaal, aga inimesed on tulnud lootusega elada linnas. Siis on ka neid inimesi, kes sellest on loobunud," tõdes Salla.

Uute majutuspaikade leidmine on olnud suur töö. Kõikidele ei ole õnnestunud leida pikaajalisi peatuspaiku, aga üllatavalt paljudele on see võimalus loodud. Ajutise kaitse saanutele peab riik tagama peavarju neljaks kuuks ja Salla sõnul püütakse vältida olukorda, kus selle aja jooksul peab inimene elama kolmes, neljas eri kohas.

Püsivaid majutuspaiku otsides on prioriteediks lastega pered. Kolmapäeval näiteks seati nende jaoks valmis seni tegevkaitseväelaste käsutuses olnud kortereid, kuhu nad saavad jääda püsivalt elama.

"Kuigi võib mõelda, et seal hotellis on toitlustus tagatud ja olud on natukene paremad, siis ikkagi 12 ruutmeetril kolmekesi koos nädalaid olla ei ole ka kerge," tõdes Salla.

Salla möönab ka ise, et neisse korteritesse kolijatel on vedanud, sest suuremas linnas on võimalusi rohkem. Samas pealinna kõik tulijad enam ei mahu, seda enam, et põgenikelaine jätkub.

"Ega meil väga palju selliseid kohti, kus oleks olemas inimesed, kes suudaks tagada toitlustuse, suudaks tagada turvalisust, kontakte, neid kohti meil palju ei ole. See on ka põhjus, miks teistes riikides seatakse üles põgenikelaagreid. Olgu need konteinerlinnakud või telklinnakud," sõnas Salla.

Teine variant oleks kasutusele võtta evakutasioonikohad. See on kallis lahendus, pealegi mõjutaks oluliselt kogukondade elu, sest tähendaks näiteks spordisaalide sulgemist kohalikele inimestele. Seetõttu kasutatakse seda võimalust viimasena.

Salla hinnangul on seni Eestisse jõudnud põgenikel hästi läinud, sest erinevalt teistest riikidest, kus on tulnud just sellistes suurtes saalides elada, on Eesti suutnud pakkuda paremaid tingimusi.

Tabasalu külje alla Meriküla puhkekompleksi kolis kolmapäeval elama paarkümmend ukrainlast, kes seni peatusid hotellides. Mõned toad on veel vabad, aga Harku abivallavanema Robert Lippini sõnul saavad need lähipäevil täis.

Mõned ukrainlastest broneerisid ise endale kohad Merikülas, aga lõviosa tulijatest saatis sinna riik. Hosteli 60 kohta ongi Harku valla esialgne võimekus sõjapõgenikke vastu võtta.

"Kindlasti ta ei sobi alaliseks elukohaks, sest majutustingimused on askeetlikud. See on pigem selline hosteli tüüpi majutuskoht. Aga lühiajaliseks peatumiseks kaks kuud, kolm kuud, võib-olla neli kuud on ta täiesti sobilik," rääkis Lippin.

Kui seni pakkusid hotellid põgenikele kolm korda päevas süüa, siis nüüd tuleb Meriküla uutel elanikel ise selle eest hea seista. Esimeste päevad toidumoona muretses tulijatele küll vald.

Meriküla kompleks asub looduskaunis kohas, kuid liikuma on sealt raske pääseda. Esialgu käib sinna vaid koolibuss, kuid Lippin lubab, et vajadusel muudetakse bussiliine nii, et inimesed pääseksid vähemalt Tabasallu, aga miks ka mitte Haabersti ringile.

Vähemalt esialgu katab ukrainlaste elamiskulud Merikülas Harku vald. "On tulnud riigilt signaale, et teatavad kulutused kompenseeritakse, aga täna sellist 100-protsendilist kindlust, millised kulud hüvitatakse, meil ei ole," rääkis Lippin.

Valla rahakotist on osutatud vältimatut abi, aga Lippini sõnul tuleb arvestada ka sellega, et sellise kulude kasvuga ei osatud valla eelarvet koostades arvestada.

Praegu tegutseb Merikülas juba ukraina laste päevakool ja lastehoid. Osa lapsi tuuakse kohale koolibussiga, aga mõne põnni kodu ongi nüüd Merikülas.

Kiievis lasteaias õpetajana töötanud Jelena on tingimustega väga rahul Kõik on olemas ja kui midagi on vaja, siis ka tuuakse. Esialagu on nii klass kui ka mängutuba veel tühjavõitu, aga lähipäevil tuleb lapsi juurde. "Me oleme väga tänulikud nii Eesti inimestele, valitsusele ja kõigile, kes meid nii vastu võtsid. Kogu südamest," ütles Jelena.