Euroopas, kuid ka mujal maailmas on teisest maailmasõjast pigem kaudne ja kauge mälestus. Pea 80 aastat tagasi lõppenud sõda ei paina läänemaailma inimesi mentaalselt. Nad said sõjatraumast ammu üle, mistõttu nad ei pidanud 21. sajandil selle kordumist laiemalt ega ühe riigi territooriumil enam võimalikuks.

Nõukogude Liidus ning seejärel Venemaal elas suure isamaasõja ja võidu kultus edasi, saavutades enneolematuid kõrguseid Vladimir Putini režiimi all. Tohutud paraadid-jõudemonstratsioonid Moskva Punasel väljakul. Surnud sõjaveteranide asendamine tribüünil uutega. Georgi lindikeste kandmine. Niinimetatud surematu polgu marsid. Skisofreenilised sõjaetendused, milles "sakslasi" pekstakse ja alandatakse. Autode ja mootorratturite kolonnide liikumine "Berliini peale". Papist tankidesse mähitud ja puust kalašnikovidega marssivad mundris lapsukesed lasteaedades. Sõjafilme vahtivad ja enamasti olematuid kangelastegusid "meenutavad" venekeelsed inimesed.

Ukrainas toimuv meenutab üksüheselt Nõukogude vägede tegevust teise maailmasõja lõppfaasis, sellest hetkest alates, kui nad sisenesid Saksamaale (Ida-Preisimaale). Valimatu tsiviilisikute ("fašistide") tapmine, igas vanuses naiste vägistamine (tihti nende meeste ja laste ees), arutu hävitustöö (et järgi jääksid ainult rusud) ning laialdane röövimine ja varastamine. Lisaks tuhandete sõdurite mõttetu surma saatmine Kremli poolt, üksnes kiire ja suure võidu nimel.

Vene maailma inimesed eitavad neid asju. Nende deduškad ei saanud midagi sellist toime panna. See on võimatu. Läänemaailmas sepistatud võltsing. Mõned tunnistavad osaliselt Nõukogude Liidu sõjaväe/režiimi sõjakuritegusid, kuid leiutavad kõikvõimalikke õigustusi. Suhtumine Ukrainas toimuva suhtes on peaaegu sama, kuid selle erisusega, et mõni protsent Venemaa elanikkonnast on sõja vastu.

Nõukogude sõjaväelaste metsikused Saksamaal (1944-1945) olid kuidagi "õigustatud", arvestades sakslaste käitumist idarindel (erinevalt Lääne-Euroopast). Kuid millega on õigustatud praegune sõda ja metsikused? Sellega, et lääs on Kremli arvates Venemaad alandanud ja "petnud" ning Ukraina lihtsalt ei soovi olla Moskva protektoraat?

Venemaalased ja Venemaa inforuumis elavad "kaasmaalased" on olnud järjepidevalt teise maailmasõja n-ö lainepikkusel. Kreml tegi kliki ja vaatajate ees algas uus Suur isamaasõda ja võitlus "fašismiga", mis peab lõppema suure võiduga. Sakslaste asemel on ukrainlased.

See ei huvita kedagi, et polnudki mingit sõda, mida ära hoida, ning pole olemas ka vaenlasi/fašiste. Tähtis on barbaarne võitlus ja võit, mis tagab Putini režiimi püsimise ja koguni Venemaa kestmise, sest keegi ei paista mõtlevat sellele, et Putin pole igavene ning Venemaa eksisteerib ka peale teda.

Moskva valmistub suureks pealetungiks Donbassis ja Harkivi peale. Nähtavasti ka Odessa ja Transnistria suunal. Püütakse vallutada kõik need territooriumid Ida-Ukrainas, mida ei õnnestunud hõivata 2014. aastal. Hävitustöö ja tapatalgud võivad kujuneda veel süngemaks, kui seni nähtu.

Mõned alad (Donetski ja Luhanski oblast) liidetakse Venemaaga, kui "põlised Vene maad". Teised territooriumid ootavad oma järge, kuni nad on selleks küpsed ("fašistidest" puhastatud). Nende alade suurus sõltub Ukraina vägede edukusest, sest Venemaa ei hakka oma vägesid kuskilt enam välja viima (ainult Põhja-Ukrainas).

Teisele maailmasõjale viitav groteskne stsenaarium päädib tõenäoliselt Ukraina de facto jagamisega. Laias laastus nii nagu toimus Saksamaaga alates 1945. aastast. Selle erisusega, et pealinn Kiiev ei ole (osaliselt) Vene okupatsiooni all.

Ukraina peatab kuskil, mingil joonel Venemaa pealetungi. Putin kuulutab välja "võidu" ehk territooriumide "vabastamise". Ukraina jagamine saab teoks ilma uue Jalta lepinguta. Kreml muidugi välistab alles jäänud Ukraina NATO-sse astumise, kuid võib nõustuda NATO rahuvalvejõudude paigutamisega sellele territooriumile (nagu KFOR Kosovos), näiteks kui lääs lõpetab Venemaa majanduse kägistamist (24. veebruarist kehtestatud sanktsioonid). Võimalikke stsenaariumeid on palju, kuid Ukraina tükeldamine on kahjuks väga tõenäoline.

Olgu öeldud seegi, et Vene vägede lõviosa Ukrainas moodustavad niinimetatud rahvusvabariikide (näiteks Burjaatia, Udmurtia ja Dagestani) noormehed. Esiteks on mittevenelastel "lihtsam" ukrainlasi tappa ja vägistada. Teiseks kardab Kreml nimelt vene rahvusest sõdurite emasid, kuid rahvusvabariigid võivad hakata käärima, kui seal teadvustatakse, et just nende poegi saadetakse tapalavale.

Lõpuks, sõdurite lõviosa pärineb Venemaa paljuski kriminaliseerunud äärealadelt, mis selgitab nende käitumist. Maffialik elukorraldus valitseb kõrgel tasemel Kremlis, kuid Venemaa soppides sarnaneb Nõukogude vangla oludele.