Suursaadik Prikk: USA abi Ukrainale muutub koos sõja arenemisega

Kristjan Prikk.
Kristjan Prikk. Autor/allikas: U.S. Helsinki Commission

Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides Kristjan Prikk rääkis intervjuus ERR-ile, et USA abi Ukrainale muutub koos sõjategevuse arenemise ning sellega koos muutuvate Ukraina vajadustega. Samuti kommenteeris ta Eesti sõjalise kaitse tugevdamist.

Kui räägime Ukrainast ja USA abist, mis on Ukrainale antud, siis kas praeguse seisuga on Ukraina saanud seda, mida neil vaja on või on veel asju, mis ka USA poolt vaadatuna oleksid neile olulised?

Tõenäoliselt on õige öelda, et Ukraina vajadused on vastavalt selle sõja kulgemisele ka kerges muutumises. Ja kindlasti ei ole õige öelda seda, et Ukraina on saanud kõike, mida tal on vaja ja et tal tänasest edasi enam midagi vaja ei oleks.

Sõda on muutunud võrreldes sellega, mida peeti tõenäoliseks või võimalikuks 23. veebruaril või isegi 25., 26., 27. veebruaril. Ukraina on olnud sõjas võib-olla isegi mõnede varasemate hindajate jaoks üllatavalt edukas, kaitsesõjas siis.

Aga selleks, et Venemaa Ukrainas sõja kaotaks, on vaja Ukrainal ka vahendeid, mis võimaldavad tal teha rohkem, kui ta on seni suutnud. Ja nii, nagu eile USA riiklik julgeolekunõunik Jake Sullivan kinnitas, töötab USA masinavärk pidevalt selle nimel, et vaadata, mida nad saavad Ukrainale veel anda ja kas on vahendeid, mida USA-l endal ei pruugi olla ja mida saavad liitlased anda. Või mõnel puhul, kui USA-l isegi näiteks on mingisuguseid vahendeid, siis kuna need ei pruugi sobida Ukraina oludega väga täpselt, et siis neid asendada liitlaste käes olevatega.

Selle viimase kohta ma võin tuua näite, mis puudutab laevatõrjerakette, kus USA enda laevatõrjerakettide park on siis koondatud kas lennukitele või teistele laevadele, enda laevadele. Kuna Ukraina olukord on selline, et tulebki kaitsta justnimelt rannikut, kus enda laevadel sisuliselt opereerimisvõimalust ei ole, siis otsitaksegi teisi liitlasi, kellel on ka rannikul paiknevad laevatõrjesüsteemid. Ja nüüd hiljuti just britid teatasid, et nad selliseid rakette Ukrainale annavad.

Kas laevatõrje on midagi sellist, mida me nüüd edaspidises võitluses võime näha? Kas ukrainlaste tähelepanu koondub sellele, et kaitsta rohkem oma rannikut?

Ma ei tea. Ma tean seda, et Venemaa on kindlasti juba selle konflikti eel kogunud vahendeid, millega on võimalik kas rannikut kaugelt pommitada või ka dessante rannikule teha. Ja samuti tean seda, et info sellest, et Ukraina on saanud endale senisest võimekamad vahendid nende laevade vastu tegutsemiseks, peaks toimima Venemaa jaoks heidutavalt. Nüüd saab olema nende enda sõjalis-poliitiline otsus, mida julgetakse teha. Ma loomulikult loodan, et sõnum sellest, et Ukraina on saanud võimekamaks, jõuab pärale selliselt, et reaalselt mingisugust täiendavat meretegevust Ukraina vastu ei toimu.

Kui Ukraina peaks nüüd aina rohkem ja rohkem asuma rünnakule, siis mis on need vahendid, mida neil selleks vaja on ja kas ameeriklased on valmis neile neid vahendeid andma?

Ukraina on ise rõhutanud ühelt poolt õhukaitset, mis kahtlemata on oluline ka siis, kui ise vastase suunas edeneda. Seega õhukaitse on endiselt oluline, aga teiselt poolt on rõhutatud vajadust täiendada või parandada enda soomusüksusi ehk siis tankid, jalaväe lahingumasinad. Samuti ka näiteks ründedroonid, mis võimaldaksid pikema ulatusega vastast mõjutada, ka vastase tagalasse lööke anda, ja siis ka erinevat tüüpi suurtükiväge, mis jällegi võimaldaks vastast kaugemalt ohustada kui praegu Ukraina käes olevad vahendid seda võimaldavad.

Kas USA kõike seda saab tarnida? Peaaegu kindlasti mitte. Kõike USA enda varudest teha ei saa või USA enda tehnikaga võib-olla ei ole ka tingimata mõtet. Aga praegune suund on selline, et USA mõtleb rohkem ka sellise tehnika peale, mille kasutuselevõtt nõuab mõnevõrra rohkem väljaõpet ukrainlastele, aga mille puhul siis ka reaalne sõjaline mõju oleks suurem. Ukraina on esimese seitsme sõjanädala jooksul näidanud enda sisu, suutnud Venemaa esmased hävituslikud rünnakud tagasi lüüa ja tekitanud sellega nii-öelda hingamisruumi, mille jooksul tõesti on võimalik seda täiendavat väljaõpet anda ja tegeleda ka uue või seni kasutamata tehnika integreerimisega oma doktriini ja väljaõppesse.

Kuidas sellises sõjalises olukorras üleüldse väljaõpe käib, see tundub üsna keeruline?

Täpsed detailid huvitaksid mind ennastki, kahtlemata ma kõike ei tea, aga usutavasti on see segu välismaal õppimisest, kus erinevate partnerriikide sõjaväed õpetavad Ukraina sõjaväelasi - see on siis eelkõige instruktorite õpetamine selleks, et need saaksid minna Ukrainasse ja õpetada siis juba nende relvade kasutajaid või täiendavaid instruktoreid. Teine pool olekski siis Ukraina eeldatavasti tagalas väljaõppe andmine. Aga kahtlemata sõja ajal ei ole see selline teema, millest Ukraina või sellega vahetult tegelevad teised riigid tahaksid või peaksid väga detailselt rääkima, ma arvan, et me saamegi rääkida ainult üldistest põhimõtetest.

Kui me räägime NATO-st, siis viimasel ajal on aina rohkem räägitud sellest, et idatiiba tuleks tugevdada. Mis on need kohad, mis on need puudujäägid, mida oleks vaja praegu NATO idatiival tugevdada?

NATO idatiiva tugevdamise vajadus ei ole tekkinud mitte ainult Ukraina-suunalise agressiooni valguses, vaid tegelikult vaatame sealt juba paar sammu tagasi. Valgevene on sisuliselt võetud kasutusele kui Vene sõjaväe täiendav koondumisala ja ala, kus Vene sõjaväel on võimalik teha mis iganes tegevusi, mis Venemaa juhtkonnale on vajalik ja mis Valgevene juhtkonnale peale surutakse.

Aga loomulikult on täiemahulise Ukraina-vastase agressiooni valguses ilmselge ka idatiiva tugevdamise vajadus. Ilmselge on ka see, et lisaks sõjalisele võimekusele ja sõjalis-strateegilise olukorra muutumisele on Ukraina-vastase agressiooni toimumise järel meil võimatu eeldada, et Venemaa juhtkond ei tee mingisugust täiendavat valearvestust. Aga sellise valearvestuse hind võib olla, eriti idatiival oleva väikese riigi jaoks katastroofiline.

Seetõttu peame muutma seda heidutuspõhimõtet, mida seni oleme idatiival piisavaks pidanud. Ehk peame muutma [praegu toimuva] heidutuse ründajale teadaoleva hilisema karistamise kaudu (inglise keeles deterrence by punishment) vääravaks heidutuseks. Heidutuseks, kus juba esmane vägi, mis on võimalikul agressoril vastas, on niivõrd suur ja niivõrd võimekas, et ei ole võimalik saavutada isegi esmast sõjalist edu.

Ja me peamegi vajalikuks seda, et me täiendame siis juba olemasolevat struktuuri, mis on kombineeritult Eesti ja NATO liitlaste vahel Eestis tänaseks kokku pandud. Me näeme, et need tänased sammud on iseenesest olnud kõik õiged, me ei pea hakkama täna Eestisse paigutatud liitlaste üksusi või ka Eesti enda kaitseväge põhimõtteliselt muutma, aga me peame seda täiendama. Me peame täiendama eeskätt võimete arvelt, mida on täna napilt. Näiteks õhukaitsevahendid, pikamaa suurtükivägi, millega meie võime vastasele haiget teha, suureneb nii distantsilt kui mahult. See on siis eeskätt maaväe pool, aga näeme ka, et ka NATO väehoiakus õhu- ja mereväe osas tuleb teha täiendusi, et ka nendes domeenides ei oleks võimalik saavutada isegi esmast edu.

Kui palju meil on võimalik ise teha ja kui palju on meil vaja liitlaste abi?

Igal juhul on need lahendused kombinatsioon Eesti enda tehtavast ja liitlaste tehtavast. Me ei näe ette seda, et Eesti enda kaitseks tehtavad tegevused peaksid fundamentaalselt muutuma.

Ma toon väga äärmuslikud või loodetavasti ka selged näited, et kui Eesti seni ei ole pidanud võimalikuks ja koos liitlastega ka mittevajalikuks enda hävituslennuväge või pommituslennuvägi välja arendada, siis ka täna me ei näe, et me hakkaksime seda tegema. Samuti ei hakka Eesti endale allveelaevu või lennukikandjaid hankima ja nende jaoks kõiki inimesi välja õpetama.

Aga Eesti valitsus on tänaseks juba kahel korral viimase paari kuu jooksul tõstnud oma kaitse-eelarvet. Selle sees siis ka sõjalisele kaitsele minevaid kulutusi, mis võimaldavad juba varem vajalikuks peetud arenduste kiiremini tegemist. Valitsus on otsustanud ka meie enda väestruktuuri suurendada või täiendada, mis kõik on juba sellesama vaatega tehtud, et peame siinset kaitstust ja siinse kaitse põhimõtteid mõnevõrra täiendama.

Aga liitlastelt me ootame seda, et liitlased oleksid valmis täiendama juba olemasolevat lahingugruppi, suurendama selle mahtu, tooma juurde ka täiendavaid võimeid, mis annavad õhukaitses või näiteks pikamaa suurtükiväes märkimisväärse edu või paremuse võrreldes tänase seisuga. Ja mis puudutab õhuturvet, siis me näeme, et rahuaegne õhuturbeoperatsioon, mis on tänaseni küll oma ülesannet väga hästi täitnud, siis peaksime tegema otsuse, et liikuda üle nii-öelda klassikalisele õhukaitseoperatsioonile. See ei tähenda niivõrd seda, et inimene nüüd kuskil Jõhvis või Tallinnas või Kilingi-Nõmmel märkaks tingimata muutust, aga see tähendab seda, et pilootide ja neid saatvate inimeste ülesanded, käsuliinid, relvastus, veel mõned aspektid on teistsugused ja see saadab väga selge sõnumi, et juba esimesest hetkest ollakse ka õhudomeenis valmis Eesti territooriumi ja õhuterritooriumi täiega kaitsma.

Kuidas siinpool suhtutakse nüüd juba äärmiselt tõenäolisse Soome ja Rootsi liitumisse NATOga?

Soome ja Rootsi NATO-ga liitumise teema on selles mõttes väga huvitav, et ühest küljest räägitakse sellest päris palju ja Euroopa julgeolekuhuviliste arvates on tegemist sammuga, millel on strateegiliselt potentsiaalselt kõige suurem mõju, vähemalt NATO kirdetiival. Aga teisest küljest ollakse ka väga teadlikud selle teema tundlikkusest Rootsis või Soomes endas. Ja kindlasti tajutakse seda, et ei tohiks tekkida isegi muljet, et neile riikidele avaldatakse survet ühe või teise liitlase poolt.

Toimetaja: Mait Ots

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: