Luik ütles ka, et NATO on viie aastaga naasnud ajaloolise kollektiivkaitse ülesande juurde, aga erinevalt külma sõja ajast kannavad eurooplased nüüd suuremat rolli. Euroopa ja USA poliitilised tülid ei ole Luige sõnul Brüsselis NATO peakorteris tööd seganud nii palju kui karta võiks.

Teil hakkab see viimane ametiaeg siin lõppema. Kui te 2021. aastal taaskord siia majja astusite, siis mis need esimesed mõtted olid, mis sellel hetkel kõige tähtsam oli?

Tollel hetkel oli mul tunne, et see viis aastat saab olema üsnagi rahulik. Selle pärast, et me tegelesime siin põhiliselt relvastuskontrolli probleemidega, mingisuguste tehniliste küsimustega, mis puudutavad kaitseväge. Aga muidugi kuskil novembri alguses hakkas ameeriklastelt laekuma luureinfot, et on võimalik rünnak Ukraina vastu. Saabusid üsnagi täpsed rünnakuplaanid ja sellest ajast muidugi kõik muutus ja 2022 kui algas täiemahuline sissetung Ukrainasse, siis muutus kõik muidugi totaalselt. Nii et selles mõttes ma ei teadnud tollel hetkel, kui ma siia tulin, mis kõik juhtuma hakkab. Seda, et me kaks korda kuulutame välja artikli neli, et Soome ja Rootsi saavad NATO liikmeks. Et me muudame täiesti kaitseplaneerimise aluseid, nii et need on kõik suunatud kollektiivkaitsele ja territooriumi kaitsele esimesest sentimeetrist. Nii et tohutult palju on selle ajaga muutunud.

Kuidas te seda tagasi vaadates hindate, kas NATO oli kõigeks selleks valmis? Ma küsingi nüüd tulevikku vaatavalt, et kui võrrelda NATO seisu see hetk, enne kui me teadsime, millised järgmised aastad tulevad ja NATO seisu nüüd, pärast viimast tippkohtumist. Kui suur erinevus on?

Ma usun, et NATO on kindlasti ei olnud sellise orientatsiooniga nagu praegu. Praegu ollakse ikka niisugune sõjaline masinavärk, kus eeldatakse, et sõda võib alata homme. Ma ei ütleks, et enne Ukraina sõda selline õhkkond valitses. Loomulikult see õhkkond kujundab selle organisatsiooni loogika ja kõik need praktilised küsimused, mida me tegime seoses kaitsevägede arenguga ja nii edasi. Nii et jah, ütleme, et lõppude lõpuks sõjalisi võimeid ju oli ka tollel ajal. Ja ma pean ütlema, et ega me tollel ajal ju ka ei teadnud, mida venelased tegelikult teha kavatsevad. Täna me teame täpselt, milline oli venelaste sõjaplaan, et see oli ikkagi fokusseeritud Ukraina peale. Aga tollel ajal oli teoreetiliselt ka võimalik, et see on massiivne vägede liikumine, Kus minnakse edasi ka näiteks Euroopasse. Nii et selles mõttes oli see väga kõrgendatud ohu hetk. Täna on NATO kindlasti võimalikuks rünnakuks kaugelt paremini ette valmistatud. Aga loomulikult, kui midagi oleks tollal juhtunud, siis sõda oleks meie poolt NATO poolt peetud. Igal juhul selles mõttes ära ei oleks jäänud. Aga see heidutus väärtus, heidutusjõud, mis meil täna on, on muidugi palju suurem, aga see ei tulene mitte ainult NATO tugevusest, vaid see tuleneb ka Ukraina tugevusest.

Sellepärast, et ma meenutan, kui Ukraina sissetung algas, siis ka siin majas olid paljud seisukohal, et see kestab kümme päeva, võib olla kuu aega, kuni ukrainlased vastu peavad. Meie, eestlased, ei uskunud seda kunagi, sest me olime veendunud, et ukrainlased on väga sitke rahvas. Meil on nendega olnud pidevalt väga head suhted. Me kunagi ei uskunud, et venelased neist lihtsalt üle rullivad, aga paljud uskusid. See tingis ka teatava käitumise Ukraina abistamisel. Nüüd on see kõik ka totaalselt muutunud. NATO tegeleb Ukraina abistamisega, mis puudutab PURLi näiteks. Aga mis veel olulisem Ukraina ise on jalule tõusnud väga paljudes küsimustes, eriti drooninduses, pigem abistab NATOt kui meie neid abistame. Nii, et see on kvalitatiivselt täiesti teine tase.

Kui rääkida viimasest tippkohtumisest, ka just Ukraina punktist kinni haarates, siis NATO tippkohtumisel Haagis tundus, et Ukraina jäi kuidagi muude teemade varju. See aasta oli natuke teistmoodi ja ma märkasin ka optimismi, et Ukrainale avaneb üks hetk aken päriselt NATO-ga liitumiseks. Olete nõus, et Ankaras oli optimismi rohkem?

Täiesti nõus. Ja mina loen seda viisil, et see Ukraina tugevus, see Ukraina suutlikkus ise jalul seista ja meid abistada, sest Ankara deklaratsioon ütleb, et Ukraina tegevus annab panuse Euroopa julgeolekusse, põhimõtteliselt ka meie julgeolekusse. See on muutnud ka meie vaatevinklit Ukraina liikmelisusele. Kui senini on seda, ütleme psühholoogiliselt käsitletud pigem, et Ukraina on küll suur, aga väga nõrk riik ja NATOsse kuulumine on meiepoolne kohustus neid kaitsta ja kogu mõtlemine on sellest lähtunud, siis nüüd lähtutakse hoopis teisest põhimõttest, et kui Ukraina oleks liige, siis väga paljud NATO kitsaskohad, eriti mis puudutavad maaväge, aga kasvõi sedasama droonindust, oleks põhimõtteliselt lahendatud. Nii, et see vaatevinkel on tublisti muutunud. Teil on selles mõttes õigus, et Ankaras üllatavalt paljud riigid, ja ma ütlen seda muidugi positiivselt, üllatavalt paljud riigid nimetasid taas Ukraina liikmelisuse olulisust. Ja tõepoolest, Haagis aasta tagasi ei olnud sellest peaaegu üldse juttu. Ainult meie, ja ütleme veel kitsas ring riike rääkis sellest.

Aga kui rääkida tippkohtumisest Eesti vaates. Poliitikutelt oleme juba kuulnud, et see oli edukas. Pean tunnistama, et mulle oli ka see üllatav, kui palju väikseid asju, mis Eestile tegelikult tähtsad olid, juhtus sellel tippkohtumisel. Kuidas teile tundub? Saime kõik mis võimalik?

Minu arust oli edukas tippkohtumine. Muidugi tuleb möönda, et eks esialgsed lootused olid üsna madalad selles mõttes, et kardeti mingit suurt kriisi, mingit suurt plahvatust. Seda absoluutselt ei tulnud. Pigem isegi vastupidi. Kuulasite president Trumpi pressikonverentsi peale kohtumist, kus ta rääkis, et tegu oli väga meeldiva kohtumisega ja Euroopa liidrid on väga sümpaatsed inimesed. Ta rääkis seda sama ka kinnisel istungil. Nii et selles mõttes õhkkond oli täiesti teistsugune. Aga tõsi on ka see, et me saime mitmesuguseid praktilisi lubadusi ja mingeid, ütleme meie jaoks ikkagi strateegiliselt väga olulisi dokumente. Üks neist on kindlasti õhuturbe üleminek õhukaitseks, millest me juba pikalt oleme rääkinud, aga mis alles nüüd on reaalselt aset leidnud. Kuna on olemas plaani, dokumendid, otsused, volitused. Osa sellest tööst on väga tehniline ja kõik see töö on nüüd tehtud. Ma ütleksin, et Eestile oli see väga edukas. Ämari lennuvälja staatus tõusis, lennukite kohalolu, kõik see läks väga selgetele alustele. Kõik, mis puudutab, SACEURi volitusi, mis on seotud õhukaitsega, need said kindlale alusele. Nii et minu arvates, eriti just see dokument oli väga oluline.

Aga selle kohtumise temperatuuri osas ma mõtlen just seda, et ei jäänud mainimata ikkagi Gröönimaa tüli. Ei jäänud kõlamata karmid sõnad USA presidendilt Hispaania pihta, kellega on olnud see vaidlus kaitsekulude üle. Võib-olla, kui üritada niiviisi reaalpoliitiliselt olukorda analüüsida, siis Eesti vaatest äkki see ongi hea, et ei olnud nii, et Trump tuli kohtumisele, ütles, et kõik on hästi, kõik on suurepärane, vaid ikkagi mingisugune surve oli kõigil peal, et ei saa lipsu lõdvaks lasta?

Ja no ütleme, et see Gröönimaa küsimus muidugi on olnud suur probleem ja Trump on seda ka ise omalt poolt öelnud, et tema suhted NATOga on muutunud problemaatiliseks just Gröönimaa teema tõttu ja see oli väga väga keeruline teema. Mõnes mõttes on väga hea, et just NATO on sellele teemale mingisuguse lahenduse toonud, mingi raamistiku loonud Arktika Vahimees ja kõikvõimalikud muud otsused, mis on seotud Arktika kaitsega. Nii et see on kindlasti positiivne, aga meie poolt ütleme ausalt, mida vähem nimetatakse maad, mida vähem nimetatakse neid väga teravaid vastuoluliseid teemasid, seda positiivsem.

Mõned analüütikud on öelnud, näiteks Meelis Oidsalu kirjutas, et NATO on jõudnud tõejärgsesse ajastusse. Väga uhkelt oli seal näha, kuidas erinevate lepingute allkirjastamist näidati. Kaitsekulude tõusu näidati suurtes numbrites. Peasekretär Mark Rutte on rääkinud Trumpi triljonitest. Kas sellega natuke üle ei pingutata?

No eks tippkohtumine on alati niisugune esindusüritus. Selles mõttes, et kõik see, mis puudutab erinevaid dokumente või otsuseid, on ju tegelikult juba valmis. Ja noh, ütleme niimoodi saadikute tasemel ära otsustatud ja riigipead pigem kinnitavad need dokumendid. Nii et eks tippkohtumine on niisuguse avaliku kommunikatsiooni harjutus põhiliselt. Mis puudutab konkreetseid teemasid, siis noh, ütleme kaitsekulude puhul tõepoolest, me lisasime oma kaitsekuludele veel üks koma viis protsenti, aga selle ülesanne ei olnud mitte kaitsekulusid suuremaks bluffida, vaid lihtsalt demonstreerida, milline on see NATO praegune kaitsekulude arvestamise meetod, mille vastu meie olime. Sest me ütlesime alati parem 3,5 kõigile NATO liikmetele. See on väga tugev ja keeruline eesmärk paljudele, mitte meile muidugi, et teeme nii öelda puhta mängu. Aga lõpuks, kuna suund oli, et peab olema viis protsenti, siis leiti see üks koma viis, lisaks nii öelda kaitsega seotud kulutused. Ja noh, me siis demonstreerisime ka oma numbreid seoses sellega, et see ei olnud mõeldud mingisuguseks blufiks, sest noh, üldiselt need numbrid ja see jaotus on ju tegelikult kõigile teada.

Ja mis puudutab teisi teemasid. Võtame kasvõi selle droonileppe, siis me peame aru saama, et see nõue, mida ukrainlased on välja töötanud, see on hindamatu väärtusega. Piltlikult öeldes on sellel oma autoriõigused ja selleks, et teha tihedat koostööd Eesti firmadega, peab olema arusaam kõige kõrgemal tasemel, kuidas see asi täpselt töötab. See ei ole selles mõttes mingisugune sümboolne kokkulepe, mis lihtsalt kirjutatakse alla üldise sõpruse ja koostöö märgiks. See on ikkagi palju praktilisem.

Tulles tagasi selle mõtte juurde, et tippkohtumiste puhul on saadikute tasemel vaidlused juba ära peetud ja kokkulepped olemas. Ma olen viimaste aastate jooksul tihti kuulnud seda, et kui kõrgel poliitilisel tasemel puhkeb vaidlus pärast seda, kui USA president ütleb midagi sellist, mis paneb meid kõiki küsima, et miks ta ikkagi nii ütleb, siis tihti öeldakse siit majast, et töö tasemel on päev nagu iga teine. Sellest jääb mulje justkui oleks kaks NATO-t. Üks suur poliitiline tasand, kus on vaidlused ja teine tasand on igapäevatöö, mis läheb edasi nagu alati. On see nii? Ja kas see on hea või halb?

Mis puudutab ameeriklaste poliitikat, siis meie jaoks on väga oluline see, millised Trumpi väljaütlemised reaalselt saabuvad alla Ameerika sõjaväelastele ja siinsele delegatsioonile nii öelda piltlikult öeldes kirjalikult või korraldusena. Ma pean ütlema, et väga palju sellisest arutelust on ikkagi jällegi kommunikatsiooni küsimus. Üks teema, mida kõik Ameerika ametiasutused ajavad, on seotud president Trumpi veendumusega, et eurooplased lasevad ameeriklaste pinnal liugu ja eurooplased peavad rohkem maksma ja ameeriklased on sellest teinud oma poliitika. Sellel on oma väljendused Pentagoni poolt, välisministeeriumi poolt, aga väga paljudes küsimustes tegelikult see ei käivitu poliitikana. Nii et selles mõttes seda tuleb muidugi arvestada tegu on lõpuks USA presidendiga. Aga see ei peegeldu igapäevases töös. Loomulikult on väga oluline ka see, mida arvavad teised suured NATO riigid, näiteks Saksamaa. Saksamaa on võtnud praegu Balti riikides, Leedus nüüd ka Eestis ja Lätis väga suure kaitsealase kohustuse. Sakslased on tõstnud oma kaitsekulutusi üle kahe protsendi kaks aastat tagasi. Täna me räägime 2,5 protsendist, ütleme see protsendi number ei peegelda seda hiiglaslikku raha, mis kaitsesse läheb tänu sellele, et me räägime Saksamaast.

Nii et selles mõttes loomulikult on väga oluline, kuidas see suurriikide nelik siin täpselt tegutseb. Loomulikult ka paljud teised riigid. Loomulikult on väga oluline, mida Eesti arvab kõigist nendest teemadest.

Tahaksin ikkagi küsida, et kas see on hea? On see rahustav fakt, et töötasandil justkui ei ole nii palju segadust, kui vahepeal uudistest lugedes tundub kõikide nende suurriikide vahel? Need ei ole ju ainult ameeriklased ja ei ole ka ainult suurriigid. Taanlased on ju ka siin vahepeal rääkinud NATO on lõppemise ohust. Tundub, et on suur segadus, aga kui tulla siia majja, siis inimesed on pigem rahulikud ja teevad tööd edasi. Seda võiks võtta rahustavana. Teisest küljest võib ka küsida, et kuidas see siis nii on, et poliitiline maastik seda kuidagi ei mõjuta, mida NATO teeb?

Ma arvan, et see on ikkagi tegelikult positiivne, eriti tänasel massikommunikatsiooni ajastul või sotsiaalmeedia ajastul, nagu me teame riigipead ja poliitikud, praktiliselt kakskümmend neli tundi kommenteerivad midagi ja võtavad mingeid seisukohti tihtipeale väga kiirelt sellisel püstolmeetodil. Kui me nüüd kõik need loeksime niisuguseks NATO ametlikuks poliitikaks või olulisteks vaidlusteks. Noh, ma arvan, et jõuaks kuskile kaugele edasi. On mõningad teemad, mis on ka siin NATOs väga selgelt teada, sisseharjunud. No ütleme ausalt, et Kreeka ja Türgi tihtipeale vaidlevad ühes või teises teemas. Või näiteks riikidel on eri seisukohad, kuidas suhtuda Hiinasse. Kas Hiina peaks olema vaadeldav NATO poolt kui mingi ohufaktor või mitte ja nii edasi. On veel teisi selliseid küsimusi, aga Põhja-Atlandi Nõukogu laua taga ei ole üheski küsimuses tunnet, et me ei oleks kollegiaalsed ja ajaks ühte asja, ei oleks ühtne meeskond. Selles mõttes ma arvan, et NATO on päris heas seisus.

Võibolla natuke filosoofilisem küsimus ka: kuidas me peaks ikkagi NATO-st mõtlema? Mul on tekkinud selline arusaam, nähes viimaste aastate jooksul selle organisatsiooni tööd natukene lähemalt, et ta on justkui ettevalmistus selleks, et kui tuleb rünnak ühe liitlase vastu, sekkuks maailma võimsaim sõjaline liit. Aga rahuajal justkui seda allianssi peaaegu et ei olegi olemas. Pigem on see selline erinevate standardite kokkupanemine, eelkokkulepete tegemine. Kas me peaks mõtlema nii, et tõehetk saabub päriselt alles siis, kui seda alliansi tegelikult vaja on?

Mõnes mõttes on see õige, et me valmistume võimalikeks ohtudeks, võimalikuks sõjaks ja NATO muutused on tegelikult väga paljuski seotud selle ohuga, mida tajutakse. Teatud ajal oli see terrorism, Afganistan, ebastabiilsus. Täna on see ilmselgelt Venemaa, territooriumite kaitse kollektiivkaitse ja sellest tulenevad ka kõik muutused. Selles mõttes NATO on niisugune ohupõhine organisatsioon, aga siin on kaks faktorit. Üks faktor on see, et NATOl peab rahuajal olema heidutav mõju. See heidutus tegelikult toimub kogu aeg. Me seda iga päev ei näe seepärast, et see on mõeldud eelkõige president Putini peas töötamiseks. See hirm ja ebakindlus, et ei tasu rünnata NATO liikmesriike. Aga loomulikult NATO peab olema valmis reaalseks sõjategevuseks. Kui see peale surutakse, siis ei tohi olla mingit kahtlust, et selleks on olemas vahendid ja tahe tegutseda. Aga see heidutus, mis muidugi on seotud ettevalmistustega, see on väga oluline. Väga oluline on, et venelased tajuksid, et meil on, mida NATOs nimetatakse eskalatsiooni ülekaal. Mida see tähendab, on see, et kui venelased ükskõik mida teevad, siis nende esimene samm käivitab protsessi, kus kontroll toimuva üle kaob kohe neil käest.

Ja selles mõttes on kõik need ettevalmistused väga olulised, et venelased tajuksid, et nad suudavad kontrollida ainult seda esimest liigutust ja siis väljub see nende kontrolli alt. Nii et selles mõttes on kõik need ettevalmistused üliolulised. Suured õppused, relvastuse ostud, kasvõi seesama kaitsekulutuste järsk tõus, see kõik tugevdab seda NATO heidutusjõudu.

Kas see on ka üks mõte, mis on selle NATO 3.0 taga? Mis see üldse tähendab, et meil on olemas NATO 1.0, 2.0 ja nüüd ka 3.0? NATO on juba niigi keeruline asi, mida mõista. Nüüd on neid kolm tükki. Mis need on?

Tegelikult on see päris lihtne. See on niisugune Pentagonis väljamõeldud jaotus, et kontseptuaalselt ja väga lihtsalt öelda mõningaid olulisi asju. NATO 1.0 on siis külma sõja aegne NATO, puhtalt kollektiivkaitse pühendunud. 2.0 on Afganistan, terrorismivastane võitlus, millesse praegu ameeriklased ise suhtuvad väga kriitiliselt ja 3.0 on tegelikult naasmine sellesse 1.0 ehk siis kollektiivkaitse. Aga selle vahega, et eurooplastel on palju suurem vastutus kui ameeriklastel. Külma sõja ajal muidugi oli see ameeriklaste põhivastutus, Nõukogude Liidule vastu seismine. Nii et laias laastus see on see üks, kaks ja kolm.

Kas eurooplased on valmis seda vastutust võtma? Me oleme näinud, et erinevates sõjalistes juhtimisstruktuurides on rohkem eurooplasi juhtivatele kohtadele tulnud. Kas selline muutus on ka päriselt toimumas, et eurooplased on juhtrolli võtmas?

Paljudes küsimustes jah. Sellepärast, et kõik kolm NATO operatiivstaapi, mis peavad juhtima NATO lahingutegevust ühes või teises regioonis. Nende ülema koht läheb nüüd eurooplaste kätte. Ameeriklased annavad ära kaks neist, mis mõlemad olid Ameerika kindralite või admiralite alluvuses. Nii et selles mõttes võib öelda, et võetakse suurem vastutus. Kui me vaatame näiteks Balti riike on jälle väga eredalt näha seesama Eesti diviis, Saksa Hollandi korpus või meil on ju lõpuks britid, prantslased on Eestis, sakslased on Leedus, seesama Brunssumi staap, kes peaks juhtima Kesk-Euroopas ja Balti riikides lahingutegevust. See on peaaegu alati kuulunud eurooplastele. Väga paljud niisugused suured ja olulised elemendid NATOs kuuluvad juba praegu eurooplaste alla. Aga loomulikult ameeriklased praegu pakuvad selle raamistikku - juhtimissüsteemid, satelliidid, luure osaliselt. See on niisugune peen värk, mida on päris raske kiiresti üle võtta või kiiresti endal rajada.

Kuidas nende võimete rajamisega Euroopas läheb? Ei jäänud ka Ankara tippkohtumisel märkamata, et need luurelennukid, mida NATO kasutab, on NATO enda kui organisatsiooni võime, erinevalt sellest, mida riigid tavaliselt pakuvad. Uued lennukid tulevad Rootsist. Just hiljuti Pariisis räägiti ka ballistiliste rakettide vastase kaitsevõime loomise koalitsioonist. Uutest pingutustest. Justkui astutakse samme, aga siis, kui küsida, siis näiteks need Rootsi luurelennukid tulevad alles 2030. aastal. Kui kaua see kõik aega võtab? On see tehtav?

See on tehtav. Asjaolu et NATO on vahetanud ameerika luurelennukid, mis on ajalooliselt olnud NATO luurelennukid, niinimetatud AWACS süsteem, see suure seenega lennuk, nüüd rootslaste lennukite vastu on juba ise täiesti ajalooline otsus. Tegelikult see peegeldab seda eurooplaste suuremat rolli ja ka seda, et eurooplased on võimelised pakkuma sarnast kvaliteeti, sest neid Rootsi lennukeid ei ostetaks, kui nad ei vastaks neile samadele nõudmistele, millele see suur AWACS, vastab. Väga õige on kõik see ballistilisi raketikaitsesüsteemi rajamine, see on üks Euroopa prioriteetne teema. Siin on jälle väga huvitav nüanss, seepärast, et sellesse töösse on haaratud kaasa Ukraina, kes väga vajab loomulikult rakette. Nagu me teame, Patriote on väga vähe. Ukrainlastel vaieldamatult on hiiglaslik kogemuspagas, mis puudutab rakette ja mis puudutab ka rakettide vastast tegevust. Nii et praegu on loodud erinevatest Euroopa suurfirmadest, kaasaarvatud Ukraina firmadest, siis konsortsium, mis peaks võimalikult kiiresti välja töötama Patrioti odavama aseaine. Ja see on ka üks väga hea näide sellest, kuidas Euroopa võtab üle sellist tehnoloogilist tegevust.

Loomulikult on palju asju, mida on keeruline üle võtta, aga samas, kui me saime kätte täpse informatsiooni sellest, mida ameeriklased Euroopale ei paku. Kui näiteks on samasugune sõjategevus käimas Aasias, ütleme seal Taiwani kaitsmine, siis üsna kiirelt selgus, et väga palju nendest võimetest on tegelikult ka Euroopal olemas ja neid saab kasutada mõnevõrra muuta. Euroopas nimetatakse seda efektipõhiseks lähenemiseks. Väga lihtsustatult, kui sul ei ole enam lennukikandjat, siis sa pead küsima, mis efekti see lennukikandja oleks andnud sõjategevuses ja kas seda lennukikandjat oleks tegelikult vaja või nagu Euroopas, kus territoorium on siiski suhteliselt väike, ei ole üldse vaja lennukikandjat. Need lennukid võivad samahästi olla maa peal. Või noh, Euroopal on ligi kolm sada hävitajat F35. Ega meil sellest tehnikast tegelikult puudust ei ole. Võib olla armee on kõige keerulisem, mida on väga keeruline kiirelt taastada ja väga paljud riigid ka ei taha oma maavägesid, ei taha neid finantseerida, sest lennukid ja laevad on palju ägedam ja võib olla paljudel traditsioonilisem investeeringute objekt.

Mõnikord on ikkagi raske aru saada, mida siis ameeriklased ära viivad, mida nad siia jätavad, millega nad panustavad, millega mitte. Me teame, et Pentagon tegutseb ülevaatusega, et hinnata oma väehoiakut Euroopas. Kõrvalt vaadates on üsna raske aru saada. Kuidas te NATO peakorterisaru saate, mida siis ameeriklased Euroopa kaitsel päriselt teha lubavad?

Siin on tegelikult kaks eri teemat. Üks teema on see, et meil on kaitseplaanid, nende kaitseplaanide täitmiseks on vaja vägesid ja mitte kõik Ameerika väed ei ole Euroopas. Neid tuleb ka Ameerikast. Ja mõnes mõttes on see niisugune arvutuslik ülesanne, kus ameeriklased ütlevad, et kui sõda toimub paralleelselt ka Aasias, siis on teatud sõjalised võimed, mida me ei saa pakkuda. See on lihtsalt fakt, et me ei saa neid pakkuda. Mõnes mõttes rõhutatakse, et see on lihtsalt reaalsus. See ei ole mitte poliitiline soov Euroopast välja tõmmata, sest kui neid Ameerika pakkumisi vaadata, siis jääb ikkagi täiesti märkimisväärne sõjaline võime ka Euroopa kaitses. Teine teema on niinimetatud Euroopa hoiak ehk siis need Ameerika väed, mis füüsiliselt kogu aeg asuvad Euroopa territooriumil. Need kaks ei ole tegelikult võrdsed ja siin tõepoolest on nüüd tulnud see kuuekuine ülevaatus. Ma rõhutan alati, et Ameerika on suveräänne riik. See on nende otsustada, milliseid vägesid nad Euroopas hoiavad, aga loomulikult see peab vastama nendele üldiste kaitseplaanide või sõjaplaanide nõudmistele ja põhimõtetele. Ja ma usun, et ameeriklastel on arusaam ka sellest, kuivõrd oluline on hoida siiski teatavaid üksusi idas.

Neil on ju, me kõik saame aru, põhiliselt heidutav jõud. Ehk siis kui vastane ületab piiri, siis ta satub esimesena kontakti Ameerika vägedega. See on väga tugev argument. Nii et ma usun, et see kohalolek Ida-Euroopas, kaasaarvatud Eestis, jätkub.

Kui keeruline on ameeriklastega siin majas suhelda? On see lihtne? Ma mõtlen selle peale, et teie asemele tuleb saadik, kes on seni olnud Washingtonis. Tal on kindlasti väga hea kogemus, kuidas Valge Majaga praegusel ajal suhelda. Aga kuidas teil siin majas on? On see kontakt tihe? Kas on võimalik nendega rääkida, et kui tehakse kuue kuu ülevaatust, siis ei juhtuks nii, et tekiks lünk näiteks Eestis või Poolas, kus nendel vägedel, nagu te rääkisite, on väga tähtis roll. Kuidas siin majas suhtlus ameeriklastega välja näeb?

Loomulikult kaitseme me pidevalt Eesti huvisid ja need teemad on meil pidevalt laual ja Ameerika diplomaadid siin ja ka Ameerika sõjaväelased, sest see NATO süsteem on täis Ameerika kindraleid, on erakordselt avatud, erakordselt euroopameelsed, liitlaste sõbralikud. Nii et nendega on väga hea koostööd teha. Ja selles osas ma pean küll täiesti ausalt ütlema, et mingisugust probleemi ameeriklastega rääkida, oma seisukohti seletada, ei ole. Ja Ameerika suursaadik siin Matthew Whitaker on ka poliitiliselt ülimalt mõjukas. Ta oli ju lühikest aega ka president Trumpi esimeses valitsuses justiitsminister, nii et tal on ka niisugust poliitilist mõjujõudu ja ta on seda tõesti kasutanud alliansi hüvanguks ja tugevdamiseks. Teine kuulus ameeriklane on loomulikult NATO kaitsevägede juhataja SACEUR, samuti erakordselt atlandiülese koostöömeelne. Nii et selles mõttes siin on väga hea suhelda. Aga loomulikult mul on väga hea meel, et minu asemele saabub siia Kristjan Prikk, kes on nendes küsimustes loomulikult väga kursis. Tuleb ise Washingtonis. Samuti on tal kaitseministeeriumi taust, mis on siin väga abiks, sest NATO on üha rohkem muutunud niisuguseks kaitseteemade põhiseks organisatsiooniks. Need poliitika teemad on nagu natuke tahapoole vajunud ja see sõjaks valmistumine piltlikult öeldes on ikka praegu mõistetavalt esiplaanil.

Seetõttu ei ole Haagi ja Ankara tippkohtumise materjalide hulgas eriti pikki poliitilisi traktaate. Süvenevalt on deklaratsioonid üheleheküljelise, mahuvad ära A4-le.

Kas suhtlus ameeriklastega ongi selle töö juures kõige tähtsam? Uue saadiku valikut vaadates võib tunduda, et väga loogiline on tuua siia inimene, kellel on Washingtoni kogemus. Või on tegelikult tähtsad ka teised suured liitlased? Näiteks kui me mõtleme selle hetke peale, kui Eesti käivitas artikkel nelja, siis ilmselt too hetk oli vaja teiste liitlaste toetust, mitte ainult ameeriklastega suhelda.

Täiesti. Sellepärast, et Euroopa mõistes, ütleme Ida-Euroopa mõistes on ikkagi väga suur sõjaline jõud Saksamaa, kusjuures Saksamaa on kasvav sõjaline jõud. Mäletatavasti on Saksa kantsler Merz öelnud, et nad tahavad, et Saksa armee oleks peatselt Euroopa tugevaim armee. See on väga tugev poliitiline lubadus. Inglased, prantslased, kes on mõlemad Eesti territooriumil. Juba seesama teema seob meid nende diplomaatidega. Sellest tuleneb terve hulk arutelu teemasid, aga seetõttu on ka nemad süvenevalt huvitatud just nimelt Eesti küsimustest. Meil on selles mõttes väga hea koostöö nii Briti kui Prantsuse delegatsiooniga. Toome näiteks ka sellesama Hollandi. Holland on mainimisväärselt tõstnud kaitsekulutusi. Neil on väga tugev näiteks lennuvägi, nad on väga aktiivsed Ida-Euroopas. Seesama Saksa-Hollandi korpuse staap. Seal on, nagu nimigi ütleb, väga tugev Hollandi element. Nii et neid riike on palju, mis on meile olulised. Aga need ei ole sugugi ainult põhjas. Näiteks seesama Itaalia. Itaalia piloodid, kes ajasid neid MIG-31sid Eesti õhuruumis taga ja saatsid need meie õhuruumist välja, tegutsedes väga professionaalselt. Saame öelda ainult kiidusõnu. Loomulikult peame itaallastega iga päev väga positiivsetes raamides asju ajama.

Või kasvõi Türgi, kes tuleb ju kohe õhuturbeks või nüüd siis juba õhukaitse missiooniks Eestisse. Nii et Türgi lennukid peatselt hakkavad startima ja siis jälgima Vene lennukeid Eesti lennuväljalt.

Kuidas õnnestub NATO peasekretäril Mark Ruttel kõikide liitlaste kokkutoomine, nende juhtimine? Ma mõtlen ka seda, et kui meil on ka olnud ameeriklastega tülisid, siis Ruttel on õnnestunud neid siluda. Teisest küljest, mõnikord ma kuulen ka Taani kolleegidelt, et neil on valus vaadata, kuidas NATO peasekretär istub Ameerika presidendi kõrval ja kuulab, kuidas Trump räägib sellest, et Gröönimaa peaks ikkagi kuuluma USA-le. Natuke on raske hinnata, et kas Rutte kaitseb kõigi huvisid võrdselt või ta meelitab ainult Trumpi. Kuidas Rutte päriselt hakkama on saanud peasekretärina ja kas ta on ka Eestile hea peasekretär?

Minu arvates on ta hea peasekretär ka Eestile. Me peame arvestama, et kui sa istud piltlikult öeldes Trumpi kõrval kamina ees, siis loomulikult sa reageerid pidevalt jooksvalt. Sul ei ole võimalus igat viimast detaili ette valmistada. Selles mõttes ma arvan, et Rutte on väga hästi hakkama saanud. Loomulikult, iga väljaütlemist, iga pressikonverentsi võib eraldi kritiseerida, kui see pulkadeks lahti võtta, aga üldiselt on see kõik tehtud ikkagi alliansi hüvanguks. Mõnes mõttes on ju hea, et seda teeb NATO peasekretär, sest on täiesti selge, et riigijuhid, kelle taga on rahvusriik ja oma rahvas, ei saaks teha. Seepärast, et paljud niisugused meelitamised tekitavad kohe küsimuse kodupubliku ees, et kuidas sa niimoodi käitusid? Tegelikult on ju praegu isegi olukord, kus mitmed poliitikud, võib olla Hispaania peaminister on siin parim näide, on toonud selle Trumpi kriitilisuse ka oma sisepoliitikasse ja proovivad punkte võtta selle eest, et nad on Trumpi suhtes väga kriitilised. Nii et selles mõttes Rutte on sellest pingest vabastatud. Tõepoolest, tema ülesanne on hoida allianss koos. Ta teeb seda oma parima oskuse ja arusaama all. Ma ütleksin ka kõigile, et tehke paremini, kujutage ennast sellel ametikohal. See on väga väga raske.

Soovin selle kiituse peale küsida, kas me jätame endale ka õiguse öelda ei, härra peasekretär, me oleme liitlasriik, meil on oma õigus otsustada ja me ei pea teid kuulama? USA meedias viidati sellele, et kui meie artikkel nelja käivitamisest rääkisime, siis ma saan aru, et korraks tekkis selline väike vaidlus peasekretäriga, kes ei soovinud, et seda liiga tihti tehtaks. Et kas me jätame õiguse mõnikord öelda ei, härra peasekretär?

Ma ütleksin niimoodi, et põhimõtteliselt NATO sisemine toimimise põhimõte on ju konsensus. Näiteks NATO nõukogu laua taga kordagi ei hääleta mitte kunagi käetõstmisega, vaid ühel hetkel tekib arusaamine, et kõik on selle dokumendiga nõus ja siis pannakse see niinimetatud vaikusele. Kui keegi seda ei protesti, siis loetakse dokument vastuvõetuks. See on väga konsensuse põhine organisatsioon. See tähendab ka seda, et see ei ütlemine, mida me oleme siin teinud väga ja väga palju ei ole selles mõttes avalik, sest kui me hakkaksime avalikult möllama, siis me automaatselt sellega nõrgestaksime seda sama organisatsiooni, mida me tahame tugevdada. Aga mis puudutab Ruttet, siis siin tuleb aru saada ka seda, et Rutte esindab kõiki liikmeid. Vahel jääb mulje ja ameeriklased käituvad nii, et Rutte on mingisugune Euroopa esindaja ja tihtipeale tema poole pöördutakse kui Euroopa juhi poole Ameerikas. Tegelikult nii ei ole. Ta esindab ka Ameerika valitsust. Ta esindab ka president Trumpi. nii, et see seab oma raamid tema tegevusele. Ta peab seda arvestama.

Mõnes välispoliitilises organisatsioonis on selline komme, et oma ametikohalt lahkudes jätta enda järglasele näiteks kuvari peale väike märkmepaber kirjaga, mis on kõige tähtsam. Kui te peaksite niiviisi ühe paberi peal järgmisele saadikule Kristjan Prikile sellise soovituse andma, mida te talle kirjutaksite?

Aga nagu ma ütlesin Kristjanile, kes on minu väga hea sõber, ma ei pea tegelikult midagi soovitama selles mõttes, et me räägime praktiliselt iga nädal temaga ja arutame just nimelt küsimusi, mis puudutavad eelkõige Ameerika Ühendriike. Lühidalt öeldes NATO põhiline ülesanne on Eesti kaitsmine ja me peame iga teemat, poliitilist, sõjalist planeerimist vaatama selle nurga alt. Loomulikult me ei saa olla kitsarinnalised. NATO kaitseb iga NATO liikmesriiki. aga me peame kogu aeg küsima, mida konkreetselt Eesti sellest lahendusest saab ja kas Eesti kaitse muutub sellest tugevamaks. Põhimõtteliselt on see ju see, millega me tegeleme ja tegelikult meie suur eesmärk täitus 2004, me saime NATO liikmeks. Aga sellest kõik alles algas. Sellepärast, et kogu see NATO tegelik toimimine, mis peab konflikti korral tagama meile liitlaste abi. See koosneb tuhandest teemast, tuhandest detailist. Ja see on see, millega me siin iga päev tegeleme.

Kui me veel pürgisime NATO-sse, siis see oli selge põhjatäht. Kõik said aru, mis eesmärk on. Kas nende tuhandete detailide vahel on meil samasugune selge põhjatäht ka siin olemas?

Minu arust on päris mitu niisugust olulist teemat. Aga kui otsida ühte suurt teemat lisaks konkreetselt Eesti kaitsele, millest ma rääkisin, siis see on kindlasti Ukraina, sest Ukraina saatus otsustab väga paljuski Euroopa julgeoleku süsteemi tuleviku. Ukraina on see võitluspunkt, võitlusareen, kus otsustatakse kahjuks relvade abil. Külma sõja ajal võib tuua näiteks Berliini, Lääne-Berliini või Fulda maakitsuse. Seal ei olnud küll sõda, aga nad olid niisuguse võrreldava tähtsusega. NATO tegeleb süvenevalt Ukraina küsimustega. kogu relvaabi liigub ju praegu läbi NATO struktuuride. On olemas spetsiaalne staap, niinimetatud NSATU. Kõik need lennuväljad, kust abi läbi liigub, on praegu NATO objektid. Nii et Ukraina abistamine on kindlasti väga suur teema ja selle kirsiks tordil oleks see hetk, kui Ukrainast saaks NATO liige ja mina seda ära ei näinud. Aga ma loodan, et Kristjan Prikil see ehk õnnestub.

Eestis on viimastel kuudel räägitud välispoliitikast palju ka presidendivalimiste kontekstis. On olnud see küsimus, et kas meil on vaja välispoliitiliselt tugevat presidenti või oleme rahul, et soomlastel juba on selline, et võib olla teist samasugust soome-ugri rahvaste seast ei olegi tingimata tarvis. Kui mõelda tavalise Eesti kodanikuna, milline võiks teie arust olla Eesti president?

Ma usun, et välispoliitika tundmine on kindlasti oluline ja oluline on ka huvi välispoliitika ja välispoliitiliste probleemide vastu, aga ma ei alatähtsustaks ka sisepoliitikat. Nagu me näeme, president peab iga päev kokku puutuma sisepoliitiliste teemadega ja see nõuab samuti professionaalsust. Tihtipeale öeldakse, et president ei peaks olema erakonna poliitik. Aga ütleme niimoodi, et kui me eeldame, et president oleks neutraalne, siis see (on) neutraalsus abstraktselt võetuna. Võin öelda: ma olen neutraalne, aga sa pead iga päev otsustama, mida see neutraalsus tegelikult tähendab, (näiteks) seaduste väljakuulutamisel erakondade juhtidega suhtlemisel. Neid teemasid on jällegi tuhat tükki ja seal on väga oluline, et sul on sisepoliitiline arusaam. See ei pea olema erakonna poliitik kui selline, aga ta peab olema tugev sellel teemal. Üldse on huvitav see, et me ei ole Eestis presidendile andnud erilist võimu, aga omamoodi me otsime ideaalset inimest, kes vastaks väga paljudele tingimustele.

Teil kindlasti on ka kogemustepagas, te oleks väga väärikas kandidaat sellele ametikohale. Ega te ei ole meelt muutnud? Äkki ikkagi oleksite nõus selle ameti vastu võtma, kui selline pakkumine ja võimalus tekiks?

Mina ei ole meelt muutnud. Kindlasti on Eestil väga palju häid kandidaate ja ma olen kindel, et me saame hea presidendi.

Aga rääkige, mis teil edasi plaanis on, sest seda kogemuspagasit ei tohi Eesti kaotada. Kindlasti ootavad kaasmaalased, et teid saaks ka edaspidi näha Eesti otsuste juures. Mis teil edasi plaanis on?

Mul antud juhul on plaanis tegeleda natuke akadeemilise tööga. Loomulikult on mul mitu projekti seotud välisministeeriumiga, aga niisugust ülisäravat ametit, mille kohta siin ka meedia küsib, mul praegu ei ole.

Natuke võtate hingetõmbamiseks ka aega, ma loodan.

Kindlasti tempo saab olema rahulikum kui võib olla minu eelmistes ametites.