Harkivi lähistelt Balaklijast pärit Ludmilla sattus oma nelja pojaga Eestisse juhuslikult. Poola jõudes märkas ta vanem poeg Eesti lipuga ringi liikuvat meest, kes pere Tallinna aitas. Esimesed nädalad elati hotellis, aga nüüd on neil oma kodu.

Kui pere kahe päeva eest sisse kolis, ootas neid ees paar kasarmust pärit voodit ja neli tühja seina. Tänu neid aidanud eestlanna Evale on neil nüüd kõik hädavajalik olemas. 

"Me saime temaga tuttavaks hotellis Dzingel, ta võttis meid oma hoole alla ja aitab igati. Kõik, mis siin on, on tänu talle. Ma ei tea, kuidas me ta leidsime, ilmselt jumal saatis ta meie teele. Me lihtsalt tervitasime, küsisin talt midagi, ta räägib vene keelt, ta pakkus probleemile lahenduse, siis järgmisele, hakkasime helistama ja nüüd on ta meiega," rääkis Ludmilla.

Naise sõnul poleks ta ilma vabatahtliku abita suutnud asju korda ajada, kuna lihtsalt ei tea, kuidas Eestis asjad käivad. Senine kogemus on näidanud, et vabatahtlikke soovitusi võib uskuda.

"Me ei tea midagi, kuhu minna, millised on teil hinnad, see kõik on meile võõras. Kui teda poleks, siis iseseisvalt me poleks hakkama saanud. Mitte ükski pere poleks üksi hakkama saanud," ütles Ludmilla.

Kui Ludmilla pere on enda mõne päevaga juba sisse seadnud, siis paljud pered alles püüavad oma korterit sisustada. Kui alguses oli suur puudus vooditest, siis nüüd otsivad vabatahtlikud taga laudu ja toole, aga ka märksa väiksemaid, kuid eluks vajalikke asju.

"Kes tahab õmblemiskomplekti, et riideid parandada, siis on puudus küünekomplektidest, maniküürikomplektidest, kõik niisugused asjad, mida inimene saaks osta, aga ega neil raha pole," lausus vabatahtlik abistaja Tarmo Lausing.

Asjadest veelgi olulisemaks on on saanud mentorperede leidmine, kes aitaks ukrainlastel Eesti eluga kohaneda. Nõmmekate seast on leitud juba pea 50 sellist peret.

Ludmilla on oma uue koduga rahul. loodetavasti saavad lapsed kooli ja lasteaeda. Uksepauk ja üle lendavate lennukite müra tuletavad veel meelde õhurünnakuid, aga enam ei pane võpatama.